No viimased päevad on olnud tõesti suvitaja unistus. Isegi liiga head, kui nüüd natuke jälle viriseda võiks.
Ööd on siiski jahedad ja udu laskub õunapuu aeda, andes selget sõnumit, et peagi peagi on sügis käes ja lust ja lillepidu päikese all lõpeb…
A
Aga nüüd on päevad küll nii kuumad olnud, et päikese all tegutseda ei tihka. Eile pagesin Kuressaarde, et tegin nagu asja, aga tegelikult nostalgitsesin:
Istusin keskväljakul ja meenutasin, kuidas aastaid tagasi seal Edu poe ees koolist tulles bussi sai oodatud…
Mitu tundi istusin, sest klaas veini pidi ju lahtuma, ja helistasin ka mõnele kooliõele, et seltsis oleks segasem, aga need olid kõik väga asjalikud ja ei pidanud mu meditatiivsest elu üle mõtlemisest midagi…
Siis käisin tiiru Roomassaare sadamast, kohtasin kunagist naabripoissi Roaldit, kellest on asjalik ja kena noormees kasvand, aga keda poleks linnavahel küll enam ära tundud. Hiljem vaatasin, et jah kõnnek ehk oleks reetnud….
Sadamas kuulasin pealt ka kahe labase noore daami valjuhäälset showd: olid teised vastselt sadama kohvikust tööle mitte ilmumise pärast lahti lastud, ja nüüd siis olid plikad pudeli veini toel end seal kogu ilma häbiks välja elamas. No kes küll selliseid noori naisi kasvatab?
Aga Roomassaare sadamaga on mul täiesti oma teema. Kui ma veel kooliplika olin, selline algklasside jõmm, siis vahel tulin koolist koju bussiga (kui me Kaiekatega just maailma avastama ei otsustanud minna). Ja selle bussisõidu venitasin ma alati väheke pikemaks: ma ei väljunud mitte Saue tänava otsas linnast tulles, vaid tegin alati Roomassaare sadama kaudu tiiru. Ja siis sain vanaema käest kurjustada, et kus ma sedasi hulgun. Äkki sellest ajast on mul armastus sadamate, lennu ja rongijaamade vastu, armastus kõikide kohtade vastu, kust saab laia ilma minna ja mis alati meenutavad seda, kui suur on tegelikult ilm, ja millised võimalused meil selles ilmas avastasta tegelikult on…
Aga tänane päev tuleb asjalik ja pragmaatiline, sest õhtul on rahvast oodata. Koristasin natuke, lõhkusin herilaste pidupäeva – olid teised viinamarjadesse auke närima hakanud – ja likvideerisn igasugu notsumisi, mida ma üksi olles olen tekitanud. Ja otsustasin saabuvale rahvale ühe kena seenesupi ka keeta.
Otsisin eile linnast puljongi konti ja leedu kukeseeni, sest kes see siis sellise palavusega ise metsa tükib. Mina mitte..
Aga vot puljonigi keetmisel olen ma perversselt pedant: see peab olema puupliidil keedetud.
Egas midagi, ajasin oma puupliidi kuumaks, õnneks on meitrimehed (no Lonksu Jüri, siis) mu pliidile teinud kaks siibrit, ühe sellise, mis sooja sisse jätab, teise sellise, mis sooja välja laseb, sellise suvesiibri. Hakatus oli mudiugi suitsune ja aitas väike korstnasse tuletegemine. Ja nüüd siis see puljong seal potis podiseb ja õhtuks saab ühe moeka kukeseene supi.
Muus osas on elu tavaline, nagu siinkandis ikka. Vaikus ja rahu. Eile õhtul olid muidugi sokud millegipärast ärevil: haukusid pikalt mis kole, aga ei näidanud end, et oleks saand ka tõestusmaterjali.
Hommikul oli uus värske sitaseen ka nina maaseest välja ajanud ja kärbestel oli täna pidupäev seega:
Herilasted hellitasin ka hommikul ära: panin neile natuke veini, et nad siis õnnelikena hukkuksid ja et oleks mingi alternatiiv sellele, et nad mu viinamarjad auguliseks söövad…
Selline meie elu siis siin täna ja praegu.
Mina ise näen välja selline:
Ah jaa, ja ostsin eile oma kollektiooni ka uue karumõmmi. Kuressare Liisbeti poest, mille omanik on mu kunagine armas klassiõde Annika,. Oli see mõmmik seal selline üksildane:
Ja muideks, pärast seda, kui ma siit metsade vahelt oma uue arvutiga interneedust püüan, on mu tehniline võimekus oluliselt suurem. Nii et tegelikult see vana Äppel oli piduriks, mitte Elisa 🙂
Karuema Päevaraamat 
You must be logged in to post a comment.