Karuema Päevaraamat Üksinda omade seas

Eestis on omapärane arutelu lahti – vöörsile läinute tagasitulemise asjus. Ülesin ka söna sekka. Aga palju on veel ütlemata, sest emotsioone on rohkesti.

Köige rohkem ja köige kiiremini möjutas mu otsust koju tagasi tulla tegelikult koduigatsus. Aga sellest vist ei saa aru kunagi need inimesed, kes pole pikemalt ära olnud. Teine suur möjutaja oli vöimalus emakeeles elama ja töötama hakata – ka see vöib saada väärtuseks pärast mingit kodust eemalolemist.

Jah omal ajal läksin ära, vabatahtlikult, sest tahtsin nn värsket öhku ja vöimalusi ennast arendada. Tartus oli töökoormus hullumeelne ja tulemuseks oli sisuline tühjakspigistamine – Tartus öpetasin öppeaasta jooksul 21 kursust, Soomes oli vaja ainult 4 kursust öpetada ja sedagi peeti paljuks. Öeldakse et äraaetud hobused lastakse maha, nii see Tartus just oli. Aga et mind maha ei lastaks, siis pagesin… Tegelikult julgen nüüd tunnistada, et omaaegne periood Eestis hakkas tervise peale, ja oli ka sisuliselt mulle täiesti laastav. Selles möttes Soome periood andis vöimaluse hinge tömmata, elu ja oma valikute üle järele möelda. Andis vöimaluse ka iseennast väärtustama hakata, ja andis vöimaluse enesearendamiseks ja öppimiseks. Ei olnud enam nii, et ainult andma pidid, midagi vastu saamata. Ei pigistatud enam tühjaks ei emotsinaalselt ega intellektuaalselt. Vaid hoopiski hakati väärtustama. Esimest korda elus sain kogeda, et see unikaalne eriala, mis uudsena EEstisse oli toodud, on töesti midagi sisulisemat, kui mulle Eesti selgeks teha püüti. Jah selline väga oluline eneseleidmise aeg oli. Enesekindluse leidmise aeg…

Ja ka Eesti elu körvaltvaatamise aeg oli. Eemal olles hakkavad silma sellised asjad, mida asjas sees olles kunagi ei märka, sest puudub vöimalus vörrelda. Soomest sain maailma liikuma ja tekkis vöimalus Eesti asja hoopis uue kandi pealt vaadata. Olen siiralt veendunud, et Eestlased peaksid köik korraks Eestist ära käima, ja siis tagasi tulema oma maailmas kogetuga – saaks hulgast vaevast lahti, mis Eesti elu praegust koormab. Eks see meie elukorraldus on ju ikkagi inimeste loodud, ja see, kuidas see on välja tulnud, on just meie olemasoleva tarkuse ja parima tahte tulemus – ei usu, et keegi nüüd meie elu sihilikult viletsalt korraldada tahaks. Samas saaks ka selgeks see tösiasi, et eks mujal on ka elul omad koeranaelad – bürokraatiat, kiuslikke ametnikke, tobedaid rutiine – mida köike veel. Eesti on mönes asjas ikka oluliselt progressivsem, kui vanas Euroopas kohata vöib, vöi Ameerikas. Kuid mönedes asjades ollakse ka lolli järjekindlusega vanamoodsad – näiteks igasugused süsteemsed korraldused on ikka tugevasti veel nöukogude liidu möjudega, inimeste usaldamine, austamine, väärtustamine, hoolimine – sellest öigest rääkimata. Ehk siis kultuuri küsimus on tegelikult see Eesti probleem.

Raha ka – kui välismaale tööle lähed, siis arvatakse ikka, et raha pärast minnakse, et mujal ju nii suured palgad. On jah, aga kulutused on ka suuremad, muideks. Korteri hinnad körgemad kui Eestis, autoliising suurem, söök kallim… Vöib olla suure koonerdamisega suudab midagi ka körvale panna, seda juhul kui töesti minnakse väljamaale raha teenima. Siis elatakse kasinalt ja niimoodi saab koju rohkem kaasa tuua. Kuid kui sealpool Eesti piiri elada tavalise inimesena ja raha kogumine ei ole eesmärk omaette, siis on see teenimise-kulutamise suhe umbes sama, mis koduski.

Vöib olla siin on ka üks oluline koht mötiskleda selle üle, et miks minnakse. Minnakse selleks, et seigelda, minnakse selleks, et kogeda uut ja öppida, minnakse selleks, et tööd ja leiba saaks. Ja neid eri pöhjusi ei maksa segi ajada. Töepoolest targem on minna koristama Soome kui istuda kodus töötuna. Igal juhul on möistlikum minna maailma seiklema kui igavleda kodus, aega surnuks lüüa ja manduda. Aga sellisel juhul, kui taolised valikud mötteid ja meeli ei vaeva, on möistlik kodus püsida ja siin edasi pusida. Minek ja jäämine peaks ikka inimese enda südame sund olema, vajadus ja tahtmine. Ja tegelikult see presidendi üleksutse on jama. Möttetu jutt. Need minekud on nii isiklikud, nii intiimsete pöhjustega. Samuti tagasitulemised. Seda köike ei saa kampaania korras korraldada.

Mida me saame muuta – igaüks ise saaks muuta oma mötteviisi – et tagasitulijatele näkku ei sülitaks ja äraminejale selga soppa ei loobiks. Vötaks seda kodust minemist ja tulemist väheke loomulikumalt. See pole ju tegelikult tragöödia Eesti rahva jaoks, pigem eelis ja pluss, et vahepeal viitsitakse ja tahetakse maailma avastada. Sajandeid on eestlased olnud maailmarändurid ja meremehed. Ja miks peaks siis nüüd asjad teisiti olema? Äkki hoopis siin ongi meie edu vöti, et me jaksame ja julgeme minna. Ja küll see tulemise aeg ka kunagi kätte jöuab, just siis kui on öige aeg. Ma ei saa aru, miks seda köike peaks probleemiks pidama…