Teate ju küll seda vana kommet keskajast, vöi ehk kuskilt veelgi varasemast ajaloost? Karuisa arvas, et see mind varsti ees ootab…
On töepoolest äärmiselt huvitavate arengutega kevad. Olen enda jaoks juba otsused teinud. Vastavalt südame kutsele. Noh ja kui nüüd päris aus olla, siis ka väike igatsus on südame kutset möjutamas…
Aga olukord on kummaline selles möttes, et vanad köidikud tahaksid mind endiselt kinni pidada. Ja eks nad mingi aeg seda ka teevad, sest ei saa ju jätta oma alustusi kuskile ripakile ega kellegi teise kaela. Pean ikka oma vöetud kohustused ise löpuni vedama. Eriti tunnen vastutust oma ratastooli tudengi ees, kes on nii südame külge kasvanud, et ma ei tea, mis saab, kui ta nüüd meile antud aja jooksul ei valmistu…
Valikut kergendas muidugi ka see, millised emotsionaalsed vaibid ühes vöi teises kohas mind ümbritseksid. Valida oleks värskuse, innovatiivsuse, uue, julge, sünergilise, ootusi täis öhustiku ja hapneva, stagnaatilise, halvamaigulise, intriigidest tiine öhustiku vahel.
Täna aga tuli veel üks valik lisaks ja kuskil EU fondides on ootamas veel üks vöimalus. Ja nii see neljakskiskumine siis äkki ehk isegi juhtub.
No muidugi ma väheke siin liialdan, sest tegelikult on asjad suht ühesed: enne lahkumist tuleb lihtsalt enda järelt ära koristada ja uks lukku keerata. Aga samal ajal saad juba uues elamises köike sisse seada ja värsket öhku tuppa lasta. Ja need muud asjad on lihtsalt meelelahutuseks 🙂 Ja mul on hea meel, et suutsin otsustada ilma rahale mötlemata, sest see oleks tähendanud löplikku intellektuaalset ködunemist 🙂
Ehk siis – ma ikkagi mötlesin tegelikult rahale – et kui palju maksab tegelikult intellektuaalne, hingeline ja meeleline vabadus? Just täpselt nii palju, et end rahulolevaks ja önnelikuks tunnistada. Mis sest et mingid küsimärgid veel vastamata on…
Noh tuli selline diskursiivne ja allegooriline jutukene, aga elu on selline. Zen aitab köik asjad edenema…
Karuema Päevaraamat 
Posted by Tiina on juuni 25, 2010 at 7:33 e.l.
Hei
Yritin taas lukea blogiasi, mutta en ymmärrä viroa enkä googlen käännösohjelman suomea. Jos ymmärsin oikein, kiitos.
Posted by Kaja Karuema on juuni 26, 2010 at 5:58 p.l.
jes, you understood correctly 🙂
Posted by AV on juuni 15, 2010 at 4:06 e.l.
Saksa ajaloolase Norbert Ohleri raamatus „Sterben und Tod im Mittelalter” oleva hukkamisviiside ja -põhjuste tabeli järgi kasutati saksa kultuuriruumis neljaksrebimist ainult jumalapilkamise karistuseks, kuigi ainus näide raamatu tekstis on frankide kuninganna Brunichildi hirmsast otsast aastal 613. Ehkki kirjeldused pisut erinevad detailides, olid kõik allikad üksmeelel, et kasutati ainult üht hobust.
Seevastu (Wikipedia andmeil) kasutati Inglismaal tõesti nelja hobust ja see oli osa riigireetmise eest antavast karistusest (peale selle veel pea maha raiumine ja tuleriit, st teatud järjekorras) ning mu arusaama järgi tehti seda veel uusajalgi.
Posted by iltaka on juuni 15, 2010 at 3:07 e.l.
See eilne uudis on väga tore. Soovin edu ja õnne!
Posted by karuema on juuni 15, 2010 at 8:59 e.l.
aitähh, ma ise ka öhinat ja positiivset energiat täis 🙂
Posted by tiia on juuni 15, 2010 at 3:03 e.l.
Hei, kuhu sa nüüd kipud? Siia maale või kaugemale?
Posted by karuema on juuni 15, 2010 at 8:59 e.l.
siia ja sinna ja kaugemale poole kah veel köigele lisaks…
Posted by Maire on juuni 14, 2010 at 6:53 p.l.
ehh, ma loen sinu viimaseid postitusi ja kadestan (heas mõttes:)). Ei mäletagi enam, millal minul viimati mingid sedalaadi põnevad valikud ees olid, vist millalgi 90-ndatel. Naudi oma elumuutusi täiel rinnal, sest iial ei tea, millal võib tekkida olukord, kus valikuid enam ei ole. Sa oled õnnelik inimene, vähemalt väljapoole paistab nii:)
Ja blogi ikka edasi, nii saavad blogilugejad kasvõi oma kujutelmades kõik sinu elumuutused kaasa teha:)
Kuidas sellega postmodernismiga oligi? Vist nii, et kaob piir virtuaali ja reaali vahel ja siinjuures ma ütleks, et jumal tänatud:P