Argipäeva, üksindusse, iseendasse, metsa, mere äärde… Vahel pistame sealt nina välja ja nuusutame maailma, kus teised toimetavad ja siis kookonisse tagasi.
Mõnedki loomad poevad vahel peitu – siilid, teod, kilpkonnad… isegi kass peidab nina kõhu alla saba taha peitu, kui tahab rahu saada. Inimese kohta öeldakse, et ta pidavat olema sotsiaalne olend. Mida see siis tähendab? Et inimene ei saa, ei taha, ei oska ilma teisteta? Et tal peab kogu aeg mingi kamp ümber olema, mingi sootsium?
Samas ka üksindus võib halvasti lõppeda. Aastaid tagasi Teze kloostris nädalat veetes juhtusin nägema, kuidas üks rootslane, peale mõnda päeva aiaga piiratud alal, mis oli mõeldud üksinda vaikuses mediteerimiseks, segi läks. Kuidas ta sealt riideid seljast kiskudes ja karjudes väljus… Pole ka just mõistlik? Või?
Muidugi võib alati mõtiskella, mis on mõistliku ja mõttetu piir? Kust algab tasakaal? Ja kuidas end leida taas, kui vahel ära kaome?
äkki polegi inimesel ja teol fiosoofilises mõttes suurt erinevust? Ja äkki selles filosoofias ongi vastus tasakaalu küsimusele?
Karuema Päevaraamat 