Karuema Päevaraamat Üksinda omade seas

Tänase päeva veetsime koos elukaaslasega meie suvekodus. Tema loomulikult tegi tööd…Mina tegin süüa, pesin nõusid ja tegin pilte. Natuke kütsin ahjusid ka. Kuna aga majas oli veel talvekülm nii sees, et ööbima jäämine oleks võrdunud külmetusega, siis tulime õhtuks Kuressarde tagasi. Kaaslane oli bronninud asemed Meri Spasse. Väike saun ja bassein olid just ajakohased selle kauni päeva lõpuks. Homme lähme Vähikule tagasi – Enn teeb Naabri Lembituga puukuuri, mina pean siis kahele mehele süüa tegema. Plaanin ka natuke koristada, sest vahepeal on meil ahju remont toimunud ja suvekodu on paras notsula. Ja jällegi saab terve päeva vaikust, sookurgede laulu, ja puhast õhtu nautida.

Täna tegelt oli suht interaktiivne päev. See on see Saaremaa sisu, et miski ei jää varju, ja midagi ei saa teha salaja…Vastalt jõudnud oma krundile, oli juba naabrinaine vaatamas ja piilumas, ja hiljem astus ta veel kord juba pikemaks lobisemiseks läbi. Siis tuli ka naabri Lembit ja mehed võtsid lõunasöögi kõrvale tõrva napsi ja viina kokteili…Ja siis tuli veel ahjumeitser Jüri käima ja vaatama, et kas me kütame liiga palju – kütsime jah liiga…Jüri arvas, et siis ahi saab rutem vanaks…Nojah, aga sooja on ju vaja saada? Külarahvas on talve kenasti üle elanud, surnud pole see talv kedagi ja Ahto peresse tuli nädalapäevad tagasi uus ilmakodanik…Nii et elu läheb kenasti edasi ka siin Saaremaa läänerannikul, mis kohati tundub küll Jumala poolt mahajäetud kohana…Sest siin on nii vaikne ja tasane olemine, et lausa hirm hakkab vahel, ja vaikus on valus.

Ja siis ma tegin veel palju ilusaid pilte. Neid saad vaadata mu fotoblogist.