Meil siin Kesk-Soomes on juba üsna järjekindlalt nädalakese olnud külmakraade sinna 20 ja 25 kraadi vahele. Öösel vahel ka üle 25 kraadi. Öhk on kerge ja hingata on hea. Päike paistab ja lumi terroriseerib oksi oma massiga. Aeg ajalt keerab päikese pilve taha ja natukene lund tuleb juurde, no näiteks oma viis sentimeetrit (auto pealt on hea mööta) ja siis tuleb päike jälle välja, ja jälle on väga hea ja kerge on olla. Ux kaevas täna oma triibiku lume alt välja ja tödes, et Soomes olla lumi kergem… No ma ei tea… Aga äkki töesti siinne kuivem öhk teeb köik kergemaks – hingamise, lumeloopimise?
Tänavatel on ka ühtlane valge lumekord – kinnitrambitud lumi ja sellel graniitkillustik. Köik krudiseb kenasti astumise all. Lapsepölv tuleb meelde, kui ka Eesti lumi veel krudises… Töukekelguga on ka tore ringi kulgeda. Ma käin töukekelguga prügi välja viimas. Ja siis kui järvel suur uisurada löpuks avatakse, siis lähen sinna ka. Talvest röömu tundma.
Jöulude ajal olin kodus, Eestis. Ka palju lund – hanged olid aias nii suured, et kass oli endale käimise käigud teinud ja seal kulgedes tavaliselt ta ise enam välja ei paistnudki, kui ehk siis vahetevahel valge sabaots vilksas ja ka hea olla. Aga kodust kaugemale, linna minnes olid köik kohad mingit vastikut lumbeplöga täis. Nii et astuda ei saanud ja autoga kulgedes pritsis auto ka koheselt plögaseks.
Talve üleelamise poliitika on Eestis ja Soomes erinev – Soomes lastakse lumel olla valge, Eestis keeratakse see keemiaga mingiks kummaliseks massiks, mis tegelikult talvemönudki tapab, mis sest et Mustamäe suusarajad on ilusad ja lumised ja valgustatud ja Eesti mets on talvel sama lumine ja kaunis kui Soomeski… Eh ja vahel isegi külmakraade tuleb samapalju kui Kesk-Soomest ja siit edasi…
Karuema Päevaraamat 