Tähelepaneku olen teinud eesti kaasaegses kultuuriruumis ja seal toimuvas kommunikatsioonis (virtuaalmaailmas fikseeritud vestlused ja kommentaarid). Kui keegi naine midagi ütleb ja teised (valdavalt mehed) selles asjas samal arvamusel pole, siis hakatakse koheselt halvustavalt tädiks nimetama. Väga huvitav tendents. Mu FB sõber Valdur küll mainis, et mulle ainult tundub nii, et “tunneb see kelle varvastel tallatakse”, aga tõepoolest, ma pole kohanud retoorikat, kus mehi, kelle arvamusavaldustega polda nõus, onudeks nimetataks?
Minu puhul on see muidugi täpne väljend, olen tõepoolest ka tädi staatuses, kuid veelgi täpsem oleks mind nimetada siiski vanatädiks, sest olen seda juba 27ndast eluaastast ning olen selle üle päris uhke 🙂
Fotol: üks paberist ja papist tehtud vana tädi Soomes toimunud elustiili messil, kus Jyväskylä linnavalitsus kutsus inimesi selle installatsiooniga üles märkama üksikuks jäänud vanainimesi enda ümber, soovitas pakkuda neile seltsi ja tuge…. Kuidas me Eestis üksteisesse suhtume? Eestis suhtme nii, et tädi on hoopiski sõimusõna, ja vanatädiks kutsumine on siis lausa ropp sõim?
Karuema Päevaraamat 