Täna kollegidega löunalauas sai arutatud, et kui suurt lapsemeelsust ülikoolis peaks sallima – journalistika poisid olid teise korruse koridoris palli mängunud…Ülikoolis vöid koridoris palli mängida ja kuigi sa segad kabinettides töötavaid professoreid, siis sellegipoolest, need on nii tolerantsed tüübid, et ei tihka tulla keelama ja lastel seda mängumönu rikkuma. “Noh vöib ju ülikoolis vahest ka midagi fun-i olla…”konstateeris rohvessorirouva Liisa, näiteks.
Ma arvan, et lasteaias ei lubataks kordorides kilgata ja palli mängida?
Teine asi, mille poolest ülikool lasteaiast erineb, on see et ülikoolis on lemmiklelude päev iga päeva…Lasteaias, teadjad rääkisid, on see tavaliselt reedeti, et saad oma mängukaruga tulla… Meil on ajakirjanduses üks tüdruk, kes istub kogu aeg klassis keskel ja suur mängukaru on süles.
Ja noh lemmikloomadega on nad loengutes ja raamatukogus ja kooli sööklas absoluutselt kogu aeg.
Köige ebameeldivam aga oli Liisa arvates tema kogemus kunagi ühe pidevalt kuduva tudengiga. Iga tund, terve loengu, tüdruk muudkui kudus…Ja kui professor avaldas arvamust, et see teda häirib, siis tudengi vastus oli, et teda jälle see rahustab…Ja kudus edasi.
Nojah, mul on ka mängukaru ülikoolis kabinetis – Sari kunagi söbrapäevaks kinkis ja hoian selle süles oma visiitkaarte ja muidu ka mönus ja pehme vaadata….
Eks see elu üks mäng tegelikult ole.
1 nov.
Karuema Päevaraamat 
Posted by Triin on detsember 9, 2007 at 12:03 p.l.
PS. Kuni kool lõpetamata, ma ei saa täpsustada, millega tegu. Asub Tallinnas.
Posted by Triin on detsember 9, 2007 at 12:02 p.l.
Heh. Mina olen ka loengul kudunud. Mõni meie õppejõud on ikka masendavalt igav – asjaga kontakti kaotanud juba 25 aastat tagasi, aga pajatab mingeid mälestusi ja aegunud ulmet. Ja kohal peab käima 80%. Mind tõesti ajab närvi, et keegi sellise mõttetu ibaga mu elu raiskab – pole nõuka-ajaloo huvi. Aga kuna mõni teine kursus on parem ja ma olen sellest erialast põhimõtteliselt huvitatud, siis tuleb kuidagi enda jaoks see asi meeldivaks teha.
Posted by tiiauspaikka on november 6, 2007 at 6:34 e.l.
vale. ka lasteaeda vöib tuua iga päev oma lemmik mänguasja. eriti nooremates rühmades. muidugi oleneb, lasteaia rühma kokkuleppest.
aga mina olen olnud vist esimesest klassist peale selline paberile kribaja ja samal ajal kuulja. kahte asja samal ajal on täiesti võimalik teha. ma olla kuinagi isegi oma pinginaabri emakeele vihiku tagakaane nukke täis joonistanud, sest endal oli kõik juba täis.
nüüd täiendkoolitustel või loengutel käies joonistan kõik valged leheservad imelikke kujundeid täis, ei ei ei, siis mitte seda keskmise sõrme kujundit!
kui ma niisama vahin loengupidajat, lähevad mõtted lendama igasugustele radadele.
samal ajal ise loengut andes ajab mind hirmsasti närvi, kui inimesed tukuvad või millegi muuga tegelevad.
Posted by Larko on november 3, 2007 at 8:40 p.l.
Teisest küljest, meenub mulle kuidas umbes veerandsajand tagasi Rootsis tööandja poolt peale sunnitud täiendkoolituse korras loengus käisin ja oma toonastele harjumustele vastavalt loengu kuulamise ajalehe lugemisega ühendasin. Mul ju simultaantõlke kaldumus (ehk ühel ajal kuulata ja rääkida või lugeda pole probeelem) sünnist peale küljes. Küll aga osutus see loengupidajale probleemiks, et mul ajaleht ees. Seletasin talle, et see hoopis aitab mul tema juttu vastu võtta kuid jäi ta endale niivõrd kindlaks, et keeldus loengut jätkamast enne kui ma ajalehe eemaldan. Kuna ta sealjuures igasuguse mõistuse kutset vastu ei võtnud, arvasin parimaks ruumist lahkuda ja selle eest hiljem tööandjalt etteheiteid ei pälvinud.
Posted by Ingrid on november 3, 2007 at 4:46 e.l.
Hei, Kaja!
Vajan üht kaisukaru, üht pilti blogis sinust. Enne su sissekannete lugemist silmitsesin ikka natuke aega su naeratust.
Posted by Kaja on november 2, 2007 at 9:28 p.l.
meil see reeel, et kui on kontaktöpetus ja loeng, siis peabosalema 80% loengutel, selline JVK ylikooli sisemine kord…aga önneks on kontaktöpetust vähe.kutsud loengus on muidugi nunnud, sest sa ei saa ju neid talvel külmaga õue ootama jätta (öues 20-30 kraadi kylma) ja pererahvas loengus, no kuhu sa siis ätad 🙂
aga kudujad mulle ka ei meeldiks, see häiriks mind. koerad ei häiri ja õnneks neid pole mitte iga loeng.
Posted by hille on november 2, 2007 at 8:53 p.l.
Tegelt ma ei saa aru, miks peab loengusse minema, kui pole loengu vastu huvi. Võiks ju rahulikult kodus kududa. Ma olen näinud oma loengus inimesi (ajakirjanikke), kes kirjutavad loengu ajal oma lugusid. Ma ei saa tõesti aru, milleks neil on vaja selleks loengusse tulla! Mina neid kohal käima küll ei sundinud. Loomadega on sama lugu – võiks ju neid pigem pargis jalutada… Täiskasvanud inimene võiks suuta teha valikuid ja käituda nagu täiskasvanu.
Posted by Kaja on november 2, 2007 at 8:10 p.l.
hillele – päris loomadega ja, valdavalt koertega 🙂
Posted by hille on november 2, 2007 at 4:46 p.l.
Mida tähendab, et “.. lemmikloomadega on nad loengutes ja raamatukogus..”? Pärisloomadega või?
Posted by m2rtsaar on november 2, 2007 at 8:52 e.l.
naljakas
Posted by joanamari on november 1, 2007 at 6:23 p.l.
mei ka täna loengus üks kudus
lektor oli sõbralik ja lubas
tegelikult ei tea, kuidas on loengut pidada, kui kõik kuulajad peadpidi oma näputöös on
Posted by Larko on november 1, 2007 at 5:24 p.l.
Oleks ehk otstarbekas viia süsteemi sisse pisikene muudatus. Tehtagu gradu lasteaia viimasel aastal enne algkooli astumist! 😛
Posted by sjgelle on november 1, 2007 at 3:51 p.l.
Tavalises koolis ei ole ma mängukarusid märganud. Seal on kaasas iga päev ja iga tund mp3 mängijad ja uhkematest uhkemad mobiiltelefonid, sest sa ei ole üldse inimene, kui sul pole neid asju. Tunnis me võitleme pidevalt sellega, et õpilased ei kuulaks muusikat või ei mängiks moblaga. Muusika kuulamise kohta nad ütlevad ka, et see rahustab. Mis siis närvi ajab? See, et peavad õpetaja/lektori juttu kuulama?
Tulemuseks on pealiskaudsus kuubis. Ma olen üldse veendunud, et õppida ja süveneda saab vaikses ruumis ilma segavate kõrvalteguriteta.