Täna hommikul ootas mind ülikooli logeros ebameeldiv üllatus. Väljatrükk ühe Eestis elava soomlase blogipostitusest.
Lugesin seda postitust ja olin hämmastunud, üllatunud ja isegi natuke solvunud. Sest see stiil, kuidas see Haridusministeeriumis töötav noor ametnik sügisel juhtunud olukorda esitas, oli solvav ja minu jaoks täiesti arusaamatult möttetu. Jah, meie dialoog toimus seal Kirjanike maja keldris. Noormees küsis minult, et mis mind Soomes olles negatiivselt on üllatanud. Mul oli raske vastata töepoolest, sest pole nagu sellist asja koheselt välja pakkuda. Muidugi oleks vöinud ju öelda, sellest kirjutan ka oma raamatus, et soomlased on kitupunnid, aga see selleks. Eks sita iseloomuga inimesi on iga rahvuse seas. Rääkisin siis hoopiski sellest, kuidas mind üllatas see, kuivörd varakult soomlased oma lastele pussnoad kätte annavad ja kuidas mind üllatas aastaid tagasi nähtud tösiasi, et isegi sügislaadal reklaamitakse laste pussnuge. Meie vestlus jäi seal keldrisaalis sel teemal töesti pooleli ja teema öhku, sest tegelikult oli see raamatu teemast väheke körvalasetsev. Oma raamatus ma pole sellest kirjutanud. Noorsand aga innustus(ärritus) ja minule oli see kummaline, sest milleks reageerida nii emotsionaalselt kellegi isikliku arvamuse peale? Ja vöib olla jäi teema öhku ka seepärast, et ma töepoolest ei saanud aru, mis minu vastuses noorsandi ärritas, sest ta hakkas seal kohapeal aktiivselt seletama, et temal on ka pussnuga autos. Mina muidugi kommenteerisin, et minu mehel ka, isegi soome puss. Ja ma töesti ei saanud aru, milles tema probleem selle minu arvamusega oli. Nüüd siis sain aru – tema arvas, et tema kaitses meeleheitlikult soomlust. Mida mina tegelikult üldse ei rünnanud. Ehk siis noormees murdis sisse avatud aknast, nagu Eestis tavatsetakse öelda.
Muidugi ei suvatsenud noorsand isegi küsida mitte, et miks mind see asi negatiivselt üllatas.
Nüüd siis kirjutan siia, et miks ma ei armasta seda, kui lapsel on pussnuga taskus. Sellepärast, et olen oma lapsepölves näinud palju vene poisse, kes kogu aeg söda mängivad – küll pussnugade ja mängupüssidega, ja minu jaoks on pussnoal militaarne konnotatsioon. Oma lastele andsin noad kätte alles siis, kui neil koolis oli vaja käsitöö tunnis neid kasutada. ja olen pöhimötteliselt olnud selliste vägivaldsete söjamängude vastaline.
See, et minu assotsiatsioonid pussnugadega mitte kuidagi ühe soome noorsandi arusaamisega ei ühti, ei tähenda ju ometi seda, et ma kuidagi soomlust ründan?
Igatahes huvitav juhtum ja veel kord üks negatiivne kogemus seoses soomlastega. Önneks on mul neid kogemusi vähe. Enamasti mind ümbritsevad soomlased tolereerivad minu teistmoodi maailmavaatamist ja püüavad aru saada, miks ma mönda asja näen nendest teistmoodi. Ja sama on minu suhtumine. Ikka möista, mitte hukka möista. Sest see on ju loomulik, et erinevate kultuuritaustadega inimestel on erinevad kogemused ja arusaamised. See mis ühele on loomulik ja lihtne, on teisele keeruline ja ebaloomulik. Nii lihtne see kultuurilisi erinevusi täis maailm ongi. Ja oskus neid erinevusi tolereerida on intelligentsuse, mitte rahvuse küsimus.
EDIT/TOIMETATUD:
Diskussiooni samal teemal saab lugeda ka SIIN ja SIIN. Ja jätsin eile hommikul täpsustava kommentaari ka noormehe algse blogipostituse juurde, aga see jäi ootama administraatori heakskiitu, ja ootab seda siiamaani (23.02.2010 kell 1:42). Kas meil on pöhjust arvata, et Soome EU propagandaväljaandel on tsensuur?
EDIT/TOIMETATUD2: Täna hommikul olid mu kommendid kenasti originaalblogipostituse juures. vöttis aega, mis vöttis, aga nüüd on see pögus seletus seal olemas. mis muidugi ei tee olematuks selle blogipostituse ilget tonaalsust.
Karuema Päevaraamat 
Posted by Anna on september 12, 2010 at 8:39 p.l.
Olin ka ise kõnealusel üritusel kohal ja mäletan seda ‘pussnoajuhtumit’. Pean küll Mika Keräse (keda isiklikult tunnen) kaitseks ütlema, et tegemist ei ole mingi ahta maailmavaatega ametnikuga, pigem vastupidi. Üllatusega lugesin nüüd, et asi on leidnud laiema kõlapinna ja asjaosalised ise üksteise peale solvunud (?), kuigi koha peal ei jäänud küll sugugi sellist muljet, et keegi oleks kellegi peale ärritunud või mingeid kultuurilisi erisusi innukalt kaitsma asunud. Pigem kirjutaksin kogu asja möödarääkimise arvele. Ise olen lapsest saadik soome pussiga kokku puutunud, kuna vanaisal oli sahtlis selline täiesti olemas ja seda sai ikka vajadusel kasutatud.
Posted by Quex on september 11, 2010 at 5:10 p.l.
Muuseas, vanadel eestlastel oli ka naise igapäevase garderoobi juurde käiv element vööl rippuv pussnuga.
Posted by Quex on september 11, 2010 at 5:08 p.l.
Vaba inimese tunnus on see, et ta on õigus relva kanda ja omada. Meilt on see õigus aastasadadeks ära võetud, sellepärast oleme meie harjunud nägema relvi ainult, kui võõrvõimu tööriistu. Ürgsetest aegadest on ennast ja oma peret kaistud relva abil. Ja mida varem lapsed õpivad relvaga ümber käima isa õpetusel, seda vähem on tõenäoline, et nad neid väärkasutavad. Me peame saama vabaks oma orirahva hirmudest.
Posted by tt on veebruar 27, 2010 at 10:43 p.l.
Soomlastel on pussnuga tegelt ju lausa rahvuslik sümbol ja eks sellest kerge ülereageerimine. Aga nuga kui selline on ikkagi pigem tööriist kui relv – eks ole. Mina olen oma tüdrukutele ka varakult, enne 10 eluaastat šveitsi noad kinkinud. Kooli nad neid muidugi kaasa ei võta aga matkamas on ilma ebamugav hakkama saada ja tagaaias kah vahel hea lõikuda. Ma leian, et mitte ainult poistel vaid ka tüdrukutel on kasulik noa kasutamist (nagu ka autojuhtimist) tunda. Auto muideks on palju ohtlikum “relv” kui nuga:)
Aga ei saa salata, et olen ise ka veidi ebamugavalt tundnud kui sikh tänaval vastu jalutab lühikese mõõga mõõdus nuga vööl. Neil kuulub selline riist lausa rahvariiete juurde. Samas on rahvaid, kellel kombeks automaati tänaval kaasas tassida – eks ta ole, kultuuri küsimus:)
Posted by Elina on veebruar 26, 2010 at 10:26 e.l.
Soomlane on ju põhimõtteliselt metsainimene, kes kardab teisi inimesi palju rohkem kuin metsaloomi. Metsas (eriti suvilas) temal ongi seda pussnuga vaja, mitte linnas. Pussnuga on sümbool selle, et inimene saab üksinda metsas hakkama: oskab teha lõkketuled ja on nagu skaut.
Eriti poistele see pussnoa saamine on rituaal, et sa pole enam väikene laps ema silma all – oled ju enam vähem suur mees, kellel on oma nuga ja kes on võimaline üksinda koduväravast kauemale metsasse rändama, kala püüdma ja nii edasi. Mulle kinkis isa pussnoa kui olin 12-13 aastat vana tüdruk, ja see oli suur au, et ta hindas mind nii suureks inimeseks. Vist oli see veel jõulude ajal…
Mis on eesti keeles “erätaidot”? Noa kasutamine on üks tähtis “erätaito” metsainimeste (siis Soome) kultuuris. See on ka üks tähtsamadest sümboolitest soomlastele, sinivalge nagu sauna, sisu – ja see “puukko”.
Posted by Maire on veebruar 22, 2010 at 5:47 p.l.
Kaja, sa võtad oma postituse lõpus selle loo väga ilusti ja õigesti kokku – see on intelligentsuse küsimus! See soomlane ei küündi oma sisemise haritusega sinnamaale, et suuta mõista teisi ja nende reaktsioone ja olla tolerantne. Tema suhtumine asjasse näitab kui väiklane ta ise on ja samas – kui ta ise tunneks end väärt olevat, siis ta sinust nii ei kirjutaks! Puhtalt poisi enda kompleks!
Posted by tiia on veebruar 22, 2010 at 12:35 p.l.
KAJA, aga soome lastel e i ole ju kogu aeg need noad taskus. 🙂
Neile lihtsalt õpetatakse pussnoa kasutamist päris varakult. Kusjuure pussnuga peab oleme terav, mitte nüri, sest nüri ei lõika ja sellega juhtub palju rohkem õnnetusi.
Natuke kõhe värk see on, aga vähemalt minu tuttavatel lastel, poistel, pole kellelgi nuga taskus, vaid vanemate juuresolekul kasutatakse neid. Ja tegelikult on vanavanemate au asi kasutamine selgeks õpetada.
Eks me kõik ole automaatselt tagajalgadel kui kultuurierinevustest juttu tuleb ja valmis kaitsma maid ja rahvaid ja arusaamisi. Võibolla ka kodanik soomlane oli emotsionaalselt vedru üles keeranud ega suutnud adekvaatselt mõelda, milles asja erinevus on.
Posted by Kaja Bearmom on veebruar 22, 2010 at 2:41 p.l.
just, seep see probleem ongi, et meie rahvastel on selles asjas erinevad ajaloolised mälud – soomlastel käib see pölvest pölve ja on isegi vaat et perekondlik rituaal. meil, postsovjettidel on see hoopis midagi muud – esiteks puudub kogemus, sest polnud neid pusse saada – mäletan et mu isa ise tegi mingi kala puhastamiseks – siiani pere kasutab seda. enamasti olid aga pussid vangide tehtud ja venelased mängisid nendega öue peal – selline minu ajalooline klogemus… mis sa siis arvad, kuidas ma vöisingi seal sügislaadal muud moodi reageerida kui ehmatusega…
Posted by Tiina on veebruar 22, 2010 at 6:04 p.l.
Ei pidä välittää pieni******isten miesten puheista. 🙂
Tosin minäkin sain puukon 6-vuotiaana. Käteni toimivat silloin paremmin kuin nyt. Äitini sanoi, jos haava tulee sormeen, niin huutaa ei saa. Oli siitä puukosta silloin hyötyäkin, sillä minä kuorin katajasta kaikki kesämökillemme tulleet ovenkahvat ja naulakot. Harmittaa, etten ottanut niitä yhtään talteen kun jouduimme myymään isän rakentaman kesämökin.