Polegi vist väga paha? Kuigi öeldakse, et inimene, kes oma tahtmiste järgi elab, on egoist.
Ükspäev leidsin oma tööruumi ukse sildi vahelt ajalehst välja nokitud mõttekese “ohtlikult elukogenud” (hea kolleeg Tiit üllatab meid vahel selliste asjadega) ja pean tunnistama, et selles on minu puhul väga palju tõtt, mistõttu, kogu olukorda arvesse võttes, tahangi nüüd deklareerida, et lõpuks ometi on aeg isude järgi elama hakata. Kui tahan, teen hommikul sporti, kui tahan, teen õhtul, kui ei taha, ei tee üldse. Kui tahan lähen seda, teist või kolmandat tegema, kui ei taha, ei tee midagi. Kui tahan, siis söön shokolaadi, kui tahan joon veini, ja kui ei taha, ei tee midagi. Luksus – ütlete? Ei. Hoopiski tasakaal. Tunnen, et olen saanud oma elu kontrolli alla ja lõpuks ometi (vb olla mitte igaveseks, aga mingiks perioodiks) on mul selline elu, et patt oleks nuriseda. Soovitus teistele? Õppige end tundma, end ja oma isusid ning pidage meeles, et tänane päev ei tule enam kunagi tagasi. Ehk siis, kõik läheb mööda ja kui me seda ei oska nautida, siis olemegi elanud nii, et endal sellest mingit mõnu pole olnud. M.O.T.T.
Karuema Päevaraamat 