Karuema Päevaraamat Üksinda omade seas

Vanasti öeldi selle protsessi kohta “ahvimine”. Uued ajad aga enam absoluutset originaalitsemist ei eelda ja seega on legitimiseeritud ka üksteise ahvimine. Kohati isegi nagu soositud – heade ideede ülevötmine on teatud organisatsiooniliste tegevuste puhul lausa trend – benchmark’imine asja peenem vööramaakeelne termin…

Aga jah, olen viimasel aja kasutusele vötnud mitmedi häid mötteid, mida olen kuskil näinud ja kohanud, ning ei häbene seda ka tunnistada.

Üsna oma Soome elu alguses tuli mulle pähe üks lausejupp: üksinda omade seas… Ja sellest sai omamoodi mantra, kui mööda me ülikooli kolmanda korruse pikka koridori kaks korda päevas kömpisin. Otsustasin, et kirjutan kunagi selle pealkirjaga raamatu. Raamatu mötte aga näpsasin hoopiski oma kollegilt Liisalt, kes oli meie kultuuridevahelise kommunikatsiooni professor, ja minu üks akadeemilisi eeskujusid just oma tasakaalukuse, elegantsi, stiili ja avatud ning ausa meele töttu. Tema oli olnud abielus ühe hiinlasega, öigemini hiina arstiga, ning elanud selle mehega huvitavat ja värvikat elu, kuni viimase surmani, ning ta oli otsustanud oma elust ja sellest abielust kirjutada raamatu, noh nagu erinevate kultuuride kohtumisest perekonnamudelis… Siis ühel Eesti reisil leidsin poest Epu raamatu “Minu Ameerika” ja vaatasin seda ja mötlesin: “Nähh tema on minu mötte teoks teinud…”

Ja siis mötlesin natuke veel ja vötsin Epuga kontakti ja ütlesin, et mul on ka väheke raamatu jaoks materjali… Ja sealt see algas.

Siis ostsin lisaks veel kaks “Minu” sarja raamatut, Hispaaniast ja Alaskast. Hispaaniast seepärast, et see maa tundus huvitav ja Alaska raamatu seepärast, et Maria oli olnud mu üliöpilane….

Ja nüüd Epu öhutusel ja Maria eeskujul kirjutan siin ausalt üles seda, mismoodi see raamat sündis.

Olin alguses üsna skeptiline iseenda suhtes, ja kriitiline: “Ah et siis hakkad nüüd ka niiöelda kirjanikuks, nagu neid praegusel ajal tuleb juurde kui seeni, et kes vähegi tähti tunneb, see kirjanikuks hakkab…” Olen kogu elu olnud juba perekondlikel pöhjustel väga respekteeriv kirjanike suhtes. Mul oli kujutlus, et selleks, et saada töeliseks kirjanikuks, peab sul ikka töeliselt midagi öelda olema. Ja kui sa oled väga noor ja kogenematu elamisekunsti vallas, siis on ehk raske saavutada vajalikku sügavust oma tekstiga… Mu vanaonu oli kirjanik, August Mälk, ja onu raamatud, mitte et need nüüd ideelt ja sisult midagi eriti sügavat kui sellist oleks, olid mulle siiski nagu ideaaliks – just teksti sujuvuse, sönaseadmise kauniduse ja sisulise lennukuse möttes. Samuti on meie perekonnas mitmeid legende sellest, KUIDAS onu August olevat kirjutanud ja kuidas inspiratsiooni kogunud jne. Selles oli müstikat ja sinilindu, mida arvasin, ma kunagi kätte ei saa.

Aga siis Epp pani veskirattad käima ja mina olin seal veskis see, ja polnd enam kuskile taganeda. See kuuldub nagu Suure Isamaasöja Stalingradi lahingu propaganda, kuid tösi ta ju oli.

Esimesed raamatu tekstid sündisid 2007 aasta maikuus. Öhk oli tiine suurest kevadest ja ööd olid nii valged, et panid pragmaatilisemagi inimese luuliselt mötlema…

Alguses plaanisin raamatut nii, et kaasaeg vaheldub minevikuga, et on sellised kaasajal tekkinud hetked, mis siis kutsuvad esile mäelstusi-meenutusi möödunud aastatest ja nende jaoks oli blogis ju materjali küll. Mönda aega see rutiin toimis, kuid siis sain endale appi toimetaja Monika, ja selgus, et raamatu struktuur on ikkagi probleemiks…

Jas siis tuli järgmine probleem – dialoogid… Noh oleks ikka pidanud need erinevates olukordades öeldud killud kohe blogisse üles kirjutama, sest neid ju oli. Aga blogi tekstid olid köik sellised kirjeldavad ja refereerivad, ilma otsese köneta – osalt ka seepärast, et otsese köne ülekirjutamist olen vihanud kooliajast saati… Nii nöme on neid jutumärke sinna toksida ja siis mul läheb alati meelest ära, kus need muud kirjavahemärgid seal jutumärkide vahel on, jne.

Aga toimetajad on ju nagu füürerid, et kui on vaja nende näpunäidete järgi asja muuta, siis tuleb seda teha…

Ja nii ma siis hakkasingi vaikselt arenema. Kirjanikuks?

Järgmine eksistentsiaalne kriis tuli siis, kui pidin otsustama, kuidas delikaatsetel teemadel kirjutada. Kas tegelased saavad oma nimed, kuipalju ma pikantseid aspekte sisse panen. Oli ju teada, et näiteks raamatu tegelane Professor nagunii seda raamatut loeb, kuigi see on eesti keelne… Samuti teatas mu Abikaasa, et ta väga ei tahaks raamatutegelaseks saada… Mida teha, kus on see kulden kesktee? Kas seal üldse peab olema kuldset keskteed? Mis on kirjasöna kasutava inimese vastutus teiste eest, kes teda eluteel kohtavad?

Ülikoolis ka hoiatasin kolleege, et nad saavad raamatusse… Kahtlustan, et selle vörra olid nad minuga ka kenamad, sest pelgasid, et äkki ma kirjutan midagi nende kohta sellist, mida nad ei tahaks, et nende kohta kirjasönasse pandud on… Vanad eestlased ju karistasid küla selliseid elanikke, kes vähe sigatsevamad vöi muidu teistest erinevad olid nii, et pandi need laulu sisse…

Kolmas ideoloogiline kriis tekkis sügisel, kui kirjastuse poolt hakkasid tulema tähtaegade jutud. Mina aga polnud oma mötetega veel valmis. Teksti küll oli mönevörra, kuid see ei olnud selline, mille üle uhke oleks vöinud olla. Ja kui olin oma jupid toimetajale saatnud, siis selgus, et seda köike oli ka raamatuks vähe. Algas dialoogiline raamatu tuunimise periood hi hi: pimp my book!), koostöös Monikaga, kelle kohta pean ütlema, et üks ääretult kena inimene, tark ja tähelepanelik veel peale selle…

Ja siis nii tema, see raamatuprojekt, paarisrakendiga edasi minema hakkas…

Kuni ta läks küljendusse ja siis tuli mängu Anna, maailma parim kujundaja… Et te teaks. Piltide valimine, kaane valimine… Viimaste vigade otsimine… Ja siis ta läks trükikotta…

Ja kui ta sealt välja tuli, siis hakkas mul hirm… Mis siis saab, kui inimesed ei osta ja kirjastus pettub minus, kui inimesed hakkavad mu üle naerma, kui tuleb laviin kriitikat ja hukkamöistu ja halvakspanu…

Ja siis olin ühel hetkel vajumas häbi pärast maa alla, sest köik tagasiside oli kuidagi liiga positiivne… Inimene pole ka kunagi rahul…

Ja siis korraldas kirjastus ja Soome Instituut veel vestlusöhtu Tartus Kirjanike maja krüptis, mis kohana juba iseenesest väga auväärne, ja mu enesekriitika oli seda vöimsam, et mina, selline diletantlik soperdaja oma üllitisega siis nüüd seal ja niimoodi… Ja mis head ja paremat Eestis elavad soomlased olid sinna vestlusöhtule toonud – karjalapirukaid ja kohvi ja kinuskijöhvika kooki oli Marja ise küpsetanud, ja massiliselt rahvast, heade mötetega rahvast. Söbralikke ja uudishimulikke… See oli ilus, palju ilusaid inimesi minu jaoks ja minu ümber…

Ja nii see raamat oma elu elama hakkas. Ja kuskil sügaval hingesopis kriibitseb minu sees olev kirjutajahing, ja kiusab: “Kirjuta veel, kirjuta veel…”