Mis vahe on blogidel ja ajalehtede ja meediakanalite veebiväljaannete kommentaariumidel?
Üks väga väga suur vahe, minu meelest.
Blogid on isiklikud ruumid. Nagu kodud, kus pererahvas on kohal, uksed avatud ja sõbralikud-asjalikud võõrad, ja sõbrad-tuttavad on oodatud vestlema, suhtlema, arutlema, lohutama, sööma, jooma jne. Mõned lubavad ka oma magamistuppa, mõned mitte, maitse ja julguse asi…Need on kodud, kus ei ole varjata midagi, kuid kus eeldatakse diskreetsust ja sõbralikkust, pererahva suhtumiste ja arvamistega arvestamist, nii nagu kodudes ikka. Omas kodus saad sa nutta ja kurta, naerda ja kilgata, nalja visata ja tõsine olla, ja kellelgi ei ole sellega asja, kui sa seda teed ja kuidas sa seda teed. Kui üks või teine pererahvas ei meeldi, siis ei ole vaja sinna kodusse ennast külavõõraks toppida. Lihtsalt. Selle väite tõestuseks on tõsiasi, et oma blogi tegelikkuses ka koduks nimetatakse, näiteks Lee teeb nii, ja mõni teine veel.
Meediaväljaannete kommentaariumid on aga avalik ruum, turuplats, kus kehtivad avaliku turuplatsi reeglid. See on kodu kõikidele, kes sinna platsile satuvad – ja kui see on demokraatlik kodu, siis igaüks saab oma mõtteid seal välja öelda. Kui see ei ole demokraatlik, siis tulevad mõned omast arust targemad ja ütlevad, et sina ole vait, sina ei tea, mida sina räägid…Aga see plats on avalik, sellel ei ole ei uksi ega aknaid, mida saaks sulgeda. Ja seal platsil käib mäng avaliku platsi reeglite järgi. Seal saad teisele sutsata isiklikku sappi, kui sa arvad, et see sapipritsimine ja sellest sündiv konflikt sulle kasu toob. Seal saad teistele mett moka peale määrida, kui sa arvad, et see stiil sulle sobib ja sulle sellest kasu sünnib…jne.
Samas on aga äärmiselt ohtlik, kui me need kaks keskkonda, blogid ja kommentaariumid segi ajame. Siis tulevad juhtumid, mis toodavad konflikte, ja kõikide nende juhtumitega käivad kaasas külatolas, kes arvavad, et nad on vaimukad ja naljakad, ning vahel isegi on, omamoodi… Konfliktnikud arvavad, et teise inimese kodus võib käituda nagu avalikul turu või laadaplatsil ja vastupidi, et võib tulla anonüümsena või ka oma nime all teise inimese koju ja seal ülbitseda, targutada, solvata isiklikult vmt õlgu kehitamapanevat teha…Ja loomulikult läheb siis vastastikuseks andmiseks, sest inime, nõrkus on ju su nimi…Ja see näeb enamasti välja nagu tobe naabritevaheline kaklus tavaliseski elus, millest iial head ei sünni.
Tegelikult riid ja konflikt blogisse ei sobi…blogimise ideoloogia on kuidagi hoopis teisetüübiline, teise stiiliga…Pigem on blogi koht arutlusteks, vestlusteks, mõtisklusteks, kohtumisteks…
Virtuaalsed kodud – blogid – jäävad isiklikuks virtuaalseks ruumiks isegi siis, kui blogtr või Päevaleht seal ilmuvat avaldab. See avaldamine on lihtsalt nagu oma koduse telefoninumbri telefoniraamatus avaldamine. Ja need, kes on kenad ja sõbralikud, nende kõned on oodatud, kes seda ei ole, nende kõnesid me ei soovi.
Ja nii lihtne see kõik ongi…Või ei ole?
p.s 1 Katrin, mul on väga kahju, et sa oma virtuaalse kodu kinni panid, loodan, et sa oled endale kuskile uue kodu teinud 🙂
Karuema Päevaraamat 
Posted by Kaja on oktoober 4, 2007 at 5:36 p.l.
tead helin, ma olen sinuga väga nõus. sa oskasid selle tund nii kenasti metafooridesse panna. eks see nii ongi. ja mis minu arust peamine, sisimas me ju tegelt enamus tahamegi suurilma inimesed olla…jah…igatahes mõtlemisainest kui palju
Posted by helin on oktoober 4, 2007 at 4:42 p.l.
Käisin ülelugamas, mis ma siia öösi kirjutasin unetuna…Olin eelmine aasta ühe kuu soomes ja sain ka üksi olla palju. elasin ühe eestlase juures, kes oli pikki päevi tööl. Keelt suurt ei oska, aga mõned soomlasest tuttavad ikka on. Aga tagasitulles üllatas mind väga üks asi. Enne ma ei saanud sellest arugi. Helsingis olin kellegi “teise ” jaoks kellekski kui tegid suu lahti ja kõnetasid või siis mingil põhjusel kõnetati mind ütleme poes või pargis. Kuni selle ajani oled keskkonna osa. Jõudes Tallinna märkasin endal juba üksikuid pilke, mis justkui tahaks sind meeldejätta ja sind ärakaardistada. Edasi jõudsin juba Tartusse, kus oli pooleks see ja kui jõudsin ühte maaasulasse, jäin kõigile silma. Ja selles silmajäämises oli hinnang ja sugugi mitte minu kasuks. Seda lugu nüüd siis nüüd antud teemasse üritades tõmmata tundub, et isiku arengus on omad etapid. küla tasand(üldsegi külakeskkonnana halvustamata) siis, kus teisi tuntakse paremini kui ennast. teatakse täpselt kuidas teine peab elama, mida tegema, mida ütlema ja mida mõtlema ja ei jäeta seda ka siis häälekalt väljendamata. väikelinna tasand, kus juba tekib see iseenda elu teadvustamine, aga ikkagi on hirmus tahtmine ikka pigem teise elu urgitseda kui enda oma elada. ja siit juba suurlinn, kus täpselt teatakse, mida tahetakse ja suudetakse võtta teist täiesti iseseisva üksusena, kes suudab ise mõelda ja tegutseda ja kui ma seda ka juba ise suudan, saab edasi minna koos, ühiselt. Teisele jätakse Tema elu. Nii et ega selles blogimaailmas ei pääse külaeite/taatidest ja loodetavasti on siin ka suurilmadaame/härrasid : ) Ühed teadvad täpselt mida sa oma blogis võid , pead ja tohid kirjutada ja teiste jaoks on su mõttearendus kui võimalus edasiliikuda ja edasimõelda. Teise eripära muutub ka minu rikkuseks.
Sai nüüd küll pikk…aga kustutama ka ei hakka 🙂 Edu!
Posted by Kaja on oktoober 4, 2007 at 1:07 p.l.
just just 🙂 wild midagi sellesarnast 🙂 vahva metafoor, muideks.
Posted by wild on oktoober 4, 2007 at 11:31 e.l.
Kas ei olnud kunagi mingis seriaalis või telelavastuses kummalist tädi, kes elas Tallinna Kaubamaja vaateaknal?!
Blogimine on siis midagi sinna kanti. 🙂
Posted by Kaja on oktoober 4, 2007 at 9:59 e.l.
ma arvan, et see avaliku meedia ja blogimise segiajamine on iseloomulik eesti praegusele elamiskultuurile. me ei ole veel harjunud eestis sellega, et inimene on isiksus omaette ja et see isiksus isiksusena vöib ka individualist olla avalikus sfääris, oma sotsiaalse meedia kaudu. eestis tahetakse köik need, kes avalikult oma arvamuse välja ytlevad, kohe sinna avalikule laadaplatsile välja tömmata. aga see ei peaks dem yhiskonnas nii olema. inimesel on öigus ka oma kodus ja koduseinte vahel avalikult valju häält teha, ja söna sekka öelda…
uuh, sai segane , aga kes viitsib lugeda ja mötiskleda, kyll see saab pihta, mida mötlesin.
tegelikult on siin vist erinevate mötteviiside vastuolu, töenäoliselt on soome elu mind natuke rikkunud, sest ma töesti ei oleks osanud asja niimoodi tölgendada kui see noorpoliitik tegi. täiesti hämmastav ajuköveruse rakendus minu meelest…aga tegelt on see probleem laiem.kuipalju austatakse teist inimest, teise inimese privaatsust ja isiklikkust…ka need myygiagentide köned on selge näide sellest, et pole oluline, et me teise privaatsust rikume, meil on oma äri ajada ja that’s all.jällegi segamini avalik ja privatane, isiklik ja yhiskondlik.
ja nii need asjad siin meil on…
aga eks neid peab arutama ja neist tuleb rääkida.
Posted by Ingrid on oktoober 4, 2007 at 8:50 e.l.
Peaaegu õigus, Kaja, kuid…
Eksponeerides oma mõtteid avalikult (mida blogi ju on!), oled sa hoobilt asetanud end keset polümorfset rahvamassi, kes sind kas loevad või ignoreerivad.
Osa inimesi hoolivad neist, kellest elutee neid mööda viib,osa oskab teisi enda kasuks ära kasutada kasvõi võltsnaeratusega, osa aga koguvad pidevalt suhu sülge, et seda igale vastutulijale näkku sülitada.
See viimane tegevus on sõltuvus, sarnaneb narkosõltuvusele nagu anoreksiagi. Seejuures saadakse maksimaalne kaif oma pärisnime kasutades. Ja seejuures potentseerib igasugune (eriti negatiivne!) reageerimine nende taolist tegevust.
Ma lugesin seda Gerdi halli limast ollust tema blogis ja mul tekkis seos selle ollusega, mis minu blogis selle eluheidiku kahest ninasõõrmest tema rinnale voolas.
Pea vastu, Kaja!
Kui sa ikka veel blogi oma koduks pead, siis lihtsalt kustuta kohatud kommentaarid.
Posted by kaja on oktoober 4, 2007 at 7:00 e.l.
to wild, just seda ma mötlesingi, tuleks nagu vahet teha sotsiaalsel meedial ja tavalisel meedial. blogi on sotsiaalne meedia ja see on selle looja keskkond, ja nagu helin ytles, seal ootad kylalisi, ja vahepeal paned lillegi aknale. Suur ja avalik meedia on tsipa muud – minu arvates on seal teised mängureeglid. Ja Postimees teeb oma blogi, siis jääb see ikkagi sinna avaliku meedia poolele, aga vat kui Pullerits ja Shmutov teevad oma spordiblogi, see on juba pigem sotsiaalne meedia…Vöi ei ole see nii?Noh jah, ja kurjad on pahad igal pool, ainult, et avalikus ruumis on nende eksistentsile minu arvates öigustus, privaatsetest ruumidest nad vöiksid hoiduda, sest mis sa ikka teise koju kaklema kipud, eksju?
Posted by helin on oktoober 3, 2007 at 11:59 p.l.
Ilmselt tuleks vist vahet teha veel ka avaliku blogi ja kinnise blogi vahel. Avalik blogi oleks siis see osa minu kodus, mis on kättesaadav nagu kõigile. Mu kodu on väliselt tuvastatav, vahel ehk akenad lahti ja võimalik tuppagi kiigata. ma ei saa seda kontrollida, kes vaatab mu akendest sisse. Kui on sissepiilumise võimalus, järelikult on neil õigus nagu vaadata. Ma ehk isegi arvestan nendega. Panen mõne lille aknale, vaatan kuidas kardinad ka “sealtpoolt” paistavad ja kas on ikka sellised paksud või ikkagi kumavad läbi. Ja ega vist kasu pole rääkida, et see on mu isiklik ruum ja teen mis tahan. Selle teen mis tahan peale arvatakse nagunii miskit…Teine asi on kinnise blogiga või parooli alla kuuluva postitusega, kuhu sissepääsejaid tõesti võimalik valida. Mulle on ka blogi üsnagi isiklik ruum, aga tundub ,et kasutatakse blogi nii äriks, enesereklaamiks, enesetutvustuseks, karjääritegemiseks ja sellisel juhul on nende blogid nende jaoks täiesti avalikud kohad…kahjuks…:(
Posted by wild on oktoober 3, 2007 at 11:48 p.l.
Postimehe toimetaja veerg on ka äkki tema “kodu”.
Blogi on ikkagi avaliku ruumi osa, nn kodu ukseks ja lukuks on password või kasvõi drafti jääv postitus.
Ei tule ju kõne alla, et ma blogin üksikasjalikult GHB lähteainetest ja valmistusprotsessist, millest ma täna kodus oma keemikust sõbraga rääkisin.
Elementaarsete viisakuspiiride ületamine, isikliku suunitlusega rünnakud oma arusaamade põhjal ning muud inetud nähtused on muidugi omaette teema, aga paraku seda ebameeldivam, et tegemist ON avaliku ruumiga.
*tuli kutsumata ja kaob ajamata.
Posted by kukupai on oktoober 3, 2007 at 11:05 p.l.
Tegelikult ongi see lihtne, peaks siililegi selge olema ju…