Üks blogija, keda vahepeal ikka loen, kirjutas elitarismist. Mõtteid tekitavalt. Eriti jubedast elitarismist…
Mu vanaema jutustas mulle kunagi lapsepõlves (tema jutud olid alati õpetliku tooniga, eetilis-moraalselt harivad) ümber ühe jutu linna elama läinud maatüdrukust, kes siis mõne aja pärast maale koju tagasi tulles oli peenutsevalt lammast nähes kilganud, et “wuih mis räpane muru kitkumise massin!” , ja seda ka veel vigases saksa-eesti segakeeles…(noh hiljem sain teada, et see lugu meie kirjandusklassikast ja veidi teistsugune, aga no vanaema interpretatsioon on mulle armas).
Meil oli eile akadeemiline lõuna. Võtsime kõik oma söögid-joogid ja kogunesime kolmanda korrusel puhkeruumi kõrval olevasse loenguruumi ja sõime kõik koos ning professor Liisa Salo Lee rääkis oma elust ja uuringutest. Miskit Ameerika Brown Bag Lunch taolist, aga Soome stiilis…
Kui ma üldse oma elus elitaarsust olen kohanud, siis see on Liisa. Millest seda elitaarsust tunneb? Õhust, aurast, olemisest…Liisa on fantastiline naine, eriliselt tolerantne, mõistev, hoomav, aimav, aru saav, delikaatne… Maailmas erinevais paigus elanud – Brasiilias, Portugalis, Hiinas, Taiwanil…Liisa mees, Liisa elu Suur Armastus oli hiinlasest arst, kes isegi Saudi Araabia kuningat on ravinud…Ja seejärel, kui mees oli otsustanud surra, sest üks õnnetus oli tema organismi nõrgestanud, jäi Liisa leseks ning tuli tagasi Soome, koos oma kaksikutest tütardega.
Ja nüüd on ta meie juures, ülikoolis. Ta on natukene üle kuuekümne, kuid särav ja terane ja heas vormis – nii vaimselt kui füüsiliselt. Elab oma mehe vaimses päranduses, kuid on osanud ka eluga edasi minna…Eile viskas ta killu: “Professori amet ei ole minu jaoks karjääri tipp…Minu jaoks on karjääri tipp see, kui ma saan oma eksperdi teadmisi kasutada…”(Liisa ongi Soome haridusministeeriumis osaline kultuuridevahelise suhtluse ja integratsiooni arendamisel. Nimelt üritab Soome riik targalt ja teaduslikult läheneda kiirele rahvusvahelistumisele ja interkultuurilisuse kasvule ühiskonnas).
Mida on vaja selleks, et olla elitaarne – hakkasin mõtlema Hanrahani blogi lugedes, ja Liisa lõunasöögiloengut kuulates? Tegelikult ei ole vaja midagi…On vaja olla vaid inimene selle sõna tõelises tähenduses, südametunnistusega inimene. Ja nii me saamegi elitaarseteks…Meil kõigil on see võimalus, tegelikult.
Ausalt öelda olen ma jube jube õnnelik selle üle, et saatus mind selliste inimestega, nagu näiteks Liisa, ja mõned teised veel, kokku on juhatanud. See on nii kaunis kogemus. See on elamus. Ja seda elamust ma tõepoolest naudin.
Karuema Päevaraamat 