Ja mitte ei saand vaikida ka täna, kui blogisid ja lehti lugesin…No mis küll vaevab Eestimaad, et suhete ja kommunikatsiooniga asjad nii mädad on? Kirjutasin südame tühjaks Karuema tööasjade blogis… Ja ei hakka siin kordama. Eks keda huvitab, kobib sinna vaatama…
Aga kokkuvõtvalt võib vist tõdeda, et kommunikatsioonikultuur on tõsises kriisis…Eriti organisatsioonide kommunikatsioonikultuur. Aga ega niisama inimestevahelistes suhetes need asjad ka nautimist ja rõõmu tundmist väärt pole.
Kes õpetaks eestlased kommunikeerima ja suhteid looma tsiviliseeritult, teistest ja iseendast lugupidavalt, vastutustundlikult, ausalt….?
14 mai
Karuema Päevaraamat 
Posted by Kati on mai 15, 2008 at 8:23 e.l.
tjah, see meenutab mulle aega kui sai ühes toredas suures asutuses kliendilehte tehtud. vaene asutus, mis parasjagu lõdises poliitilistes tõmbetuultes tahtis kangesti anda positiivseid sõnumeid. paraku selgus kohe, kui asi reaalselt sõnumi välja ütlemiseks läks, et
a)seda, mis sõnumis oleks positiivset, ei julge ikka välja öelda, sest siis äkki hakkavad inimesed meilt midagi nõudna, parem keerutame umbmääraselt;
b) mitte kellelgi mitte kunagi ei ole aega või julgust millestki rääkida, ole hea, mõtle ise midagi.
kusjuures selle taga ei olnud inimeste halb tahe või põhimõtteline lollus, vaid just, et ei mõeldud, et positiivne sõnum ei saa olla mingi omaette taevast kukkuv mull, vaid peab nagu siiski millegi realselt põhinema, et see positiivne asi peab olemas olema või nii kuidagi.