Vat kui arst sulle räägib, et vaja on rohkem liikuda, siis kuulad ja noogutad kaasa, aga oluliselt harvem asud seda ka teostama. Aga kui koer sulle oma pruunide silmadega otsa vaatab ja õhtusele/hommikusele käigule kutsub, siis võid ju üritada talle seletada, et väsinud ja kondid kanged, ta ei kuula sind selles asjas – lihtsalt kutsub. Ja kui sa siis ikkagi ei lähe, siis haarab sinu kingitud kondi hambu ja vintseldab sabaga nii kõvasti, et tõesti peksabki sind mugavustsoonist välja. Võtadki oma jalutuskepi ja londid kaasa. Aitad nuusida põõsastes ja rohutuustides ja kiidad kutsut selle eest, et ta nabirmehe ukse ette vaid pissis. Ja vaatamata ilmale, väsimusele, millele iganes. Kui sul on seltsiliseks koer, siis pole pääsu – pead tegema need käimised iga päev.
Ja kui nüüd päris ausalt asja kokku võtta – arstide jutt liikumise vajalikkusest on kena. Aga teostuse poole pealt on koer kindlasti parim. Sõnaga – kellel veel koera pole, võtke endale sõber, näiteks hoiukodust või varjupaigast, ja te ei kahetse. Elu kvaliteete muutub. Ja mitte vaid füüsilises mõttes, vaid ka vaimses mõttes. Ühed sügavad pruunid silmad toovad kindlasti soojust teie päeva.
Karuema Päevaraamat 