Karuema Päevaraamat Üksinda omade seas

Olen juba pool aastat olnud rohkem Eestis kui kuskil mujal. Uskuge, see on mu elu täiesti pea peale pööranud:

– suurem osa neist asjadest, mis võõrsil elades mu elule konteksti lõid ja mind soojendasid, on täna veel mu Tallinna kodu keldris lahti pakkimata. Sh mu karude kollektsioon.

– ma pean kogu aeg arvestama teistega ja mu iseolemisel on peaaegu, et “vere hind” – keeruline on sobitada aktiivsesse perekondlikku suhtlemisse üksindaolemist. Ja kas ma seda sajaprotsendiliselt enam tahangi?

– blogide kirjutamine on täitsa soiku vajunud – see mis oli võõrsil psühhoteraapiaks, on nüüdseks jäänud vaid mõnusaks sooviks, et võiks ju vahel kirjutada, aga otsest vajadust ja hingelist sundi enam ei ole… vaid karude blogisse tuleb kogu aeg uusi postitusi, sest karusid rändab mu juurde endiselt nii uksest kui aknast kui arvutiekraanilt. karud tulevad alati, olenemata ajast ja riigikorrast.

– mu elust puudub soomlastele omane rahulikkus – see on asendunud eestlaste neurootilise tõtlemisega. Kui soomlane on küll joomase peaga kange pussitaja, siis kainest peast on ta rahulik ja tolerantne, ning selles võrdluses tunduvad eestlased tõesti riiakad ja kaklemishimulised – kus aga saab, sealt otsitakse võimalus olla millegi vastu, või võidelda millegi eest, või mida iganes. peaasi, et oleks pinget ja intriigi, ja actionit!

– mu elust puudub soomlastele omane pikk etteplaneerimine – appi, appi – koosolekud lepitakse tavaliselt kokku päev või paar enne toimumist. ja kuhu jääb siis selline pikaajaline kalendri etteplaneerimine? See jääb Soome, sest Eestis on asjad teistmoodi.

– mu elust puudub rahulikult tänaval mulle otsa vaatav ja naertav kaaskodanik, mu elust puudb lihtne tänan-palun triviaalne igapäevaviisakus kauplustes ja kohvikutes. See on asendunud kidakeelsete ja võib olla ehk vaid väheke muigavate noorte neiudega leti taga. Kes võib olla mõtlevad omas peas minu kohta, et on loll – muudkui tahab sõbralikult suhelda.

– mu elust puuduvad töntsakad vanemaealised teenindajad mu lemmikrestoranis. Nende asemel on missikandidaatide paraad. Õnneks on viletsat teenindust nii selles kui teises kategoorias, samuti nagu head teenindust.

– mul on uued töökaaslased, keda ma veel ei tunne ja kelle suhtes on mul ainult lootused-ootused. Kuid kellest ma tean veel väga vähe. Ma loodan, et ma saan neid tundma ja et sellest tuleb samasugune turvaline olemine nagu mul oli võõrsil…

Tegelikult võiks seda nimekirja lõputult jätkata. Ja eks ma seda vahel teengi. Kuid elul on nüüd teine maik. Ma kribin kirjutada endiselt oma mäkiga, kuid siin on juba eestikeelsed tähed klaviatuuril ja Soome elule vaat on nüüd vaid retrospektiivis ja kontekstis – võrdluses Eestis olemisega…