Olen vahepeal jälle laisk olnud. Pole kirjutanud. Kuigi lubasin oma tudengitega solidaarne olla ja nende blogimiskatsumuse kaasa teha. Nojah, kui nad mulle selle ülesande eest nüüd hinde peaksid panema, et siis mis ma saaksin? Numbriliselt on ju ülesanne poolikult täidetud 🙂 Seminarides olen siiski korralikult käinud ja lugemiseks antud materjali ka kenasti läbi lugenud ja muidugi olen hoolega olen lugenud ka oma tudengite blogisid.
Pean tunnistama, et kõik blogid on super-vahvad – mõnes ahvatleb mind kujundus (kassid Madli blogis, mjäu!!!! Kuid samas ei suutnud ma otsustada, mis mulle rohkem meeldib, kas Madli oskus mõelda ja kirjutada või kassid 🙂 Ka kirjutada see tüdruk oskab paganama hästi!). Mõni aga oskab kohe nii sõnastada, et uhhh (Aleksander, näiteks, kelle emakeel ei olegi eesti keel? aga oma peas ja südames mõtleb ta ka omas keeles nii ilusasti, et … jah, ja mis tähtsus on sellel, mis on su emakeel või mis on su rahvus. oluline on milline inimene sa oled, onju?). Ning siis Mirjam oma mõttehaardega, mis teeb sõnatuks ja võtab kukalt kratsima, et kuda see “laps” oskab sedasi neid seoseid maailmas avastada ja esitada….
Need on vaid kolm näidet tänahommikuselt blogidelugemise tiirult. Aga võiksin ilma igasuguste süümepiinadeta panna siia linkidena kõikide oma klassis osalejate blogid ja saaksin olla vaid uhke selle üle, kuivõrd analüütiliselt nad mõtlevad ja kuivõrd ilusti nad end väljendavad. Mõtlemise ilu ja enese väljendamise ilu. Mul ei ole järjekordselt muud võimalust, kui et olla uhke oma tudengite üle. ja mõelda, et miks maailmas, ja kahjuks ka Eestis, napib sedasi mõtlevaid inimesi. Minu tudengite moodi mõtlevaid inimesi. Ilusaid inimesi. Sest ilu pole mitte välimuses, vaid tegelik ilu on inimeste peades, selles kuidas nad mõtlevad.
Tudengite blogide lugemise järel oli suht masendav lugeda Delfi uudiseid. Tõesti masendav tunne oli. Kuhu on kadunud tahtmine olla hea ja südametunnistusega? Kuhu on kadunud armastus ligemise vastu, mõistmine ja tolerants? Ja poliitiku vastutus ja julgus otsustada oma südametunnistuse järgi, mitte erakonna diktaadi järgi? Selle kontekstis Maire Aunaste eile legitimiseeris end ja oma poliitikuks olemist minu silmis. Parlamendi liikmed võiksid ju olla vabad oma otsustes. Mind valijana ei huvita erakonna ideed, ma valin ikkagi inimesi. Aga häda selles, et mõni väga hea inimene jääb aasta aastalt valimata sellepärast, et tal on selline erakond seljataga, selline erakond, mida ei saa toetada. Nonsens? jah aga paraku see nii on olnud, ja saab olema tegelikult ta tulevikus, sest süsteemi muutumist pole ette näha.
Üks asi vaevas mu pead täna hommikul veel. Me tahame, meie poliitikud tahavad, tahame olla eurooplased. Tahame eristada ja unustada oma nõukogude mineviku. Aga samas näiteks suhtumises erinevustesse ja erinevuste kultuuri käsitlemise kontekstis on väga paljud eestlased ikka nõuka inimesed edasi. Vägagi. Toppisime end Euroopasse aga tegelikult ei tea euroopalikust mõtteviisist, või ei pea sellest midagi?
Aga jäägu need mõtted õhku ja jätkuvaks mõtiskluseks. Lõpetuseks üks kassi pilt. Kiisu nimega Kakuke. Ja üldse, kes ütles, et vaid inimesed võivad olla Näoraamatus ja autos?
Karuema Päevaraamat 
You must be logged in to post a comment.