Eelmisel nädalal avasin oma esimese virtuaalse fotonäituse. Oli peaaegu et selline tunne, nagu oleks päris näituse avanud. Keerulised valikud piltide osas – millised nendest tuhandetest klöpsudest oleks parimad näitusele välja panemiseks? Kas need, mis ma löpuks valin, on ikka need köige paremad valikud? Oma tehtud pildid ju köik ja armsad nagu oma lapsed ikka…
Esimesel nädalal tuli üle 100 külastaja minu virtuaalsesse näituseruumi käima. Arvan, et see on hea saavutus. Kas reaalses elus käib rohkem inimesi nädala jooksul näitusesaalist läbi? Usun, et see on nii. Kuigi virtuaalnäitusele on ju lihtsam minna, seda vöib teha kodust kasvöi öösärgis, mönusalt samal ajal oma hommikukohvi limpsides.
Aga eks siin on natuke ka traditsioonide möju. Usun, et inimeste meelest selle virtuaalne näitus ikka pole nagu see öige näitus, veel. Aga usun ka, et varsti on köik sellega harjunud, et ka näitused kolivad virtuaalmaailma. Ja ega see siis ei tähenda, et päris maailm tühjaks jääb. Ei, ei. Vaid erinevad paralleelselt toimivad vöimalused hakkavad meil olema…
Järgmine näitus ehk minu Soome?
Karuema Päevaraamat 