15 juuli
Kaks asja.
See kui sa vaatad kellegiga tassi ja üks ühelt poolt ja teine teiselt poolt ja kuigi pilt on erinev, te näete ühte ja sama asja, tassi.
Ja, et teil on olemas inimesed, kes ei mõista teid hukka, ega tekita teis süütunnet, ega arva, et maailma täitsaimad iskud on nemad ja kõik teised, vaid kes arvavad, et maailma kõige tähtsam sinu 
enda jaoks oled sina ja sina üksi… olulisim enda jaoks oled sa ise.
22 juuni
Alljärgnevat tuleb nüüd küll huumoriga võtta, palun. Aga, jälginud aastaid, kuidas mehed käituvad ja kuidas koerad käituvad, siis sellest see mõttearendus ka sündis. Palun juba ette vabandust meeste käest 🙂
Koerad musitavad sind pidevalt ja intensiivselt, ilma et sa nendele seda meelde peaksid tuletama.
Koerad jooksevad sul pidevalt sabas, ilma et sa selleks midagi peaksid tegema, ole vaid sina ise.
Koerad limpsivad su nägu ja käsi, mida mehed kunagi ei tee.
Koerad lamasklevad õnnelikult sinu kingitud kondi peal, mida mehed kunagi ei tee.
Koerad magavad ööseti su ukse taga ja päeviti su voodis, meestega kipub olema vastupidi 🙂
Koerad nuruvad õhtuti ja hommikuti sind jalutama, mehed mitte.
Koerad ootavad sügamist ja pai, mehed mitte.
Koerad liputavad saba kui sind näevad, mehed mitte.
Koerad võivad haukuda ja hammustada, aga mite kunagi ei tee nad seda oma perenaisega, mehed vist ka mitte…
Koerad jälgivad pingsalt su tegemisi ja meeleolusid ja hoiavad silmsidet, mehed mitte…
Aga muidu on mehed ka toredad, lihtsalt sellised tähelepanekud. Tasub pidada mõlemaid.
21 juuni
Vat kui arst sulle räägib, et vaja on rohkem liikuda, siis kuulad ja noogutad kaasa, aga oluliselt harvem asud seda ka teostama. Aga kui koer sulle oma pruunide silmadega otsa vaatab ja õhtusele/hommikusele käigule kutsub, siis võid ju üritada talle seletada, et väsinud ja kondid kanged, ta ei kuula sind selles asjas – lihtsalt kutsub. Ja kui sa siis ikkagi ei lähe, siis haarab sinu kingitud kondi hambu ja vintseldab sabaga nii kõvasti, et tõesti peksabki sind mugavustsoonist välja. Võtadki oma jalutuskepi ja londid kaasa. Aitad nuusida põõsastes ja rohutuustides ja kiidad kutsut selle eest, et ta nabirmehe ukse ette vaid pissis. Ja vaatamata ilmale, väsimusele, millele iganes. Kui sul on seltsiliseks koer, siis pole pääsu – pead tegema need käimised iga päev.
Ja kui nüüd päris ausalt asja kokku võtta – arstide jutt liikumise vajalikkusest on kena. Aga teostuse poole pealt on koer kindlasti parim. Sõnaga – kellel veel koera pole, võtke endale sõber, näiteks hoiukodust või varjupaigast, ja te ei kahetse. Elu kvaliteete muutub. Ja mitte vaid füüsilises mõttes, vaid ka vaimses mõttes. Ühed sügavad pruunid silmad toovad kindlasti soojust teie päeva.
29 mai
Tallinlased satuvad vanalinna harva. Need linlased, kes just vanalinnas ei tööta, pean siin silmas. Pole ise ka juba ammu oma praegust kodulinna vaadelnud. Pidev kiire ja toimetamised linnasüdamest eemal põhjuseks.
Võtsin eile kaamera kaasa ja otsustasin natuke inimesi jahtida. Inimeste vahtimine ja (foto)jahtimine on üks mõnus ajaviide, olen seda harrastanud juba pikka aega.
Sättisin end Toompeale istuma ja esialgu otsustasin rahvamassist eestlasi otsima hakata, et kas on. Eriti ei olnud. Oli aga tuhandeid turistide horde, nii palju, et vahepeal tekkis massidemonstratsiooni tunne. Pilusilmseid, särasilmseid, väsinud, noori ja vanu, haigeid ja terveid, mehi ja naisi. Erinevate keelte ja kultuuride tõeline paabel. Toompea toitlustusasutused oma terrassidega (mida on, arvestades masse, üllatavlt vähe) olid tõsiselt ülekoormatud. ettekandjad koormatud ja jooksujalgsed, kuid aeg ajalt tundus, et massidele allajäävad…
Turistid aga muudkui tulid ja läksid, jumal teab kuhu, miks ja milleks. Lõõgastuseks? Aga miks siis tormelda? Nautimiseks? Aga miks siis joosta? kaameraga klõps siia ja padavai edasi, klõps teise suunda ja jälle edasi. Turisti pildi peale saamiseks pidi päris kiiresti reageerima, sest pea kõik puhkusele Tallinna tunud turistid olid väga nobedad. Aga oli ka neid, kes nautisid. Rahulikud õllesed soomlased. Mõistetav – nendel läheb laev mitu korda päevas, mitte nii nagu kruiisituristil.
Eks see ole inimese oma vaba tahe, kas elab kiirustades või rahulikult kulgedes. Eriti puhkusel olles. Aga üks mis on kindel, turistid vaatavad palju taevasse. kaameraga ja ilma. On seegi omamoodi lõõgastus ja puhkuse energia kogumine. Isegi ju vaatame maale suvekodusse minnes esimese asjana taevasse ja hingame sisse seda atmosfääri, mis inimese pingeid maha peaks võtma.
25 apr.
Kui sageli me nii mõtleme? Sageli, pakun. Mul on viimasel ajal juba iga päev see mõte peas, et ei taha teatud asju teha ja ei taha ennast ka sundida. Varasemalt oli sund see, mis aitas kännu tagant edasi, ja tegid lihtsalt ära kõik need asjad, mida ei tahtnud tegelikult teha. Aga nüüd ei taha enam sundida ka.
Raske juhus, üldiselt. Ja lahendust nagu polegi.
26 nov.
Olen vahepeal jälle laisk olnud. Pole kirjutanud. Kuigi lubasin oma tudengitega solidaarne olla ja nende blogimiskatsumuse kaasa teha. Nojah, kui nad mulle selle ülesande eest nüüd hinde peaksid panema, et siis mis ma saaksin? Numbriliselt on ju ülesanne poolikult täidetud 🙂 Seminarides olen siiski korralikult käinud ja lugemiseks antud materjali ka kenasti läbi lugenud ja muidugi olen hoolega olen lugenud ka oma tudengite blogisid.
Pean tunnistama, et kõik blogid on super-vahvad – mõnes ahvatleb mind kujundus (kassid Madli blogis, mjäu!!!! Kuid samas ei suutnud ma otsustada, mis mulle rohkem meeldib, kas Madli oskus mõelda ja kirjutada või kassid 🙂 Ka kirjutada see tüdruk oskab paganama hästi!). Mõni aga oskab kohe nii sõnastada, et uhhh (Aleksander, näiteks, kelle emakeel ei olegi eesti keel? aga oma peas ja südames mõtleb ta ka omas keeles nii ilusasti, et … jah, ja mis tähtsus on sellel, mis on su emakeel või mis on su rahvus. oluline on milline inimene sa oled, onju?). Ning siis Mirjam oma mõttehaardega, mis teeb sõnatuks ja võtab kukalt kratsima, et kuda see “laps” oskab sedasi neid seoseid maailmas avastada ja esitada….
Need on vaid kolm näidet tänahommikuselt blogidelugemise tiirult. Aga võiksin ilma igasuguste süümepiinadeta panna siia linkidena kõikide oma klassis osalejate blogid ja saaksin olla vaid uhke selle üle, kuivõrd analüütiliselt nad mõtlevad ja kuivõrd ilusti nad end väljendavad. Mõtlemise ilu ja enese väljendamise ilu. Mul ei ole järjekordselt muud võimalust, kui et olla uhke oma tudengite üle. ja mõelda, et miks maailmas, ja kahjuks ka Eestis, napib sedasi mõtlevaid inimesi. Minu tudengite moodi mõtlevaid inimesi. Ilusaid inimesi. Sest ilu pole mitte välimuses, vaid tegelik ilu on inimeste peades, selles kuidas nad mõtlevad.
Tudengite blogide lugemise järel oli suht masendav lugeda Delfi uudiseid. Tõesti masendav tunne oli. Kuhu on kadunud tahtmine olla hea ja südametunnistusega? Kuhu on kadunud armastus ligemise vastu, mõistmine ja tolerants? Ja poliitiku vastutus ja julgus otsustada oma südametunnistuse järgi, mitte erakonna diktaadi järgi? Selle kontekstis Maire Aunaste eile legitimiseeris end ja oma poliitikuks olemist minu silmis. Parlamendi liikmed võiksid ju olla vabad oma otsustes. Mind valijana ei huvita erakonna ideed, ma valin ikkagi inimesi. Aga häda selles, et mõni väga hea inimene jääb aasta aastalt valimata sellepärast, et tal on selline erakond seljataga, selline erakond, mida ei saa toetada. Nonsens? jah aga paraku see nii on olnud, ja saab olema tegelikult ta tulevikus, sest süsteemi muutumist pole ette näha.
Üks asi vaevas mu pead täna hommikul veel. Me tahame, meie poliitikud tahavad, tahame olla eurooplased. Tahame eristada ja unustada oma nõukogude mineviku. Aga samas näiteks suhtumises erinevustesse ja erinevuste kultuuri käsitlemise kontekstis on väga paljud eestlased ikka nõuka inimesed edasi. Vägagi. Toppisime end Euroopasse aga tegelikult ei tea euroopalikust mõtteviisist, või ei pea sellest midagi?
Aga jäägu need mõtted õhku ja jätkuvaks mõtiskluseks. Lõpetuseks üks kassi pilt. Kiisu nimega Kakuke. Ja üldse, kes ütles, et vaid inimesed võivad olla Näoraamatus ja autos?
7 nov.
Postimees kirjutas täna pagulaskassist. See kriipis mu hinge, sest paari päeva tagune reis Ukraina pealinna näitas kurba tegelikkust – loomad on jäetud üksi. Suures inimlikus mures, on nad jäetud omapäi… Jah. Kloostri kassid olid õnnelikud ja hästi toidetud, kuid tavalised kassid ja koerad olid jäetud omapäi. Sealjuures, kaks Maidani koera alustasid oma kurba laulu täpselt kell viis igal hommikul. Kes neid aitaks, elavad olendid ju nemadki?
Pildil Maidani kiisu, Ukraina valitsushoone aia vahel. Kodutu.
7 nov.
Kiievi kotlet on ühesugune igal pool, ja kõik seostavad seda Ukrainaga. Ometi on tõelise ukrainlase jaoks see totaalne “fake”. Nende rahvusroad on hoopis midagi muud – aurutatud pelmeeni moodi asjad, erinevate täidistega, kapsarullid, soolapekk erinevate maitsenüanssidega… ja veel palju muid asju, mida emad ukraina kodudes tavaliselt valmistavad ja millest algab ukraina kultuur ja igapäevaelu. Mu soome professor kunagi väitis, et iga rahvuse identiteet hakkab söögist, et söök on identiteedi osa. Usun ta väidet ja arvan et see nii ongi. Kõik eestlased, kes kodust kaugele sunnitud, hakkavad kõigepealt musta leiva järel niutsuma ja siis tahavad vürtsikilu. Isegi kui nad seda tavaliselt kodus väga sageli ei söö, siis eemal olles tuleb selline isu.
Ukrainlaste jaoks on Eestiga ühendav kindlasti Vana Tallinn. Mu ukraina kolleeg, kes peale kuud aega Eestis stazheerimist koju tagasi lendas, oli sunnitud hulgi kaasa vedama seda likööri. Ja nagu ta ütles, no kuidas ma ei vii, kui sõbrad palusid – et endale ostan igasugu head eesti kraami ja neile ei saa pudelitki viidud. See on hea näide rohkem kollektiivsusele orienteeritud kultuurist, ütleks Hofstede. Aga nii see on. Sõbrad on olulised ja nende meelespidamine. Kuigi viimased aastad on lõhki ajanud Ukrainas nii sõpruskondi kui peresid. Ikka selle va sõja pärast, kus rindejoon jookseb inimeste vahelt, tegelikult. Ja see on see probleem, sest ukrainlasel ja ukrainlasel on tekkinud vahe, eristumine ideoloogiate kaudu, mis on lõhkunud palju enamat kui riigi territooriumi. Soola pekki aga naudivad nad endiselt ja kapsarullid, eriti ema tehtud, on hõrgutis endiselt. Kui vaid emad ja lapsed veel kokku saada jaksavad selles sisemises konfliktis. Kiievi kotlet aga olgu lohutuseks teistele. Ukrainased sellest eriti ei tea ega pea 🙂
2 nov.
pole ammu enam bloginud. pole olnud energiat. ja pole olnud sellist sõnumit mida oleks tahtnud avalikku ruumi maha jätta. nüüd otsustasin et natuke blogin, et olla solidaarne oma tudengitega, kes peavad nüüd natuke aega blogima, nii sõnumi formuleerimise kui sots meedia kasutamise ja seminarimaterjali kinnistumise kontekstis. tudengid saavad oma blogimise kunsti põhjal hinde. kursuse nimi on multikultuursed organisatsioonid, aga eks me räägime seal kõigest, mis seotud eestlase identiteedi ja multikultiga laiemalt.
minu blgimine ei ole kursuse materjali põhine. olen neid tekste ja raamatud sadu kordi lugenud ja mul ei ole enam midagi avastada. kuid ma tahan reflekteerida seda õppimise protsessi ja oma vaatamist multikulti teemadele sel kursuse perioodil. julgustamaks tudengeid isiklikku arvamust omama ja seda ka välja ütlema 🙂
hakatuseks, täna lendan ukrainasse kiievisse, osce rahade eest ukraina valitsust õpetama. selles valguses tulevad ka järgmised jutukesed, sh jutukesed sõjast ja rahust…
28 juuli
Meil on olukord. Inimeste kakamine on nüüd üsna tsiviliseeritud moel ära organiseeritud, kuid mu terrassil, sisuliselt meie söögitoas on tekkinud korralik sitahunnik. Nimelt on meil sel aastal jälle pääsupesa terrassil ja pojakesed on kasvanud nii suureks, et kisavad kogu aeg, ja situvad. Ja nüüd on juba mu terrassi põrandale kogunenud järjekordselt korralik sitahunnik, sest vanemad ei jaksa enam poegade väljaheidet pesast välja kanda. Pojad on kasvanud nii suureks et muudkui söövad ja kisavad 🙂 On imearmas, et need linnukesed taas meie juures on ja ausalt, kannatan selle sitaralli ära. Kunagi olen selle väljaheitega isegi vastu pead saanud, ja söögilaud tuleb nüüd lagedana hoida. Aga ikkagi tore, eriti selles kontekstis, et linavästriku pere meie nädalavahetuse visiidi tõttu kevadel oma pesakonna hukkas….
Ma ei tea, mitu poega on tänavu pesas, aga möödunud aastatel on olnud nii kaks kolm pääsubeebit ikka. Ja loodan, et nad õpivad lendamist siis, kui ma nüüd vahepeal maalerdama siit ära käin – et ei segaks neid.
Vanasti öeldi, et need on õnnelikud majad, kus pääsupesad küljes. Ma arvan, et meil on õnnelik maja – sel ajal kui naabritel luusivad ja lõhuvad maju kurjamid, on meil kõik alles ja säilinud. Ja see jumalik rahu ja vaikus ja positiivne energia, mis igast rohukõrrest siin õues õhkub… No öelge mulle, miks ma peaksin tahtma minna siit ära, kasvõi näiteks Kuressaare ooperipäevadele, et kalli raha eest seal higistada ja ennast näidata? Kultuuriga pole minu arust nendel üritustel juba ammu enam midagi tegemist. On vaid raha sisse kasseerimine ja enese eksponeerimine.
Muuseas, mu humala peenar (tapuaed) on viimastel nädalatel läinud särama, tänud Gaidi ja Liilia ja Anu, et aitasite mul seal korda luua. Ja tänud Andres, et olid mulle nokitsenud niipalju ilusaid kaikaid…
Ja lavendel lõhnab siin täpselt sama hõrgutavalt kui Lõuna Prantsusmaal või Itaalias…
Karuema Päevaraamat 
You must be logged in to post a comment.