Karuema Päevaraamat Üksinda omade seas

No nii. Kodusele töötegemisele fokusseeritud varsti peaaegu nädal. Olen tõenäoliselt sinna riskigruppi, eakad, suhteliselt lähedal ja seetõttu natuke ettevaatlik ka. Juba eelmisest neljapäevast ennast enam laiadele rahvahulkadele, kui neid kuskil veel on, ei paku. Olen käinud poes, orgunninud endale töövahendeid koju, ja mõelnud ja mõelnud ja veel kord mõelnud, et kuidas elu ja just tööelu nüüd selles olukorras siis korraldada. Ahjaa, täna käisin ka korra apteegis ja kohvikus ning nädala jooksul ka mõned korrad poes, toidupoes – et oleks ikka pisike tagavara, no umbes selline, et saaks nädalakesi täitsa ilma poodlemata hakkama. Apteeki läksin täna hommikul eilsete uudiste peale – ikkagi mõistlik oma igapäevased retseptiravimid välja osta ja mitte riskida tervisega olukorras, kus poolakad jätkuvalt piiril lolli panevad ja kaubaliikumist takistavad. Niisiis hommikul enne seda kui esimesed muusikakoolitunnid videosuhtluse abil algasid, käisin Raekoja platsi apteegis. Järjekorras oli minu ees neli inimest, kes ontlikult seisid üksteisest umbes 2 meetri kaugusel. Apteegi eeskotta pääses ühekaupa. Apteeker oli asjalik ja müüs mulle suure kotitäie seni veel välja ostmata ravimeid, mis lõpuks pisikesest luugist enam läbi ei tahtnud mahtuda – suured karbid olid. Ust ei tohtinud apteeker avada. No lappisin siis mõned pakikesed ükshaaval käekotti, kuniks kaubakott luugist läbi mahtus. Vahepeal hurjutasin üht suht noort meest, kes apteegi ukse peal olnud juhist polnd lugenud ja kes mulle seljataha sinna apteegi eeskotta ründas. Poiss vist solvus, soovis mulle head köhimist. Mille peale apteeker arvas, et ta võib ju ka politsei välja kutsuda. No nii äkseniks asi siiski ei länud. Soovisin apteekrile tervist, mille peale tema mainis, et küll need apteegis ka varsti kinni lähevad. Nojah.

Apteegist auto juurde tatsudes tegin pisikese peatuse Pierre kohvikus, mis imekombel oli avatud. Kena näitsik tõi mulle tassi lattet ja kena shokolaadisaia ning väga hea oli istuda varakevadises vaikuses Tartu Raekoja platsi servas ning vaadata üksikute kuskile kiirutavate inimestega linna. kohvikus oli enne mind üks inimene ja minu lahkumise järal tuli veel üks. Mingit masside liikumist ei olnud ja oli tore, et sai natuke kohvikus istuda sel omamoodi ajal.

Kodus tagasi, hakkasin muusikakooli õpilastega videotunde tegema. Ausalt, ma ei kujutanud ette, kuidas see toimuma hakkab, aga toimis ja toimus. Paremini kui olin eeldanud. Järeldus – pilliõpet saab individuaalselt läbi skaibi või messingeri või watsapi väga eduakalt teha. Vahepeal olid meilipostkasti potsatanud ka esimesed Meremäe kooli laste muusikaõpetuse selle nädala ülesannete lahendused. Ja need olid väga head, sisukad ja huvitavad. Päeva lõpuks tuli selline patumõte, et tea kas peakski sagedamini sellist distntsilt koduõpet tegema? Lapsed olid igatahes vahvad ja usinad ja sooritused rõõmu valmistavad. Loodan, et see kõik jätkub ja uued rutiinid kinnistuvad ja esialgne segadus rahuneb ja stabiliseerub.

Muusikaõpetajad üle Eesti on sotsiaalses meedias seljad kokku pannud ja kogemuste, õppematerjalide, lahenduste, platvormide jagamine ja üksteise aitamine käib täie hooga. Ning lisaks ka kena koostöö vidoekoosoleku abil oma kooli õpetajatega. Nii et pole nagu selle poole pealt kurta midagi. Murelikuks teeb vaid see, et kuidas kodud selle kõigega hakkama saavad. No elame näeme, ja loodan et saavad. Eks see kooli ja kodu omavaheline koostöö saab nüüd ka uues olukorras hoopis uue olemuse.

Tervisest ja selle hoidmisest ka. Lisaks sellele eelpool jutustatud apteegiskäigule. Küüslaugule olen spetsialiseerunud juba eelmisest neljapäevast alates – manustamine igal hommikul ühe küüslaaugu vorsti võiku abil. Nädala algul ostsin ka kilo hapukapsast ja maiustan sellega nüüd iga päev. Maitsev krõmpsuv maius uues olukorras. Vitamiine ja muid vajalikke aineid ka võtan, mitte küll iga päev, aga noh nii üle päeva… Käsi pesen hoolega ja telefoni, arvutiklaviatuuri, kepi käepidet desinfitseerin iga päev – vanast ajast üks antiseptik oli kapis. Toidupoes ka käin antiseptiku pumba juurest läbi – vähemalt Coopi poes on selline olemas. Seal puhastan käed, ostukorvi käepideme ja kepi käepideme. Täna võtsin kasutusele ka oma vanad nahkkindad. Kogu apteegireisi aja olid need käes, võtsin ühe paljaks vaid kohvikus saia söömiseks. Kodus pesin kindad kõigepealt vee ja seebiga ja siis pesin veel käed, jälle kord. Loputasin suu spetsiaalse vahendiga ja vahetasin linnariided kodu riiete vastu, nii nagu vanaema kunagi õpetas ja sisse harjutas. Vajalik harjumus tänases kontekstis. Ahjah, kindaid proovin peale pesu ja kuivatamist mingi kreemitaolise asjaga pehmendada, ega need nahkkindad vett eriti ei armasta.

Infot proovin tarbida mõistlikult. Olen endale välja mõelnud usaldusväärsed kanalid. ERR kogu aeg taustal ja jälgin kõige muu kõrvalt ka regulaarselt uudiseid, ETV uudiseid eelkõige. Valitsuse pressikonverentse vaatan ka. Nad on seal tublid, arvan, ning olen veendunud, et kõik teevad kõike nii hästi kui oskavad ja suudavad ning seda tuleb tunnustada. Oma FB lehele panen vahepeal natuke meelelahutuslikku infot. Eks need, kes tahvad, need vaatavad ja loevad ja loodan, et see läheb meelelahutusena avalikku ruumi ringlema. Aga tegelikkuses mõtlen ja kontrollin oma sõnu nüüd siiski veidi hoolikamalt ja jagan väga allikakriitiliselt. Hämmastab see, kui palju lollust pääseb avalikku ruumi risustama. Avaliku ruumi ökoloogiast ei tea meie inimesed kahjuks midagi ja mentaalne reostus on ka kahjuks tundmatu mõiste. Kultuuri ja harituse küsimused muutuvad eriti määravalt oluliseks just eriolukordades. Oma muusikaõpetuse aines olen teinud padleti keskkonda virtuaalse muusikaklassi, kuhu iga nädal panen õpilastele nädala ülesanded üles ja siis padleti lingi ka e-kooli. Dubleerin, et juhul, kui üks või teine kanal ülekoormuse tõttu natuke puhkust võtab, et siis info ikka kätte saamata ei jääks. FB gruppe kasutan operatiivseks sõnumineerimiseks, samuti telefoni ja messingeri ja watsappi.

Õues käimiseks ei ole praegu veel piisavalt aega leidnud – õppetöö ümberplaneerimine on praegu lõviosa võtnud. Aga järgmistel päevadel hakkan ka planeeritult iga päev natuke väljas tatsuma. Uni on hea ja sooja sööki sunnin ka end iga päev vähemalt korra sööma.

#püsikodus #muusikaõpetaja #argipäev #uutmoodielu