Enne Jõulupühi käis meediast läbi lugusid, mis pajatasid lastest, kes sattunud täiskasvanute valda. Eriti juhtum, kus isegi asendusperes anti lastele peksta ja kasutati vägivalda…
Mul on töökaaslane, kes sageli naljatleb, et ta tahaks olla oma koera asemel… Et nii head elu, kui ta oma koerale on võimaldanud, on raske inimeste maailmas saada. Ka mu oma poja pere võttis koera ja mulle tundub, et see on maailma kõige rohkem hellitatud puhtatõuline krants… Ja nende sõbrad samuti peavad koera ja sedagi loomakest hellitatakse nii, nagu paljud lapsed kunagi hellitust ei saa. Selles kontekstis on koera elu ju suurepärane.
Ja maailm on ikka väga suhteline. Kui me iseennast vaatame ja analüüsime, siis kas me näiteks tahaksime olla iseenda lapseks? Jah, see asenduskodu juhtum sai meedias suure kajastuse ja tõsteti esile, kuid kuidas me igapäevaselt tavaliste inimestena oma lastega käitume? Olen aastaid jälginud 27ndat bussi oodates Õismäel mammasid, kes trollidest-bussidest oma lapsi välja sikutavad… Nüüd ma enam bussiga suurt ei sõida, ja teen inimvaatlusi kaubanduskeskuses – muutunud ei ole midagi… Lapsed on kui õletuustid või jahukotid täiskasvanute tõugata, sikutada, lohistada, hurjutada, kamandada, näägutada.. Olen selliste olukordade nägemisel alati jõuga suud kinni pidanud, et mitte vanematelt küsida, et kas te ise tahaksite oma lapse asemel olla? Arvan, et nad ei saaks must aru ja läheksid veelgi vihasemaks.
Jah, selline on elu mitmekesisus, mõnel koeral on tõepoolest parem elu kui mõnel lapsel, kuid on ka koeri ja kasse, kes on hoopis ilma peale jäänud – kas neid on rohkem kui lastekodulapsi Eestis? Kumb number on suurem? Aga veelgi valusam küsimus on, et miks see number üldse on? Ja mis olukorras on need lapsed, koerad ja kassid, kes selle nö kodutute statistika alla ei lähe? Paljudel on kodu olemas, kuid missugune kodu? Arvan, et oleks tervislik vahel mõelda nii, et kas me tahaksime olla iseenda lapsed? Kassid ja koerad? Me arvame, et teame, kuidas teisi kohelda ja mis on õige ja mis on vale ja kuidas peab olema ja käituma ja kuidas ei pea… Kuid kas ikka teame, ja kas me ikka alati anname endale aru sellest, kuidas me ennast suhtestudes teistega, sh oma lastega ja teiste kodakondsetega, üleval peame? Kas me tahaksime olla iseenda hoole ja eestkoste all? Kas meil on julgust niimoodi ja selliselt täiesti ausalt iseendast mõelda?
Pildil meie pere kõige rohkem hellitatud liige, koer Tessa. Isegi Kass on kade, kuigi ka tema on hellitatud… Tessa sai ka Jõuluvanalt kõige rohkem kingitusi. Pildil kutsu oma lemmikmaiust nautimas – pullipeeniset järamas 🙂
Karuema Päevaraamat 
Posted by tiia on detsember 31, 2011 at 8:14 e.l.
Sul on absoluutselt õigus, on kaks äärmust, koerte ja laste kasvatuses,ärahellitatud lapsed ja koerad või järelveetavad lapsed ja koerad. Niel on ka üks ühine omadus, need mlemad sõltuvad nende “omanikust” ja alluvad. kurb lugu.
siiski õnneks on olemas ka see vahemaa, kus süli ja silitus on kättesaadav.
nüüd on moes kampaaniad, peaks korraldama sellise- me jälgime kuidas sa oma lapse ja koeraga käitud 🙂