Karuema Päevaraamat Üksinda omade seas

Ma olen üldiselt väga tagasihoidlik köige sellega, mis poliitikasse puutub – olen isegi loobunud mitmest tööotsast, kui on palutud poliitilisi isikuid nöustada… Ometi on mulle südamelähedased möned ideed ja pöhimötted, mis maailma poliitikas ringlevad. Ja need on suht kummalised ja esmapilgul vastandlikud.

Näitkes ma olen suur kuningakodade austaja ja fänn. Aga kuna ma Eestis pole kohanud ühtegi tösiseltvöetavat rojalistlikku ühendust (need ilmingid, mis on olnud, on ju klounaad tegelikult, olgem ausad), siis on sellest asjast saanud minu väike salahobi – vaatan filme ja luuran netist kuningakodade uudiseid, ja see on ka tore.

Teine minu lemmik idee poliitikas on rohelised. No jällegi selline partei Eestis, millele on väga keeruline toetajaks olla. Kunagi alguses ma isegi olin nende toetaja (mitte liige), aga siis hakkasid igasugused jaburad sönavötud avalikkuses ja “möttetus sai tühjuselt lapse”. Ma ei saa neid sisuliselt enam tösiselt vötta.

Sönaga, mu südamele köige lähemal olevad erakondlikud vöimalused Eestis moodustavad tegelikult minu jaoks poliitilise tühjuse.

Aastaid on mul olnud ka salaarmastus sotsdemokraatide vastu. Esiteks ja eelköige sellepärast, et seal seltskonnas on palju selliseid inimesi, kellest ma pean lugu, südamest ja sügavalt. Näiteks Marju Lauristin, Andres Tarand, Eiki Nestor jne. Noh seal on ka selliseid ilmselgeid tühikargajaid pundis, kuid önneks nad ei domineeri sotside pundis.

Valimistel olen ma ikka leidnud valimisnimekirjadest möne sotsi, kes on ausalt sümpaatne ja keda vöiks valida. Viimastel aastatel aga pole enam valimas käinud, sest sisuliselt pole ükski partei enam see, mida tahaks Eesti riiki juhtimas näha ja ka inimesed pole enam need. Eriti pettunud olin, kui Jüri Pihl sai sotside juhiks. Mötlesin tol korral päris tösiselt ja dramaatiliselt sotsdemokraatlikust erakonnast, et “ka sina, Brutus!”. Mul on väga isiklikud kogemused selle mehega ja ma olin kindel, et see mees sotisidele loodetud önne kaasa ei too – muidu inimesena ehk kena, välimuski mehine ja soliidne, aga väärtushinnangutega ja maailmavaatega, ja eetikaga kohe kindlasti mitte mees sotsiaaldemokraatlike inimeste jaoks. Nii ka juhtus. Önneks sai see periood sotside ajaloos otsa ja nüüd kui Sven Mikser on valitud sotsdem erakonda juhtima, arvan, et lähen järgmisel valimistel küll neid valima. Jälle. On pöhjust neid toetada, sest sisuliselt nende pöhimötted sobivad, ja nüüdne juhtkond isikute tasandil ka. Vähemalt ühe valija olete te eilse otsusega tagasi saanud. Mingisugune hulk värsket öhku on minu jaosk Eesti poliitilisse ruumi tagasi tulnud. Mul hea meel, et see langeb kokku minu välismaalt koju tagasitulemise ajaga. Hea on tulla koju, kui seal ei ole kopitust ja seismajäänud öhku ukse avamisel näkku paiskumas. Selline mitmemötteline löpetus siis tänasele kirjatükile, mille jaoks pean tegema uue kategooria, sest poliitikat pole mu blogis enne olnud.