Möödunud nädal oli revolutsiooniline. Mitmes mõttes.
Esiteks, avastasin enda jaoks, et mujalgi võib olla suurepärane veekogu, kui Saaremaal. Suutsin igal hommikul kell pool kaheksa end Peipsi järves karastada ja järve nautida, täiega. Kõige positiivsem emotsioon sel suvel selle kõrval, kui vahepeal laste Tessa kutsuga Saaremaal iga hommik lautri kivideni jalutasime ( ja vahel seal end ka vette kastsime).
Nina poolsaar on mind tõeliselt “ära tinistanud”, nagu üks mu uusi huvitavaid kaasteelisi just mainis.
Pildil: Vaade minu eelmise nädala basseini servale. Edasi võite ise mõelda siia juurde päikese, veelgi rohkem järve, kaluripaadid silmapiirile ja pardipere roostikku. Seljataha Nina tuletorni, kiriku ja meie eelmise nädala kodu, Nina puhkemaja.
Teiseks, leidsin inimese, kes suutis mu visuaalse ja käelise igatsuse lahti muukida. Kunstnik ja õpetaja Anne Parmasto.
Kolmandaks. Sain aru, kuivõrd oluline roll inimese teel on õpetajatel ja kaasteelistel. Ma polnud siiamaani aru saanud tegelikult sellest, kuidas teised inimesed mind mõjutada suudavad. Jah, vahel olen tõesti ohanud, et küll ma olen õnnelik, et saatus mu teele on selliseid põnevaid ja tähelepanuväärseid inimesi saatnud, nagu ta seda ju teinud on. Eelmisel nädalal tajusin äkki seda, kuidas need vapustavad kaasteelised mind mõjutama hakkavad. Positiivselt. Kuidas nad mind avavad, mudlivad, soojendavad, hellitavad, inspireerivad… ja seda absoluutselt igasuguse negatiivse varjundita kontekstis. Kahjuks selliseid emotsinaalseid seisundeid ja suhteid kaasteelistega ei ole meile liiga palju eluteele pikitud. Seda tänulikum tuleb olla nende hetkede üle, kui nad kohale jõuavad, ette satuvad.
Mis siis lõpuks juhtus, et ma sedasi siin õhetan? Lihtsalt käisin maalilaagris, pintseldasin nädala parimate kaaspintseldajate, erilise õpetaja ja maailma parimate köögikunstnike seltsis, ühes Eesti tähelepanuväärseimas paigas täis päikest, vett, värve, lõhnu, tundeid.
Ega must suurt kunstnikku kunagi saa, ja ega mu nädala pintseldused ka kultuuri ja kunstiloolises mõttes shedöövrid pole. AGA, ma sain üle mitmest oma hirmust, sain kätte selle tunde, mis silma ja käe ja südame koosmõjus inimesest välja võib tulla. Ning last but not least – kohtusin inimestega, kellega ma ilma pintseldamisvajaduseta poleks ehk kohtunud. Ja sellest oleks olnud ütlemata suur kahju, kui need kohtumised oleks olemata…
Pildil oma soperdisega, mille kohta õpetaja kõige paremini arvas 🙂
Karuema Päevaraamat 