Rammestusest tiinel suvepäeval Läti metsade vahel mere poole sõites, tekib tunne, et maailm ongi just nii turvaline, vaikne ja ilusalt arhailine, kui ta auto aknast paistab. Illusioonid on kerged tekkima.
Veel enne mere hinguse nautima hakkamist, tegime kohvipeatuse Sieksates piima mõisas: no ilma naljata – ma pole nii romantilises kohvikus oma elus veel kohvi joonudki, isegi Monte Carlo ja muud maailma ilusad kohvikohad kahvatuvad selle paiga ees. Hinnatasemelt on muidugi ka kahvatama panevalt ilus see värk. Aga mu kohvikalliduse rekord – 6 euri pisikese tassi eest – jäi seekord löömata, see kuulub vaieldamatult endiselt ja jätkuvalt Monaco kasiinoesisele välikohvikule… Aga kõiges muus: lõhnad, emotsioonid, vaikus, klassikaline ilu – kõiges selles on lätlaste piimamõisal tuntav emotsionaalne edu. Oleks aega olnd, oleks ka saagimit teind – ehk siis lubanud endale mõned piimavannid. Aga las see jääb teiseks korraks. Sõnaga, kohv roosiaias mesimummide ja päikesepaiste, lõhnavate pärnapuude, jasmiinide ja vaikse metsakohina saatel:
See et inimesed endale mõnusaid häärbereid püsti panevad, on kuidagi iseenesestmõistetav. Aga kena on ju ka see, kui oma neljajalgsetele sõpradele ka luksuslikku elu pakutakse. Sieksate piimamõisa koerakuut nägi välja selline:
Tõeline dog-dream, tuleb mainida… Selle majakese juures rääkis mu mees loo ühest aastate taga elanud eesti maffioosnikust, kes nüüdseks maffimeeste igavikulistele radadele on saadetud, et tema koera kuut olla ka kahekordne olnud ja mees ise olla kommenteerinud oma luksuslikku elustiili, et kes teab, kaua ma seda kõike nautida saan… Nii et jah. Kõik on siis kas ajaline või ajatu. Aga see mõis jäi oma uhkes üksinduses meist maha, kui oma matka Liepaja suunas jätkasime. Üsna pea täiesti uute emotsioonide ja mõtetega…
Esimene ja teine Eesti versus esimene, teine, kolmas ja neljas Läti
Selleks, et oma elust paremini aru saada, tulebki vahepeal kodust ära käia. Ja mitte ainult aru saamise pärast, vaid ka tõdemuse pärast, et tegelikult me elame ikka oh kui f….ng hästi. PATT on virised, tõepoolest.
Meie reisi kõige kurvem peatükk oli Liepaja, eeldustel umbes sama ilus ja klassikaliselt stalinistlik, nagu meie Sillamäe, aga oluliselt ja masendavalt räämas, ja kasimata. Maha jäetud ilu?
Unustatud mineviku taak? Rahapuudus? Mida iganes. Mõtlesime mitmel korral, et kui eestlased oleks selle Liepaja vana mereranna endale saanud, oelks seal kaunistustega stalini aegsetel alleedel juba luks korterid tõenäoliselt müügiks. Aga nüüd oli seal vaid vaikus, ja rahulikud lätlased õhtul toidukottidega kodu poole tatsumas, oma sotsialistlikus ultrarealismis näiliselt siiski õnnelikud?
See on see teine Läti. Neil, tundub, et on tööd ja ka mõned eesmärgis veel – koju kartuleid keetma pärast ruineerivat päevatööd ja ehk ka suvilasse nädalavahetusel peenraid kõpitsema. Aga on veel ka kolmas Läti:
Ja neljas Läti:
Ning kõige selle realismi taustal on säramas õigeusu kiriku kuppel loojuva sooja päikese kumas, nagu troon ja jumala maapealne kehastus, nagu võimu võit vaimu, vabaduse ja unistatud elu üle:
Eks muidugi seal Liepajas on ka ilusamaid nurgakesi, paremini sätitud ja uuemaks vuntsitud. Aga need ei olnud enam inspireerivad selle tunnikese taustal, mida me veetsime kolmandat ja neljandat Lätit kogedes.Ka plaanitud kohvipaus lükkus edasi, sest isegi meie, mina ja mu Vanamees, oma tuntud ekstreemsuste armastuses, ei tahtnud siseneda kohalikku kohvikusse:
Ei ei, mitte et me nüüd pirtsutanud oleksime, aga lihtsalt natuke kurb oli.
Keerasime autonina Palanga suunda ja otsustasime Läti selleks korraks sinnapaika jätta:
Et siis ehk kunagi tagasi tulla? Või siis ka mitte…
(jätkub…)
Karuema Päevaraamat 