See, et eestlane uje ja aeglane Põhjamaalalne on, küll tõsi pole. Olen juba mitu päeva teinud osalusvaatlust sellest, mis toimub meie uutel sportimiseks mõeldud kergliiklusteedel. On tõesti igati positiivne, et see värk nüüd meil ka lõpuks edenema – arenema on hakanud, omal ajal Soomes elades mõtlesin pidevalt sellest, et kui hea oleks ka kodus natuke tervisesporti teha, ilma et mõni auto sind alla võiks ajada või sa tobedana (loe spordiriietuses) linnatänaval ilusasti patseerivate kaaskodanike seas ei eristuks.
Nüüd on nad siis meile tulnud, need trendikad kergliiklusteed ja rõõm on ligemisest, sest teed on äärmiselt aktiivses kasutuses. Mis hakkab silma?
Eile tunnise (kepi) kõnni ajal vuhises must mööda umbes 50 jalgratturit ja teist samapalju rulluisutajaid. Siis kaks naist jooksid, üks tegi peale minu veel (kepi)kõndi ja kolm eesti keelt kõnelevat prouat (150 kg, 140 kg ja 130 kg) pissitasid koera.
Kusjuures, kõik veerevad ja vuhisevad eestlased on viimase peale trendika väljanägemisega, tahtmatult meenub see natuke ropp venekeelne luuletus sellest “adibasi” kandmisest (mul endal oli ka adidase pluus seljas, seega on mu avaldus selgelt enesekriitiline)… Firmakad ja bling bling pluusid, stiilne varustus ja kallid ratastega riistad on iseloomulikud tänasele sportivale eestlasele. Nojah, ega lontis dressipükstega saagi korralikult veereda, kuid kõnekas on see siiski.
Kui nüüd soomlaste ja eestlaste harjumusi võrrelda, siis Soomes olen valdavalt just kõndijaid ja jooksjaid kohanud ja vähem rullivaid sprotlasi. Kas Eestis on veel nõukaaegne stiil võimul – kunagine kiiremini, kaugemale, kõrgemale ideoloogia? Või on see niisama eestlase kirg kihutada ja kiirust arendada, et oleks tunne, et tuul vuhiseb kõrvus? Või on siin veel miskit, sellist psühholoogilist peidus?
Ei tea, aga igatahes, liikuv see eestlane on ja sporti teeb ka, kui ta just laisk ei ole. Positiivne trend igal juhul.
Karuema Päevaraamat 