Olen juba pikka aega mõelnud, et mis on emasüdamele tervislikum…Kas laps, kes puberteedi eas, seega siis keskkoolis pidutseb ja põletab elu nii kuis jaksab…Ja siis ühel hetkel kooli lõpus rahuneb maha ja hakkab elu mõtestama, sisuliselt…
Või laps, kelle puberteet kuni keskkooli lõpuni oli äärmiselt välja peetud ja kammitsetud, kuid alates ülikoolist nii tormiline ja kaootiline, et lausa hirmu ajab peale…Ja rahunemist pole märgatagi…Aina hullemaks need elamise ideed lähevad…
Miks on ema elu nii raske? Aga kus on see kirjas, et ema elu peaks lihtne olema? Me oleme võtnud vastutuse lapse ilmale kandes…Ja meil peab jätkuma jaksu seda vastutust kanda tegelikult meie elu lõpuni…Vastutus ja mure on jäävad. Vahel ka rõõm, kui murekoorem selleks võimaluse annab…
19 märts
Karuema Päevaraamat 
Posted by elviina on märts 20, 2008 at 8:59 e.l.
Mina isiklikult olen üritanud endale sisendada, et igal inimesel on õigus elada oma elu nii nagu tahab ja oskab ja ema osa on lohutada ja lappida kokku kildudeks purunenud laps, siis kui ta tuleb ja oma muredest räägib. Ja ma sisendan endale mõtet, et mul ei ole õigust kahtlustada oma laste otsuseid kuigi see on mõnikord vägagi raske. Iga inimene elab oma elu ise. Aga jõudu ja jaksu Sulle.
Posted by hundi ulg on märts 20, 2008 at 3:12 e.l.
Ega isasüdagi teistmoodi tööta (kuigi oma ema põrsad oleme me kõik).
Märkad lihtsalt ühel hetkel, et kasvatamise aeg on otsa saanud. Edasi on see keerulisevõitu “natuke isa, natuke sõber” suhe. Keeruline seepärast, et enda elutee järgi tead, mis ja kuidas oleks õigem, ning seesama kogutud tarkus ütleb, et igaüks peab oma elukogemuse saama ka läbi eksimuste.