Karuema Päevaraamat Üksinda omade seas

Minuga on nii, et teatud aja tagant tulevad inimesed, asjad ja olukorrad mu juurde tagasi. Inimesed, asjad ja olukorrad minevikust. Ma ei oska nüüd öelda, mis on see ajaline intervall, kuid mingite aastate tagant juhatab elu mind kokku minu minevikuga, regulaarselt.

Ühest küljest on see huvitav ja tore juhtumine, aga teisalt ka piisavalt kohmetust tekitav. Ja küsimus on, kuivõrd see minevik oma oleviku ellu tagasi lubada? Vahepeal me oleme ju muutunud ja need mineviku suhted olid hoopis teises kontekstis, ma ei liialda, kui väidan, et isegi täiesti teiste inimestena… No kujutage ette kui te kohtute no nii umbes 20 aastat hiljem oma kunagise peikaga. Need mälestused minevikust on ju seotud selle noorema versiooniga, oma kakskümmend aastat noorema versiooniga, kuid nüüd tuleb sulle vastu mees tänasest päevast, samamoodi kulunud, rasvunud, elu poolt tarvitatud ja isegi ehk räsitud, oma puuduste ja veidrustega… Ja ma ei usu, et selles olukorras saaks minna tagasi sellesse aega, mis oli 20 aastat tagasi, minna tagasi samasse suhtesse samade emotsioonidega, tunnetega, lootustega.

Ometi mulle tundub, et siin me ennast sageli petame. Mõtleme, et see, mis oli minevikus hea ja ilus, on hea ja ilus ka olevikus kakskümmend aastat hiljem, ja tulevikus sellest olevikust edasi… On vist ikka päris riskantne hakata üles soojendma vanu suhteid ja seiklusi, olgu need siis minevikus nii kaunid kui tahes? Või ei? Olen sageli mõelnud, et see kaasteeliste kontsepioon, mis Jaan Kross oma raamatus kirja pani, on arukas – jah, mõned inimesed on meie elus, kellega me koos sammume, kasvame, areneme, muutume, ning mõned inimesed on need, kes meist minevikku maha jäävad… Ja nende viimastega on sedasi, et on parem kui nad sinna minevikku jäävadki, sest vaid siis säilivad meie kaunid mälestused ja ilusad mõtted, mis meeli erutavad ka kakskümmend aastat hiljem. Kui me need inimesed minevikust jõuga oma tänasesse päeva kaasa tirime, ilma et oleksime olnud kaasteelised need vahele jäänud aastad, on riskantne samm ja tõenäoliselt valmistab pettumuse. Ja siis ei ole ju ka enam seda ilusat mälestust meenutada…