Mul on lapsepõlvest üks kiiks. Suvi algab mu jaosk tegelikult alati alles siis, kui saab koduõuel vatiteki murule laotada ja siis seal selitades pilvi ja puudelatvu vaadata. Ja see vatiteki murule laotamine on täiuslik vaid siis, kui seda Saaremaal teha. Mul on aastaid isegi sama vatitekk olnud – selline siidine ja raske. Sel aastal seda tekki ei kasutanud – leidsin kollase kuudi pööningult ühe teise, sest see koguaegkasutatud tekk on nüüd kasutusel minu öise soojendajana – nimelt must on vahepeal külmavares saanud ja pole midagi paremat ihule kui vana veneaegne vatitekk.
Niisiis. Vatitekil selitades pilvi vahtida sobib minu arvates vaid Saaremaal(mõni teine armastab kindlasti mõnd teist kohta). Miks? Sellepärast, et Saaremaal on mu koduaias selline kuiv küngas murul, kus väga lopsakat rohtu ei kasva ja seal tunneb maapalli kõvadust hästi ning ei ole kunagi maast tulevat niiskust, mis lopsaka muruga õuedes tavaline, minu Tallinna kodu aias näiteks. Teiseks sellepärast, et lõhn on Saaremaal teistsugune – kadakad ja meri annavad teise hingamise, ning kolmandaks vaikus on sügavam. Kui sul ikka on vaid kari linde ja mõned kitsed, rebasest ja naabri koerast rääkimata, siis erilist tsivilisatsiooni müra küll ei teki. Jah, vahepeal on taevalaotusel mõned helikiirusel kimavad lennukid, kes pilvede vahele oma jutid jätavad, aga see on seda romantilisem, sest viib mõtted maailma, kus ma ka ju olen ikka piisavalt juba seigelnud. Nii et selline tunnetuslik suve alustamise päev oli täna. Proovige ka. Tõenäoliselt ei kahetse.
Karuema Päevaraamat 
Posted by lillemaja on juuli 25, 2012 at 3:17 p.l.
Vanast veneaegsest vatitekist ei ole tõesti midagi paremat… magan juba palju-palju aastaid vatiteki all, mille vanaema juba ikka üsna ammu 8. klassi lõpetamiseks kinkis. Ka ühest riigist teise kolides olen oma vatitekki kaasa vedanud ja resoluutselt keeldunud lähikondlaste ettepanekutest uue teki osas 🙂