Tallinlased satuvad vanalinna harva. Need linlased, kes just vanalinnas ei tööta, pean siin silmas. Pole ise ka juba ammu oma praegust kodulinna vaadelnud. Pidev kiire ja toimetamised linnasüdamest eemal põhjuseks.
Võtsin eile kaamera kaasa ja otsustasin natuke inimesi jahtida. Inimeste vahtimine ja (foto)jahtimine on üks mõnus ajaviide, olen seda harrastanud juba pikka aega.
Sättisin end Toompeale istuma ja esialgu otsustasin rahvamassist eestlasi otsima hakata, et kas on. Eriti ei olnud. Oli aga tuhandeid turistide horde, nii palju, et vahepeal tekkis massidemonstratsiooni tunne. Pilusilmseid, särasilmseid, väsinud, noori ja vanu, haigeid ja terveid, mehi ja naisi. Erinevate keelte ja kultuuride tõeline paabel. Toompea toitlustusasutused oma terrassidega (mida on, arvestades masse, üllatavlt vähe) olid tõsiselt ülekoormatud. ettekandjad koormatud ja jooksujalgsed, kuid aeg ajalt tundus, et massidele allajäävad…
Turistid aga muudkui tulid ja läksid, jumal teab kuhu, miks ja milleks. Lõõgastuseks? Aga miks siis tormelda? Nautimiseks? Aga miks siis joosta? kaameraga klõps siia ja padavai edasi, klõps teise suunda ja jälle edasi. Turisti pildi peale saamiseks pidi päris kiiresti reageerima, sest pea kõik puhkusele Tallinna tunud turistid olid väga nobedad. Aga oli ka neid, kes nautisid. Rahulikud õllesed soomlased. Mõistetav – nendel läheb laev mitu korda päevas, mitte nii nagu kruiisituristil.
Eks see ole inimese oma vaba tahe, kas elab kiirustades või rahulikult kulgedes. Eriti puhkusel olles. Aga üks mis on kindel, turistid vaatavad palju taevasse. kaameraga ja ilma. On seegi omamoodi lõõgastus ja puhkuse energia kogumine. Isegi ju vaatame maale suvekodusse minnes esimese asjana taevasse ja hingame sisse seda atmosfääri, mis inimese pingeid maha peaks võtma.
Karuema Päevaraamat 