Karuema Päevaraamat Üksinda omade seas

Koduloomade teemal kirjutamise mõte on mul juba kaua aega peas olnud – alates sellest kevadest, kui meie maja juures Jyväskyläs üks lemmikloomapidaja rihma otsas oma kassi jalutas…

Täna arutleb Epp oma blogis, kas lapsele mängukaaslaseks võtta kass või koer…

Ise olin kolmandas klassis kui salaja omale kassi koju tassisin ja siis emale seletasin, et “aga ta oli haige – tal on tugev bronhiit (kass nimelt nurrus kõvasti), ja ma ei saanud ju teda sinna tänavale jätta…”Enne seda oli mul olnud hamster, kelle kogemata jooksu lasin ja keda siis kõik meie tänava elanikud Kuressaares otsisid ja kelle järele leinates ma umbes nädala nutta tihkusin…

Siis tuli pikk vahe, kuni mu poja tassis koju teiste laste poolt sandiks pekstud kassi, Quasimodo panime talle nimeks. Hakatuseks oli ta nii nõrk, et mu mees püüdis talle hiiri…Aga samas oli see kass tõeline esteet – isegi need isa püütud hiired lohistas sööginõusse – vat ei söönud põrandalt, isegi nii hädise ja viletsana nagu ta oli. Hakkas meie perekonna kasside ajastu – enne seda olime katsetanud kutsuga, aga see suri kutsikana… Siis tuli teine kass, Freddy (jah Queen’i laulja auks), ja nii edasi…Vahepeal tuli ka Rebby meie prekonda – suur paks ja maailma kõige sõbralikum rotveiler.

Ja viimane kass, on lihtsalt Kass…tema jäi orvuks kui Rebby haigestus ja suri. Kas usute, et kass nuttis ja otsis koera taga – oli ju koer olnud talle kasuvanemaks – talvel soe kaisus magada ja kaitses külakasside eest ka veel…(vaata pilte ka Kassist ja Rebbyst).

Meie peres on loomad olnud alati koheldud nagu inimesed, nad on olnud osa perest – ei vaid laste mängusõbrad. Nad on olnud meie jaoks inimesed, sest nad tunnevad, nad mõtlevad, nad solvuvad…ainult neil ei ole sellist kõnelemise keelt kasutada nagu inimestel ja nad ei saa tööriistu kätte võtta, sest käpad ei ole selleks kohanenud – aga see ei sega neil muudmoodi tööd ja mõtestatud tegevusi teha…
Soomes ei ole ma näinud tänaval ühtegi hulkuvat koera ega kassi, vaid hulkuvad jänesed ja siilid on siin…Kõik neljajalgsed sõbrad on koos inimestega majades ja tubades ja käivad õhtuti jalutamas….teevad kõike sama, mida inimesedki…aga kõigel on teatud piir. Kuipalju talub sõber koer seda, et ta ei saa oma loomulikke instinkte välja elada ja mida peab tundma kass, kes iial ei saa rahuldada oma jahikirge…

Mis on mu sõnum selles loos – koer ja kass ei ole rohkem loomad kui inimesed. Lihtsalt selles elus oleme me niisugustes rollides, et meie inimestena peame nende eest hoolitsema, nii nagu me inimestena hoolitseme ka endast väetimate inimeste eest…Me peame mõtlema sellele, et ka koertel ja kassidel on oma looduse poolt kaasa antud vajadused, on oma isiksus oma tahtmistega seal taga…Tahtmine olla vahel üksi ja tahtmine teha vahel tempe, tahtmine olla hellitatud ja kaitstud ja ….

Koju kodulooma võtmine on tegelilt nagu veel ühe lapse tulemine majja. Ainult see laps kasvab kiiremini ja ei hakka kunagi koolist hindeid tooma…Küll aga toob kass koju näiteks oma saagi surnud hiirte ja lindude näol, kui ta saab oma loomulikku kassielu meie juures elada. Koju kodulooma võtmine on uue pereliikme tulek.

Eestis on palju hulkuvaid koeri ja kasse ning mulle tundub, et meie inimeste vastutusvõime on veel välja arenemata selles osas, et ei anta endale aru, mida tegelikult tähendab neljajalgne kaaslane. Andutakse hetkemeeleoludele, kui kutsikad ja kiisupojad on nii nunnud, nii nunnud…aga pärast?

Samas oli väga rõve ka see Soomes rihma otsas jalutav kass – oli ilmselge, et tema loomulik kassielu oli rikutud…Ja et ei kunagi saa ta isegi puu otsa küüsi teritama minna…

Ja meie Rebby kutsikapõlve üks suurimaid stresse oli see, kui meie peresõbrad oma lastega meile külla tulid ja tahtsid kutsuga möllama ja mürama hakata…Mitte et Rebby poleks tahtnud mängida – oi ta oli väga mängulemb…aga väiksed lapsed tegid talle haiget, ja siis ta oli nii tark, et ta ei saanud neid isegi enesekaitseks näksata – ta sai aru et need on totud sellised alles, ja örnakesed. Ja kannatas. Ja iga kord, kui lapsed lähenesid talle, et noh hakkame kutsaga nüüd mängima, hiilis Rebby vaikselt söögilaua alla peitu ja tegi näo, et teda pole täna kodus…