Pole ammu saanud mahti kirjutada, ja sestap on käpad hakanud kirjutamata olemise pärast sügelema, Karudega juhtub nii… Ja mõtteid on tulnud ja läinud. Enamus neist on läinud ja nii nad ongi jäänud kinni püüdmata ja kirja panemata. Mu vanal professoril on ikka tuhat ja miljon korda õigus, et mõtted tulevad ja lähevad ja enamasti ikka lähevad, sest sa ei taipa neid õigel ajal kinni püüda.
Täna Näoraamatus küsis mu kirjastaja Epp nõu lapse muusikakoolis jätkamise asjus. See on üks teemasid, mis mind on elu jooksul kummitanud, väga valusasti. Võib olla aitab selle siin ärarääkimine? Epule ma Näoraamatusse kirjutasin ka lühiversiooni, aga mis ikka südamel see südamel…
Ehk siis üks minu lugu enese sundimisest ja endale mitte alla andmisest…
Arvan, et olin siis kas nelja või viie aastane, oma jalgade haiguse tõttu suhteliselt paikseks sunnitud (loe: rahulikuks sunnitud) laps. Kuna mu tegevusväli oli füüsiliselt piiratud, siis tuli leida endale tegevust selliselt, kus piirid puudusid – mõtlemine ja kõik see, mida sain teha oma peaga ja kätega, sai minu eneseväljenduseks. Seetõttu õppisin ka väga vara lugema. Ja siis ma lugesin Kommunismiehitajast (Saaremaa tollane ajaleht), et Kingissepa laste muusikakooli võetakse vastu uusi õpilasi. Ausalt, kui ma nüüd tagais mõtlen sellele hetkele, ega ma siis päris hästi aru ei saanudki, et mida ma tahan. Aga neid hetki selle tahtmise eest vanematega võidelda, mäletan.
Sõnaga, hakkasin oma joru ajama, ja ega emal jäänudki muud üle, kui mind Muusika kooli kohale viia. Õnneks oli see meie kodule väga lähedal – lossi pargi juures tollasel Gustav Jõgi tänaval, selles kohas kus praegu laevamagnaadi maitsetu (ses mõttes maitsetud, et miljöösse mitte sulanduv ja sobiv) koloss asub… Pealegi, selles osas terendas mulle võimalus, et ma saan ehk kunagi ise ka seda väikest teekonda üksi läbi teha 🙂 (minu haigetele jalgadele paras lühike matk ja ka piisavalt ohutu, et väike tüdruk üksi liiklema lasta).
Muusika koolis võttis meid vastu noor ja ilus, vastselt koolist tulnud õpetaja Helene Kadarik, vene kirikuõpetaja tütar. maailma armsaim ja leebeim inimene. Õpetaja Kadarik arvas, et ma ikka olen liiga väike alustamaks, isegi jalad ei ulatunud pedaalideni ja pidi kasutama abipinki jalgadele. Aga mind see ei heidutanud. Ajasin oma joru. Lõpuks andis ka õpetaja Kadarik järele ja ütles, kui ma viie aastaseks saan, siis võin astuda muusikakooli ettevalmistusklassi.
Ja seda ma loomulikult ka tegin – nii kui asi juriidiliselt võimalik oli, kohe!!! Helene Kadarikust sai ka mu õpetaja. Mäletan, et esimene õpik oli mul selline kõvade kaantega lastelaulu raamat “Aastaring”. Ja üks esimesei laule, mis me sealt õppisime oli “Muti metroo”, mis on mul meeles siiani…
Ja sealtpealt hakkas peale mu piin, valu, õnn, õnnetus, armastus, ja saatus takkaotsa.
Alguses läks ju päris kenasti. Jalgade pärast ei saanud ma välja jooksma ja klaveri taga oli piisavalt tegevust, kui aga juhtus nii, et elu võimalused said avaramaks, tekkisid ka klaveri taga harjutamisega probleemid. Kui teised läkisd kinno, siis mina pidin kodus klaverit harjutama. Kui teised läksid pidusse, siis oli minul vaja valmistuda kontseriks või eksamiks…
Mingis keerulises eluperioodis otsustasin, et tahan pooleli jätta… Isegi poppi hakkasin tegema ja valetasin õpetajale, et olen raskesti haige, kopsupõletikus, ja ei saa kohe mitte tundi tulla… Aga valel teadupärast on lühiksesed jalad ja nii juhtus ka minuga- Õhel kriitilisel hetkel tuli kõik väga labasel kombel välja ja ma olin elu ühe oluliseima otsuse ees. Kas jätta või jätkata.
Ma ise omast tarkusest olekisn jätnud, sest muu maailm tundus nii palju ahvatlevam ja kõike muud tahtsin ma teha, kui et harjutada päevade kaupa klaverit, õppida solfi ja tuupida pähe kuulsaid heliloojaid… Kõik emuud tahtsin ma teha, kui et vaeva näha ja tööd teha. Sest muusika õppimine on üks suur ja hullumeelne töötegemine. Töö harjutamine, trenn. Kannatlikkuse ja püsivuse proovikivi.
Ema aga ütles, et laps, kui sa elus midagi oled otsustanud alustada, siis tuleb see ka lõpule viia….
Ja ema tahtmine jäi peale. Õnneks, mõtlen täna tänutundega.
1978 aastal lõpetasin Kingissepa Lastemuusikakooli kiitusega, suurepärase tulemusega. Pildil kooli lõpuaktuse järel koos oma legendaarse õpetaja Helene Kadarikuga. Aastateks sai muusikast mulle elu sisu, amet ja elukutse. Kuni elu uusi korrektuure hakkas tegema… Kuid sellest kõigest kunagi hiljem…
Karuema Päevaraamat 