See jutt ei tule nüüd sellest, et mulle ei meeldi musitamine…Mingis kontekstis kindlasti meeldib…Kuid ausalt öelda, tänu ohtrale tööalase interkultuurilisusele, olen viimasel ajal hädas kolleegide musidega, ja nende musitamislembusega…
Nimelt, minu hollandlasest kolleeg kipub regulaarselt mind musitama…Ja iga kord on see muside arv erinev, yks, kaks, kolm musi vöi nii. Ja mina ei saa kunagi pihta, millal kui palju musisid peab tegema. Ja nüüd ma tavaliselt enne musitseremooniat peatan korraks mulle läheneva musitaja, ja küsin alati, et mitu musi seekord…
Ja siis olen hädas rootslastega, kes ka musitama kipuvad, ja soomerootslastega…Soomlased önneks väga musilembed pole.
Ning nüüd on meil siin vahetusöppejöuks minu hää tuttav Belgiast…Ja temaga on mul ka musitamise probleem…Aga huumori ja siirusega saab nendest kohmetuse momentidest üle. Temaga on sedasi, et kui tal on hea tuju ja olemine, siis musitame kolm korda, ja kui ta tunneb end kehvalt, siis ühe korra…Ja seda peab ära tabama, kuidas ta ennast hetkel just tunneb…
Talle ma ka rääkisin seda sügavamat tausta, mis minu pölvkonna eestlastel on musitamisega – et nöuka ajal oli Leonid Brezhnevil ja teistel kommpartei tegelastel kombeks kangesti kallistada ja musitada, ja et tavalised inimesed pilkasid ja pilasid seda…ja et sellest ajast vöib kommunistliku ühiskonna kogemusega inimestel esineda törkeid selliseks emblemiseks…
20 sept.
Karuema Päevaraamat 
Posted by hille on september 20, 2007 at 8:18 p.l.
:))) :)))
Posted by Marjam on september 20, 2007 at 2:21 p.l.
Rääkisin hiljuti sellel musitamise teemal oma rumeenlannast kolleegiga. Tema sai jällegi Eestisse saabudes kultuurišoki osaliseks – kuidas nii, et täiesti võhivõõrad inimesed kipuvad sind teretamisel kallistama? Eestlased nimelt püüdsid tema musidest viisakalt kõrvale hiilida ja asja asjakohaseks kallistuseks keerata. Kallistamine oli tema mõistes aga väga intiimne tegevus ja reserveeritud ainult eriti lähedasteks hetkedeks. Nii et segaduses on nii ühed kui teised 🙂
Posted by Tiiu on september 20, 2007 at 1:45 p.l.
Ma kohmetun alati, kui keegi peale mu mehe mind musitab. Ma ei taha ka kellegi musi peale oma abikaasa. See-eest kallistamine on peresiseselt vajalik, ma vist oma pojakese päästsin nii halvimast.Usun, et kallistamine tugevdab enerdeetilisi sidemeid inimeste vahel ja kallistanute vahel ei saa palju halba juhtuda.Kallistamine võib olla ka teise aura seest informatsiooni hankimine, alateadlikult.Kui me käisime Keavas Tiiu Kuurme ühel vahval koolitusel, siis sinna oli kutsutud ka Gunnar Aarma, kes väitis, et kui ta Soomemaal käib, siis seal kõik kallistavad üksteist. Nii et mul on õnn olnud kallistada Gunnar Aarmaga – see lõi lausa tütrelikud tunded ta vastu. Muidu oleks nagu võõras ikka.
Posted by sjgelle on september 20, 2007 at 11:03 e.l.
Nii musitamine kui kallistamine on muutunud viimasel ajal( umbes 20 aasta jooksul?) väga intensiivseks suhtlemisvormiks. Kallistamise vastu mul üldjuhul midagi pole, aga suudlemine, musitamine poolenisti tuttavate poolt tekitab minus piinlikkust. Ise ei kipu küll kedagi musitama. Vahel meeskolleegid musitavad sünnipäeval. No olgu see ainuke päev, kui seda kannatan. Ma ei musita isegi oma lähedasi sugulasi, sest meil pole see peresiseselt kombeks.
On rahvaid, kus suudlemine(põse- või käesuudlus)on kultuuri üks osa.
Posted by Ingrid on september 20, 2007 at 10:52 e.l.
Mis komparteilaste musitamisse puutub, siis kunagi räägiti vene rahvusele omasest homokalduvusest. Et mehe käivad omavahel kaelakuti ja aina musitavad üksteist.
Posted by Lilly Munster on september 20, 2007 at 10:19 e.l.
Hahhaa, mu üks tuttav hollandlane kunagi irvitas, et meeldivaid inimesi musitab kolm korda, ebameeldivaid, näiteks ämma, üks 😀 Aga (flaamidest) kolleege ma iga päev küll ei musita, ainult pidulikel juhtudel kolm korda.
Teatav põlvkondade kiiks vist tõesti, sest mu poeg muutub väga kurvaks, kui ta musist ilma jääb.
Posted by kukupai on september 20, 2007 at 10:10 e.l.
Kas lihtsalt kallistamisest ei piisa? Mul ka väike tõrge selle musitamise vastu, musid säästaks oma kõige lähedasematele.