Archive for the ‘varia’ Category

neljapäeva hommikused mõtted

Olen vahepeal jälle laisk olnud. Pole kirjutanud. Kuigi lubasin oma tudengitega solidaarne olla ja nende blogimiskatsumuse kaasa teha. Nojah, kui nad mulle selle ülesande eest nüüd hinde peaksid panema, et siis mis ma saaksin? Numbriliselt on ju ülesanne poolikult täidetud 🙂 Seminarides olen siiski korralikult käinud ja lugemiseks antud materjali ka kenasti läbi lugenud ja muidugi olen hoolega olen lugenud ka oma tudengite blogisid.

Pean tunnistama, et kõik blogid on  super-vahvad – mõnes ahvatleb mind kujundus (kassid Madli blogis, mjäu!!!! Kuid samas ei suutnud ma otsustada, mis mulle rohkem meeldib, kas Madli oskus mõelda ja kirjutada või kassid 🙂 Ka kirjutada see tüdruk oskab paganama hästi!). Mõni aga oskab kohe nii sõnastada, et uhhh (Aleksander, näiteks, kelle emakeel ei olegi eesti keel? aga oma peas ja südames mõtleb ta ka omas keeles nii ilusasti, et … jah, ja mis tähtsus on sellel, mis on su emakeel või mis on su rahvus. oluline on milline inimene sa oled, onju?). Ning siis Mirjam oma mõttehaardega, mis teeb sõnatuks ja võtab kukalt kratsima, et kuda see “laps” oskab sedasi neid seoseid maailmas avastada ja esitada….

Need on vaid kolm näidet tänahommikuselt blogidelugemise tiirult. Aga võiksin ilma igasuguste süümepiinadeta panna siia linkidena kõikide oma klassis osalejate blogid ja saaksin olla vaid uhke selle üle, kuivõrd analüütiliselt nad mõtlevad ja kuivõrd ilusti nad end väljendavad. Mõtlemise ilu ja enese väljendamise ilu. Mul ei ole järjekordselt muud võimalust, kui et olla uhke oma tudengite üle. ja mõelda, et miks maailmas, ja kahjuks ka Eestis, napib sedasi mõtlevaid inimesi. Minu tudengite moodi mõtlevaid inimesi. Ilusaid inimesi. Sest ilu pole mitte välimuses, vaid tegelik ilu on inimeste peades, selles kuidas nad mõtlevad.

Tudengite blogide lugemise järel oli suht masendav lugeda Delfi uudiseid. Tõesti masendav tunne oli.  Kuhu on kadunud tahtmine olla hea ja südametunnistusega? Kuhu on kadunud armastus ligemise vastu, mõistmine ja tolerants?  Ja poliitiku vastutus ja julgus otsustada oma südametunnistuse järgi, mitte erakonna diktaadi järgi? Selle kontekstis Maire Aunaste eile legitimiseeris end ja oma poliitikuks olemist minu silmis. Parlamendi liikmed võiksid ju olla vabad oma otsustes. Mind valijana ei huvita erakonna ideed, ma valin ikkagi inimesi. Aga häda selles, et mõni väga hea inimene jääb aasta aastalt valimata sellepärast, et tal on selline erakond seljataga, selline erakond, mida ei saa toetada. Nonsens? jah aga paraku see nii on olnud, ja saab olema tegelikult ta tulevikus, sest süsteemi muutumist pole ette näha.

Üks asi vaevas mu pead täna hommikul veel. Me tahame, meie poliitikud tahavad, tahame olla eurooplased. Tahame eristada ja unustada oma nõukogude mineviku. Aga samas näiteks suhtumises erinevustesse ja erinevuste kultuuri käsitlemise kontekstis on väga paljud eestlased ikka nõuka inimesed edasi. Vägagi. Toppisime end Euroopasse aga tegelikult ei tea euroopalikust mõtteviisist, või ei pea sellest midagi?

Aga jäägu need mõtted õhku ja jätkuvaks mõtiskluseks. Lõpetuseks üks kassi pilt. Kiisu nimega Kakuke. Ja üldse, kes ütles, et vaid inimesed võivad olla Näoraamatus ja autos?cat

multikultuursuse uued dimensiooni ehk võimalus olla lihtsalt inimene

Postimees kirjutas täna pagulaskassist. See kriipis mu hinge, sest paari päeva tagune reis Ukraina pealinna näitas kurba tegelikkust – loomad on jäetud üksi. Suures inimlikus mures, on nad jäetud omapäi… Jah. Kloostri kassid olid õnnelikud ja hästi toidetud, kuid tavalised kassid ja koerad olid jäetud omapäi. Sealjuures, kaks Maidani koera alustasid oma kurba laulu täpselt kell viis igal hommikul. Kes neid aitaks, elavad olendid ju nemadki?

20151103_083826Pildil Maidani kiisu, Ukraina valitsushoone aia vahel. Kodutu.

mis vahe on ukrainlasel ja ukrainlasel?

20151103_200500Kiievi kotlet on ühesugune igal pool, ja kõik seostavad seda Ukrainaga. Ometi on tõelise ukrainlase jaoks see totaalne “fake”. Nende rahvusroad on hoopis midagi muud – aurutatud pelmeeni moodi asjad, erinevate täidistega, kapsarullid, soolapekk erinevate maitsenüanssidega… ja veel palju muid asju, mida emad ukraina kodudes tavaliselt valmistavad ja millest algab ukraina kultuur ja igapäevaelu. Mu soome professor kunagi väitis, et iga rahvuse identiteet hakkab söögist, et söök on identiteedi osa. Usun ta väidet ja arvan et see nii ongi. Kõik eestlased, kes kodust kaugele sunnitud, hakkavad kõigepealt musta leiva järel niutsuma ja siis tahavad vürtsikilu. Isegi kui nad seda tavaliselt kodus väga sageli ei söö, siis eemal olles tuleb selline isu.

Ukrainlaste jaoks on Eestiga ühendav kindlasti Vana Tallinn. Mu ukraina kolleeg, kes peale kuud aega Eestis stazheerimist koju tagasi lendas, oli sunnitud hulgi kaasa vedama seda likööri. Ja nagu ta ütles, no kuidas ma ei vii, kui sõbrad palusid – et endale ostan igasugu head eesti kraami ja neile ei saa pudelitki viidud. See on hea näide rohkem kollektiivsusele orienteeritud kultuurist, ütleks Hofstede. Aga nii see on. Sõbrad on olulised ja nende meelespidamine. Kuigi viimased aastad on lõhki ajanud Ukrainas nii sõpruskondi kui peresid. Ikka selle va sõja pärast, kus rindejoon jookseb inimeste vahelt, tegelikult. Ja see on see probleem, sest ukrainlasel ja ukrainlasel on tekkinud vahe, eristumine ideoloogiate kaudu, mis on lõhkunud palju enamat kui riigi territooriumi. Soola pekki aga naudivad nad endiselt ja kapsarullid, eriti ema tehtud, on hõrgutis endiselt. Kui vaid emad ja lapsed veel kokku saada jaksavad selles sisemises konfliktis. Kiievi kotlet aga olgu lohutuseks teistele. Ukrainased sellest eriti ei tea ega pea 🙂

igas tegevuses on vahepeal vaja hinge tõmmata

pole ammu enam bloginud. pole olnud energiat. ja pole olnud sellist sõnumit mida oleks tahtnud avalikku ruumi maha jätta. nüüd otsustasin et natuke blogin, et olla solidaarne oma tudengitega, kes peavad nüüd natuke aega blogima, nii sõnumi formuleerimise kui sots meedia kasutamise ja seminarimaterjali kinnistumise kontekstis. tudengid saavad oma blogimise kunsti põhjal hinde. kursuse nimi on multikultuursed organisatsioonid, aga eks me räägime seal kõigest, mis seotud eestlase identiteedi ja multikultiga laiemalt.

minu blgimine ei ole kursuse materjali põhine. olen neid tekste ja raamatud sadu kordi lugenud ja mul ei ole enam midagi avastada. kuid ma tahan reflekteerida seda õppimise protsessi ja oma vaatamist multikulti teemadele sel kursuse perioodil. julgustamaks tudengeid isiklikku arvamust omama ja seda ka välja ütlema 🙂

hakatuseks, täna lendan ukrainasse kiievisse, osce rahade eest ukraina valitsust õpetama. selles valguses tulevad ka järgmised jutukesed, sh jutukesed sõjast ja rahust…

Kes väidab, et mullal ja kividel pole hinge?

Foto0374 Foto0375 Foto0376 Foto0378 Foto0386

Suvereporter 2

Hommikul kell 7.03 hakkas keegi mu nägu noolima, külm nina nügis nõudlikult mu kätt ja kaks pruuni koerasilma vaatasid ootavalt. Tessa oli koos muu rahvaga eile siia jõudnud ja mälestus eelmisest suvest, kui me hommikul vara mere äärde lontisime, oli koera mälus alles. Armas.

Ajasin dressipluusi pidzhaama peale ja tõmbasin kalossid jalga. Ning nii me läksime. 

Kohustulik pissimine naabrite ukse ees ja kõikvõimalikud põõsaalused ja esimesed metsmaasikad ja varahommikune merevärskus. Kohtasime ka paari varajast kalameest, kes merelt tulid, muidu oli vaikne. Läänetaevas oli roosakas ja paljulubav – ma küll täpselt neid ilmaennustusi ei tea, aga lootus on, et ehk tuleb kena päev. Tuligi.

Muidu on meil see elu siin nagu Gearald Durrelli raamatus “Meie pere ja muud loomad”, ainult selle erinevusega, et laste sõbrad pole veel kohale jõudnud ja perekonnas on ka isa. Muideks, kes ei tea, mida suvel lugeda, siis võiks selle raamatu küll ette võtta. Muhe ja nagu päris.

Päev oli täis tööd, muru niitmine on siin suur ettevõtmine, ilma pissipausita umbes kümnest kolmeni jutti, kui seda traktoriga teha.

Kass on ka leitud, ja turva kaalutlustel tilgutan ta sööki nüüd kaks korda päevas natuke rahustit, mille tulemuseks on üks kena ja magav rahulik kodukass, keda vaid esiukse kääks ehmatab. Ehk homme saab ukse hinged õlitatud, siis on nagu kõik mured selleks korraks ehk otsas.

PiltPilt

Suvereporter 1

Eile imesin end värsket energiat täis, seejärel laadisin autosse kogu oma vajaliku “sita” (meie pere käibefraas asjade kohta), kassi ja muud pudi-padi, ja keerasin auto nina saare poole. Ignoreerides perekondlikku otsust minna ökonoomselt ja hoopiski laupäeva hommikul. Mul lihtsalt oli vaja saada mõni tund eduaega, enne kui hakkab peale organiseeritud töötegemine ja muud vajalikud aktsioonid.

Ja ma ei kahetse oma otsust. Kassi pakkimine oli muidugi kõige keerulisem, sest ta ei ole meil väga reisikass. Ja andsime talle ka rahustit ja siis otsustas isa tegutseda ja sai veenid verele. Siis ma mõtlesin, ja see mõte leidis ka praktikas kinnitust, et peredes ongi emad selleks, et laste ja loomadega RAHULIKULT hakkama saada, ilma kedagi või midagi veristamata. Kiisu teepeal küll püüdis veel natuke mässu tõsta, aga selleks ajaks kui me praamile jõudsime, oli tast saanud juba tõeline seikleja kass, ja tal oli tõenäoliselt täiesti ükskõik, kuhu me lähme.

Vähikule jõudes hakkas Kiisu muidugi kohe ümbrust uurima ja kadus oma paariks tunniks jumal teab kuhu. Mina muidugi mures, aga mis see aitab. Sisustasin aega oma “sita” autost majja tarimisega. Seejärel tegin endale ühe tursamaksa saia ja võtsin klaasi veini, tegin ahju tule ja lihtsalt olin. Kass tuli muidugi varsti koju tagasi, mäugus häälekalt, ja nõudis süüa. Ma kiitsin teda ja igaks juhuks organiseerisin asja nii, et ta sel päeval enam õue ei saanud. Ega ta väga tahtnudki, sest ka toas oli uurimist ja lõpuks ronis ta minu kaissu magama ja sedasi läks öö hommikusse.

Hommikul oli kell seitse uni läind, sest linnud röökisid ja päike paistetas nii kutsuvalt. No kus sa sedasi magada siis saad… Tegin endale tassi Halliki saadetud head rootsi kohvi (teised tahvad meil soome kohvi) ja lihtsalt jälle olin, linnulaul kõrvu lukustamas. Ja siis lendasid must üle kolm laglet, üks sinikael part, väravast jooksis mööda oma hommikusöögiga lahjemat sorti rebane (mis muidugi on muret tekitav, sest kass võib ju ka ta hommikusöögiks langeda).

Ning täpsemal vaatlusel selgus, et mu õhtused kahtlused terrassile kakamise osas leidsid kinnitust – pääsupesa on jälle peret täis ja kuhu need linnulapsed siis mujale ikka kakakvad, kui minu terrassile. Loogiline ju? Ning selgus ka tõsiasi, et maja räästa all on vähemalt üks linavästriku pesa, kui mitte kaks ja suure kastani otsas on keegi kes imelikku häält teeb. Mingi kakuline? Merelt aga kostab kajakate hõikeid.

Kiisu “keeras hommikuse eine keresse ja tõmbas lesta, mere poole, jooksuga” (vabandan slängi kasutamist, aga just sellise emotsiooni ja energiaga ta hommikune käitumine oli).

Jättis mind üksi koju. Teise tassi hea rootsi kohvi ajalPilt

otsustasin teha mõned IT arendused. Teadupärast kõik operaatorid teatavad, et nad levivad vägevalt. Meie krundi peal on see lubadus suht juhuslik lubadus. On nagu vahelduv vool, et vahel on ja siis enamasti pole. Siiski, tundub, et lahendasin Elisa Mindi osa saladust: levi on parem posti otsas. Sestap installeerisin käepärastest vahenditest interneti torni ja endise 3 pulga asemel sain täispaketi. Muidugi ilma G-deta, aga siiski. Sellega nüüd teile siit siis ka raporteerin.

Kohv on otsas ja tuleb tegutsema hakata 🙂

Pilt interneti tornist olgu kaunistuseks.

 

Kuhu maani minna ja kust enam edasi ei saa?

Mul on viimastel aegadel selliseid huvitavaid olukordi tekkinud. Olukordi, kus piir eetilise ja ebaeetilise vahel on õhkõrn. Eesti kontekstis aga kisub olukord sinna ebaeetilise poole.

Nõ näitkeks täna väga tippjuhtidelt sõnum, et kui ma ühe mitte väga mitteakadeemilise inimese kampa võtaksin ja tema selle kaudu saaks formaalselt linnukese kirja, et profaks hakata…. No ma ei tea.

Ja veel mitmeid sama stiililisi asj. Alustades majandusministri otsustest ja juttudest ja kuni niisama elus juhtuvate olukordadeni. 

Mulle tun dub, et Eestis on seda rohkem, kui näiteks oli Soomes, ja see on hakanud mind tõsiselt häirima.

Kui kaugele võiks lasta sel minna? Ja kui ma vastu hakkan siplema, siis mis minust saab?

Kuhu me vahel kaome?

Argipäeva, üksindusse, iseendasse, metsa, mere äärde… Vahel pistame sealt nina välja ja nuusutame maailma, kus teised toimetavad ja siis kookonisse tagasi. 

Mõnedki loomad poevad vahel peitu – siilid, teod, kilpkonnad… isegi kass peidab nina kõhu alla saba taha peitu, kui tahab rahu saada. Inimese kohta öeldakse, et ta pidavat olema sotsiaalne olend. Mida see siis tähendab? Et inimene ei saa, ei taha, ei oska ilma teisteta? Et tal peab kogu aeg mingi kamp ümber olema, mingi sootsium? 

Samas ka üksindus võib halvasti lõppeda. Aastaid tagasi Teze kloostris nädalat veetes juhtusin nägema, kuidas üks rootslane, peale mõnda päeva aiaga piiratud alal, mis oli mõeldud üksinda vaikuses mediteerimiseks, segi läks. Kuidas ta sealt riideid seljast kiskudes ja karjudes väljus… Pole ka just mõistlik? Või?

Muidugi võib alati mõtiskella, mis on mõistliku ja mõttetu piir? Kust algab tasakaal? Ja kuidas end leida taas, kui vahel ära kaome?

äkki polegi inimesel ja teol fiosoofilises mõttes suurt erinevust? Ja äkki selles filosoofias ongi vastus tasakaalu küsimusele?

Pilt

Mõtteline mõttetus

Millegipärast kipub olema nii, et vahepeal on elus perioodid, mil ei ole nagu midagi öelda… Ei elust, inimestest ega asjadest. Mis muidugi ei tähenda seda, et mõtteid ei oleks. Lihtsalt nii ongi, et ei jaksa oma mõtteid välja öelda, sest need tundudvad kontekstis mõttetud.

Või on see laiskus? Sõnumi seadmise laiskus, et lihtsam on vakka olla? Mugavam?

Või on see see, et igapäevane turbulents on sind nii jõuliaselt endasse haaranud, et omi mõtteid ei jaksagi enam kirja panna. Ja nagu kunagi mu üks hea professor ütles, et mõtted tulevad ja lähevad. Nii et kui sa ei jõua neid kirja panna, fikseerida, siis nad ongi läinud?

Seega, kuidas püüda kinni kõik mõttekad mõtted ja vähendada avalikku mõttetust?