ma olen viimasel ajal üsna sageli pahandanud, kui mu telefon keset ööd piiksuma hakkab, andes teada, et keegi on sõnumi saatnud… ei ei, ma pole endale peikat leidnud. hoopiski eesti energia saadab mulle usinasti teateid sellest, et mu suvekodus saaremaa läänerannikul on elekter ära läinud või siis tagasi tulnud. vahele teateid ka sellest, rikete kõrvaldamiseks kulub veel natuke aega jne.
iseenesest on ju kena, et sedasi teatatakse. aga miks seda tehakse öösel?
täna aga tuli teada ja paigutus konteksti – torm on koduõuele jõudnud. ilmateadetest kuuldud hoiatused suure tormi saabumisest eestimaa pinnale võisin juba arvata, et ega see pauk nüüd koduõuele ka maandumata jää. ja nii oligi. ses mõttes on energeetikute teade nagu omamoodu fataalsuse teadeanne, et ikkagi on loodus võimsam, ja jääb vaid paluda halastust, et vanad ligi kahesaja aastased puud mu õuel vastu peavad ja et rookatus on nii hästi tehtud, et peab igasugu räsimisele vastu ja et õue peale jäänud aiamööbel suure tuulega lendu ei lähe…
murelikuks ju natuke teeb, aga samas ma tean, et looduse meelevalla vastu ei saa, seda on saarlaseks sündimine mulle tõesti õpetanud. lapsepõlvest mäletan kuuekümnendate tormi, kus katused lendasid, mõned aastad tagasi langetas vanaisa kodu õuel torm ühe vana-vana vahtrapuu… mis siis seekord? eks naabrid mulle homme helistavad, kui miskit jälle viltu on läinud. ega looduse tahtmistele tuleb inimesel ikka veel ja vist alatiseks alla anda…
fotol pilk rahulikule päikselisele päevakesele saaremaa koduõuel
Karuema Päevaraamat 