Hommikul kell 7.03 hakkas keegi mu nägu noolima, külm nina nügis nõudlikult mu kätt ja kaks pruuni koerasilma vaatasid ootavalt. Tessa oli koos muu rahvaga eile siia jõudnud ja mälestus eelmisest suvest, kui me hommikul vara mere äärde lontisime, oli koera mälus alles. Armas.
Ajasin dressipluusi pidzhaama peale ja tõmbasin kalossid jalga. Ning nii me läksime.
Kohustulik pissimine naabrite ukse ees ja kõikvõimalikud põõsaalused ja esimesed metsmaasikad ja varahommikune merevärskus. Kohtasime ka paari varajast kalameest, kes merelt tulid, muidu oli vaikne. Läänetaevas oli roosakas ja paljulubav – ma küll täpselt neid ilmaennustusi ei tea, aga lootus on, et ehk tuleb kena päev. Tuligi.
Muidu on meil see elu siin nagu Gearald Durrelli raamatus “Meie pere ja muud loomad”, ainult selle erinevusega, et laste sõbrad pole veel kohale jõudnud ja perekonnas on ka isa. Muideks, kes ei tea, mida suvel lugeda, siis võiks selle raamatu küll ette võtta. Muhe ja nagu päris.
Päev oli täis tööd, muru niitmine on siin suur ettevõtmine, ilma pissipausita umbes kümnest kolmeni jutti, kui seda traktoriga teha.
Kass on ka leitud, ja turva kaalutlustel tilgutan ta sööki nüüd kaks korda päevas natuke rahustit, mille tulemuseks on üks kena ja magav rahulik kodukass, keda vaid esiukse kääks ehmatab. Ehk homme saab ukse hinged õlitatud, siis on nagu kõik mured selleks korraks ehk otsas.
Karuema Päevaraamat 