Hiljuti kirjutasin saarlaste päevalehes Oma Saar sellest, kuidas suvel lombakas ja pime ei pääsenud Vilsandi looduskaitse alal viltuvajund tuletorni vaatama. Loo fookus oli ühe näite pöhjal siiski sinna suunatud, et kas me Eestis ja Saaremaal oleme ikka köik lahendused läbi möelnud nii, et ka need ühiskonna väetimad ja viletsamad täisväärtuslikult elada ja olla saaksid… Ehk siis miks ei pääse liikumispuudega inimesed looduskaunitesse kohtadesse samamoodi, kui näiteks USA-s see asi korraldatud on…
Minu väikese repliigi peale vöttis muga ühendust Oma Saare ajakirjanik, kes väitis, et sarnase probleemiga on ka teisi inimesi, ja et ta sooviks sellest pikemat artiklit kirjutada. Loomulikult olin nöus asja ka rohkem kommenteerima ja aitama igati, ka selles osas, et kuidas mujal maailmas need asjad lahendatud on.
Aja jooksul ajakirjanikul see lugu valmiski, ja avaldati laupäevases lehes. Artiklit vöid lugeda SIIT. Ja minu arust on see siiski selline probleem, mis vajab töstatamist, kuigi minu jaoks ei ole see eksistentsiaalne probleem. Pigem on minu jaoks probleem see, et Eestis ei ole arenenud riigile kohaselt möeldud puudega inimeste vöimalustele. Ja see on plekk meie riigile ja rahvale.
Ja siis läks madin lahti artikli kommentaariumis. Loe ja imesta. Enamus kommentaare tekitavad minus hämmeldust, et kas tänapäeval vabas ja ennast arenenuks pidavas demokraatlikus Eesti Vabariigis esineb töepoolest sellist mötlemist? Kuidas meie inimesed on kasvatatud? Missugust suhtumist me kultiveerime? Kas üks terve möistusega inimene töesti suudab näiteks puudega inimesi vörrelda lesbide ja homodega? Vöi olen ma ise idioot, et ma eeldan kaaskodanikelt hoolivust väetite ja viletsate suhtes? Äkki ma töesti olen vaimselt väärastunud, et eeldan, et me vöiskime siiski oma elamist-olemist plaanida selliselt, et sinna ka invaliidid mahuvad ja et nad meie poolt korraldatud maailmas oma eluga hakkama saaksid? Äkki ma olen välismaal elamisega ära rikutud, ja arvan naiivselt, et Eestiski on inimesed nende iseseisvuse aastatega arenenud tsiviliseerituse suunas…Väga kummaline ja negatiivselt üllatav asi igatahes…
Karuema Päevaraamat 
Posted by kiilike on november 30, 2009 at 9:18 p.l.
Keegi ütles kunagi, et ära loe kommentaare, nende lugemine on patt. Mulle tundub, et tal oli õigus. Ma ei tea, kes need kommentaatorid on, aga loodan, et kunagi nad kasvavad suureks ja saavad aru, et nad eksisid. Mäletan, et oma loo puhul, mille kunagi Delfisse saatsin, jäid meelde positiivsed kommentaarid. Nii nagu elus ikka – positiivne jääb meelde:) Jõudu sulle!
Posted by joanamari on november 29, 2009 at 4:49 p.l.
Armas Kaja!!!
kui Sa vaid teaksid, mida kõike inimesed kommentaariumites kirjutavad?!
see on tõeline verbaalne kõhulahtisus
vahel, kui ma hommikuti oma tööpäeva lõpetan, siis on mul tunne, et kolmveerand kommenteerijatest on vaimuhaiged, kes on arvuti taha pääsenud ja siis annavad tuld ilma artikleid läbigi lugemata, et lihtsalt saaks läbustada
mõned on veel nii peened, et neil on seda kooliharidust kuhjaga ja ajavad justkui tarka juttu aga kui lugema hakata ja süvenema siis hoian peast kinni ja ei oska mõnega midagi peale hakata
otseselt nagu ropp ei ole ja teemast mööda ei ole, aga sellline peen vihaõhutamine, inimeste kallutamine jne
keegi tuttav filosoof ütles, et rahvas pidi 50 aastat vaikima nüüd arvavad, et on netis anonüümsed ja kütavad kuis saavad
kirjutasin kevadel ühe väikese nupukese mõttetalgutest, no seal ka leidus poriloopijaid ja ilkujaid
sellega annab vist ainult nii võidelda, et lehed rohkem kommentaaride toimetajaid võtavad tööle, et avalikkuse ett seda saasta niipalju ei ilmuks
Posted by kati on november 29, 2009 at 4:48 p.l.
appi! ma tean, et kommentaariumites märatseb hulle ja õelaid, aga et ühe väikese koha maakonnalehes sedasi kotitakse, kui julghed mingile probleemile viidata, on küll hämmastav.
ma muidugi kaldun uskuma, et need vollid seal on kuidagi asjaga seotud ja tunnevad, et sa tallud nüüd nende varvastel.