Eile imesin end värsket energiat täis, seejärel laadisin autosse kogu oma vajaliku “sita” (meie pere käibefraas asjade kohta), kassi ja muud pudi-padi, ja keerasin auto nina saare poole. Ignoreerides perekondlikku otsust minna ökonoomselt ja hoopiski laupäeva hommikul. Mul lihtsalt oli vaja saada mõni tund eduaega, enne kui hakkab peale organiseeritud töötegemine ja muud vajalikud aktsioonid.
Ja ma ei kahetse oma otsust. Kassi pakkimine oli muidugi kõige keerulisem, sest ta ei ole meil väga reisikass. Ja andsime talle ka rahustit ja siis otsustas isa tegutseda ja sai veenid verele. Siis ma mõtlesin, ja see mõte leidis ka praktikas kinnitust, et peredes ongi emad selleks, et laste ja loomadega RAHULIKULT hakkama saada, ilma kedagi või midagi veristamata. Kiisu teepeal küll püüdis veel natuke mässu tõsta, aga selleks ajaks kui me praamile jõudsime, oli tast saanud juba tõeline seikleja kass, ja tal oli tõenäoliselt täiesti ükskõik, kuhu me lähme.
Vähikule jõudes hakkas Kiisu muidugi kohe ümbrust uurima ja kadus oma paariks tunniks jumal teab kuhu. Mina muidugi mures, aga mis see aitab. Sisustasin aega oma “sita” autost majja tarimisega. Seejärel tegin endale ühe tursamaksa saia ja võtsin klaasi veini, tegin ahju tule ja lihtsalt olin. Kass tuli muidugi varsti koju tagasi, mäugus häälekalt, ja nõudis süüa. Ma kiitsin teda ja igaks juhuks organiseerisin asja nii, et ta sel päeval enam õue ei saanud. Ega ta väga tahtnudki, sest ka toas oli uurimist ja lõpuks ronis ta minu kaissu magama ja sedasi läks öö hommikusse.
Hommikul oli kell seitse uni läind, sest linnud röökisid ja päike paistetas nii kutsuvalt. No kus sa sedasi magada siis saad… Tegin endale tassi Halliki saadetud head rootsi kohvi (teised tahvad meil soome kohvi) ja lihtsalt jälle olin, linnulaul kõrvu lukustamas. Ja siis lendasid must üle kolm laglet, üks sinikael part, väravast jooksis mööda oma hommikusöögiga lahjemat sorti rebane (mis muidugi on muret tekitav, sest kass võib ju ka ta hommikusöögiks langeda).
Ning täpsemal vaatlusel selgus, et mu õhtused kahtlused terrassile kakamise osas leidsid kinnitust – pääsupesa on jälle peret täis ja kuhu need linnulapsed siis mujale ikka kakakvad, kui minu terrassile. Loogiline ju? Ning selgus ka tõsiasi, et maja räästa all on vähemalt üks linavästriku pesa, kui mitte kaks ja suure kastani otsas on keegi kes imelikku häält teeb. Mingi kakuline? Merelt aga kostab kajakate hõikeid.
Kiisu “keeras hommikuse eine keresse ja tõmbas lesta, mere poole, jooksuga” (vabandan slängi kasutamist, aga just sellise emotsiooni ja energiaga ta hommikune käitumine oli).
Jättis mind üksi koju. Teise tassi hea rootsi kohvi ajal
otsustasin teha mõned IT arendused. Teadupärast kõik operaatorid teatavad, et nad levivad vägevalt. Meie krundi peal on see lubadus suht juhuslik lubadus. On nagu vahelduv vool, et vahel on ja siis enamasti pole. Siiski, tundub, et lahendasin Elisa Mindi osa saladust: levi on parem posti otsas. Sestap installeerisin käepärastest vahenditest interneti torni ja endise 3 pulga asemel sain täispaketi. Muidugi ilma G-deta, aga siiski. Sellega nüüd teile siit siis ka raporteerin.
Kohv on otsas ja tuleb tegutsema hakata 🙂
Pilt interneti tornist olgu kaunistuseks.
Karuema Päevaraamat 