reisimine | Karuema Päevaraamat

Archive for the ‘reisimine’ Category

25 jaan.

Üks elu unistusi hakkab täituma…

Posted by Karuema in akadeemiline, isiklik, mujal maailmas, raha, reisimine, uus ja huvitav. 7 kommentaari

Meil kõigil on tõenäoliselt juba lapsepõlvest saadik hulk unistusi, mis meeli erutavad…ja salajasi vaikseid mõtisklushetki täidavad…

Minul on Üks Selline Suur Mõte olnud, et tahaks kunagi Hiinas ära käia. Ja nüüd see saabki teoks, osaliselt. Ülikool oli rõõmsalt valmis andma raha, sest mul on esitlus konverentsil Hiinas maikuu lõpus juunikuu algul.

Ja no kas te usute, meie suht kitsi osakonnajuhataja lubas mulle isegi ühe nn ekskursioonipäeva (muidu tavaliselt on selline reegel, et kui ka isiklikke asju ajad või puhkad, siis saad ülikoolilt vaid pool finantseeringut). Noh ega ühe päevaga Pekingit tundma ju ei õpi. Aga ma loodan ikka konverentsilt natuke popitada ka, et siiski rohkem ringi vaadata… Kuigi see konverents tõotab ka huvitav tulla. Eks siis tuleb leida kompromisse…

Peking/Beijing ise tundub kuidagi väga moodne. Käisin täna seal nende linna veebis kolamas, ja üllatus oli väga positiivne. Esiküljelt sai isegi kohe linnapeale kirja saata. Ja disain oli shikk ja maitsekas ja modernne…Olgu muud mis on, esmamulje on kena. Ja noh, ega ma päris Hiinat sealt vist ei leia. Aga ma arvan, et ma leian ühe huvitava üle oma varju hüpata püüdva Aasia linna. Ja ma arvan, et see õnnestub neil ka, see üle varju hüppamine selle olümpiaga…

Reisi eelarve:

lennukipiletid 650 dollarit – Helsinkist otselend;

hotell, viis ööd Grate Wall Hilton (või oli see Sheraton), 180 dollarit öö;

päevaraha 30 euro päev;

viisa 4o euri pluss veel midagi;

muud piskest pudi-padi. Konverentsi osalemistasu ka veel… Kokku umbes 2 200 euri. Vat sedasi. Vahel on lihtsalt kena olla ülikoolis tööl. Sest ennast tuleb ju täiendada ja ülikooli promoda. Ja nad oskavad neid konverentse huvitavatesse kohtadesse organiseerida.

14 jaan.

Odava bensiini järele mine või Luxemburgi

Posted by Karuema in autod, elustiil, raha, reisimine. 1 kommentaar

Autoga Euroopas reisides on kasulik teada, milliseid soodsaid võimalusi muidu üsna kallis ja rahakotile mõrvarlik Euroopa pakub…Ja kui neid soodsaid võimalusi teada, ja süüa osta tavalistest söögipoodidest, mitte toituda kohvikutes ja restoraanides, siis võib Euroopa ilusate paikade ilu täitsa tavaline eestlane ka täitsa vabalt nautida. Sest tavaline elu on selline, nagu ta on, igal pool…

Mis mind sellel viimasel Road Tripil eriti mõtlikuks tegi, oli see, et prantslased ja ka teised lääne eurooplased elavad suht kokkuhoidlikult. Oluliselt kokkuhoidlikumalt kui eestlased. Tundub. Majad on neil tagasihoidlikumad, autod pisikesed logud punnid – valdavalt, jne. Räägin siin tavalisest keskmisest inimeset, keda on enamus ja keda meedias nn üles ei puhvita kui lääneliku elu elementaarset osa – neid eputrillasid näitasin teile kasukates Monakos…Aga enamus on lihtsad inimesed ja muretsevad kuidas oma igapäeva eluga võimalikult ratsionaalselt välja tulla.

Ja näiteks ei peeta paljuks käia Luxemburgist bensiini ostmas. Tuleb soodsam see reisike, kui oma küla tankla kasutamine… Piltidel tankimine ja maksmine ühes Luxemburgi bensukas, kus meiegi oma Passul kõhu täis söötsime – diisli liiter oli 17 eesti krooni, peaaegu juba nagu päris, onju?(Eestis sama kraam vist 16 krooni?). Piltide kvaliteet on udune, sest väljas oli udune, väga udune(ülemine pilt on tankimise järjekord ja alumine pilt on maksmise järjekord). Bensuostmine mõjub esmapilgul kui Leedu-Poola piiripunkti ületamine. Ja see oli massiline – oli umbes 20 tankimismasinate joru ja igas jorus oli nelja auto tankimise võimalus ja igas jorus oli JUUBE pikk järjekord, no oma veernad tundi küll ootasime, või ehk veidi vähem – kokku tankimine ja maksmine?

Nii inimlik ja nii tuttav…Ma arvan, et on veel palju inimesi, kes mäletavad, kuidas Venemaale Eestist odava bensiini järele käidi (käiakse?)…Ja odava viina järele – no ja mis see meie reis Prantsuse Rivierasse, kust odavat 2 eurost veini hulgi kaasa tõime, siis teistsugune on?

Elu tahab elamist, ja sööd ja jood ja kulutad nii Eestis kui mujal olles. Ja ikka otsid soodsamat.

7 jaan.

Äpusid ei tohi mäe otsa lasta!

Posted by Karuema in autod, inimene, kriitiline, mujal maailmas, reisimine. 5 kommentaari

Ja nii ongi. Minu reisikaasaelaja tegi selle vea, et otsustas minu, va jänespüksiga koos ja meie suure Volksvagen Passu-autoga ronida mööda kitsast mägiteed umbes 527 meetri kõrgusele. Toulousi linna lähistel. Ja kõiges selles olin ma ise tegelikult väga ja ainult süüdi. Nimelt – sõitnud juba mõnda aega jätkuvalt ja juba veidike tüütavalt kaunist Vahemererannikut, tuli minu väikesesse jobusse karupeakesse hiilgav idee – et miks mitte vaadata asja natuke rannikust eemal… Tehtud mõeldud.
Kaardilt leidsin üsna kiiresti rajakese, mida märgiti kui “ilusat ja vaatamisväärset rada”, ja mis siin enam pikalt arutleda. Reisikaasaelaja nõus ja auto nina selle suure etteaimamatu ilu suunas…Kui inimesed teaksid, mis neid elus ees ootab, siis nad tõenäoliselt paljusid asju lihtsalt ei teekski…
Esimesed meetrid mäkketõusu olid niisama naljakad ja kilkasin noh nalja pärast, sest naised ju ikka vahel peavad kilkama 🙂
Aga siis läks asi järjest hullemaks…Ja kui me korra juba ka tagurdama pidime, et vastutulijad, s.t allatulijad mööda pääseksid, siis hakkas rinnus puperdama küll. Sest tagant ei olnud enam teed näha ja eest ka ei olnud enam teed näha. Näha oli vaid taevast, mis hakkas sealt, kus maapind lõppes…Ja oma julge kolmveerand sellest tõusust kulgeski nii, et süda pidi seisma jääma…
Kui me lõpuks esimesele suurema platvormiga lapikesele jõudsime, värisesin üle kere, ja pisarad voolasid, ja nutt oli kontrolli alt väljas, kuigi endal oli naljakas sellest tobedast olemisest. Jalad ja käed ja kogu keha oli nagu soe sült, ja kõhus oli selline tunne, nagu vist enne surma inimestel on, kui kogu sisikond automaatselt ja lõplikult tühjeneb…
Noh reisikaasaelaja jõulisel toel talutusin lähimasse pannkoogirestorani, ja klaasike valget veini aitas taas inimeseks saada.
Lihtsam oleks olnud seda retke ette võtta jalgsi, sest suur auto ei ole tõesti sobivaim mäkkeronimise riist 🙂 Aga vastu pidas meie Passu ja selle eest olen talle tänulik. Kujutate te ette, mis oleks juhtund, kui auto ka oleks vedelaks löönd?
Ja muidugi on oluline juht. Autojuht. Sest sellistes olukordades saad olla vaid inimesega, keda tõesti 150 protsenti ja pimesi usaldad. Muidu ei saakski…
Pildid on tehtud mäe otsast, kui käed enam ei värisend ja jalad juba kandsid…

7 jaan.

Sooja ilmaga sobib kanda vaid kasukat

Posted by Karuema in mujal maailmas, reisimine. 3 kommentaari

Nojah, eks ma nüüd siin natuke liialdan, et oli ikka ka muid kehakatteid, aga üliselt hakkas silma, et nii Monacos, kui mujal Euroopa lõunarannikul, kus Vahemereäärne enesenäitamise promenaad oli, ikka ja valdavalt naaritsad ja sooblid naiste seljas domineerisid…Ausalt öelda, ei saand ma oma väikese karuajuga sellest sotti, miks peab ringi liikuma nagu kubujuss Moskva liuväljalt, kui väljas on 15 kraadi sooja…Aga nojah…
Pildistada neid moemutte oli natuke raske, sest no nii häbematu ma veel pole, et kaamera huvitavale inimobjektile otse näkku keeran…Seega, pildid on tulnd sellised nagu nad on, salaja klõpsatud, aga mo meelest on need kõnekad, ja panen nad siia ikka üles, äkki eesti peenemad rouvad ka saavad innustust suvel 15 kraadises soojas kasukatega käima hakata…(mu reisikaasaelaja arvas aga, et eks nad kannavad kasukaid seepärast, et nad ka tahavad talve mängida…mis minu arust oli liiga sõbralik järeldus, sest asi on tõenäoliselt ikka ja ainult eputamises, minu arvates…)
See punases mummi köitis mu tähelepanu päris pikalt ja tema pildile saamiseks oli vaja mitu tiiru ümber kvartali autoga ajada – polnd sobivat rakurssi selle suure stiili tabamiseks. Lõpuks kobis ikka mingi odavate pükstega jobu kaadrisse ette, aga jah – daam oli üle linna daam ja tõesti välja viimistletud ja oma elemendis, koos söbrannaga pruunis…
No ja sellele pildile jäi vaid kaks pruuni kallihinnalist kasukat, ja nende vahele üks noor turistihakatis… Aga üldiselt oli neid pruune karusnahkseid daame üle ühe inimese…Kohati tõesti mõjus massina…See oli see koht, kus ma oma Saaremaalt ostetud mantliga oleks kah eputada tahtnud.
Aga reisisoovitusena, et kui Monacosse lähete, siis võtke ikka kasukas kaasa, mudu mõjute halli varesena:)
Ja lõpetuseks – stiilne eesti mutt Monaco kaktuste taustal, pole elul viga miskit, ei pea olema vaid brändi rüütatud, muud moodi saab ka:)

13 dets.

Omast armsast konnatiigist välja?

Posted by Karuema in akadeemiline, õppetunnid, eesti asi, reisimine, soome eri. 1 kommentaar

Ma olen sageli möelnud seda, et iga eestlane peaks sunniviisiliselt kasvöi aastaks välismaale elama saadetama, sest nii me öpiksime köige kiiremini ja meie rahvuslik identiteet tugevneks märgatavalt…Eestlased ongi minu arvates nii vahvad ja tugevad ainult tänu sellele, et läbi aastasadade aktiivselt muu maailmaga suheldud on…(nöuka aeg oli suhtlus jälle ida poole, aga elukogemus ja öppetund seegi).
Nüüd on aeg selline, et maailma on lahti just noorte ees – et öppida ja saada paremaks.
Jaanuari löpuni on vöimus aplikeeruda Jyväskylä Ülikooli inglisekeelsetele magistriprogrammidele, täpsemalt loe siit.
Muideks, haridus on Soomes tasuta, ja elamine peaaegu et sama kallis kui Eestis.

1 okt.

Igatsus igapäevarutiini järele

Posted by Karuema in emotsionaalne, filosoofiline, reisimine. 4 kommentaari

Heh, eile tulin tagasi Taani konverentsilt. Oli tore ja oli vahva, ja huvitav…ja kõik positiivsed asjad olid. Sõitsin esimest korda autoga tõelisel välismaal (Soome pole enam välismaa)trassil Jyväskylä Roskilde Jyväskylä, vallutasin kaks korda Stokholmi kesklinna ja Roskildet, muudest väiksematest paikadest rääkimata. Ja Kopenhaagenist lasin lihtsalt üle (see peaks nüüd natuke ülbelt kõlama)…Ja SAIN HAKKAMA. Ei eksinud, ei tekitanud liiklusõnnetusi ega ka segadust eriti mitte, vist…Mu üks salaihalusi on elada natukene rekkajuhi elu, et saaks maanteid vallutada, ja linnu ja külasid… Kui ma mees oleks, siis vist hakkakski seda ametit pidama…

Jah, aga üks asi näris kogu reisu hinge – ma ei saanud internetti – lihtsalt polnud aega ja päevad olid nii pikad ja täis kohtumisi ning muid asju. Ja blogida ei saanud. Kuid see polnudki veel kõige hullem. Hulluks tegi asja see, et ma ei saanud pool nädalat oma blogisõpside blogisid lugeda. Ja seetõttu oli minu emotsionaalses maailmas täiesti tõsine, ennast häirivalt tunda andev auk.

Täna lasin poolest päevast ülikoolist jalga – teatasin, et mul on kohting…Oligi…Tulin koju kohtuma oma blogisõpradega, ja lugesin kolme tunniga läbi kõik, mis te poole nädalaga olite kirjutanud.

Ja nüüd on hea olla. Sest Jaanus on tagasi online. Ja Õnne kirjutab ka jälle. Ja Ingrid sai uue pesumasina, ja Karikate Emanda Väike Tüdruk on jälle hämmastanud oma nutikusega. Ja nii edasi ja nii edasi. Kõigilt mulle olulistelt blogijatelt on sõnumeid ja need on head sõnumid.

On hea olla ja süda on rahul. Blogimaailm on minu elus tagasi.

Erinevate asjade, olukordade, inimeste …väärtusest saad ikka enamasti aru siis, kui neid enam sinu elus ei ole. Igatsus on see, mis juhatab kätte tõelised väärtused

Vasakpoolsel pildil: Minu pildistatud Taani-Rootsi vaheline sild – vajalik oli liikluseeskirjade rikkumine…aga leidsin teeveeres väikese taskumoodi asja ja panin ohutuled peale, ja sain oma kiusatuse pildistada tehtud

Parempoolsel pildil: Roskilde idüll – sportlikud naised, lehmad ja luiged…

30 sept.

Macho naistest ja töökaaslaste meestest

Posted by Karuema in elustiil, kriitiline, kultuurilised konfliktid, naised ja mehed, reisimine. 4 kommentaari

Elus õpid ja koged nii mõndagi. Nüüd on siis minu kolleegi abikaasa mind ja pisikest Pauliinat macho naisteks tituleerinud… Avalikult näkku…Ja kommentaariks lisas ta veel sedagi, et see macho naiste probleem laiemas plaanis ongi meie osakonna probleem siin Soomes Jyväskyläs…

Lugu ise oli nii, et me sõitsime kolmapä kahe autoga Jyväskyläst Turku, et sealt siis laevaga Stockholmi saada ja sealt edasi Taani Roskildesse konverentsile sõita…Leppisime kokku, et sõidame põhimõtteliselt enamvähem samas ajagraafikus, et kui mingi probleem tekib, siis on lihtne üksteist abistada…

Jvk-Tampere teel aga oli rekkasid ja muidu aeglasemalt liiklevaid tegelasi, ja me Pauliinaga otsustasime mingil hetkel teha mõned möödasõidud möödasõiduvööndis, kuna sedasi oli paha sõita, kuidas me sõitsime.

Kuna meie auto oli kolleegi ja teda konverentsil saatva abikaasa autost eespool, siis meie möödasõit tekitas olukorra, et meie autode vahele jäi paar võõrast autot… Silmside küll ei kadunud, kuid me nihkusime kolonnis veidi ettepoole…

Üsna pea tuli minu mobiilile kõne kolleegilt tagumisest autost ja kurjal häälel nõudis mu kolleeg, et annaksin telefoni Pauliinale (mina olin roolis), ja siis pidas kolleeg Pauliinale loengu, et me oleme täiesti häbematud, kuna möödasõidul kiirendasime kiirust 100ni 80 alal…(oluline on siin fakt, et sel teel saab mööda sõita vaid spets aladel, ja kui sa seda kiiresti ei tee, siis ei saagi eriti möödasõite teha) ja et me üldse ei austa seadusi ja oleme üldse ühed imelikud…Ja et tema abikaasa ei saa nii kiiresti sõita (südametunnistus ei luba kiirust ületada möödasõidul).

Ja siis kui me hiljem kohvipeatuse tegime, teatas kolleegi abikaasa (nad muideks arutavad kõiki meie isiklikke ja tööasju alati koos), et tema arvates oleme me ühed macho naised ja see on ka meie osakonna probleem ülikoolis…

Tundub, et esimene kultuuridevaheline konflikt meie osakonnas hakkab kooruma – keskeurooplaste ja soomeugrilaste mõtteviisid, tundub, et mõnedes aspektides ei haaku üldse kohe mitte…ja reisil olles tulevad kõik erisused eriti markantselt esile…

Vähemalt selles osas on asi küll meile siin Põhjamaal vastuvõetamatu, et kolleegi abikaasa meid arvustab ja võtab endale õiguse meid manitseda ja noomida ja ka meie töökeskkonnale hinnanguid anda…

Ning ka see on veider, et saanud ametlikult ühe kolleegi, on meil tegelikult nüüd kaks uut kolleegi, kes lisaks kõigele muule, ka meie isiklikesse otsustesse üritavad sekkuda…

Tõepoolest, macho naistele, kui me oleme macho naised, selline lähenemine ei sobi. Pauliina kommentaar oli aga eriti sapine – tema arvas, et Soome tulnud keskeurooplaste ümberkolimise honeymoon on vist läbi saamas, ja tundub, et nad tõesti ei saa aru, missugusesse mentaalsesse keskkonda nad tulid…Soome elamisekultuur, mõtteviis ja hoiakud tunduvad erinevat keskeurooplaste omadest rohkem kui eestlaste omadest.

Pauliinal on muidugi veel rohkem isiklikke negatiivseid klikke selles kollegiaalses suhtes ette tulnud kui minul…Ja seetõttu oli ta eriti ärritatud ka sellest vahejuhtumist.

Ausalt öelda, mina ka natuke ärritunud, sest vat soomlastel on selline ütlemine, et maassa maan tavalla, ja väga vastik on, kui keegi tuleb ja hakkab sinu kodus oma kommete ja arusaamadega kamandama. Soomes pole kombeks isiklikku ja tööelu siduda, ole sa macho või mitte. Soomes on liiklus loogiline, et kui vaja mööda sõita, siis ikka kiirendatakse, olenemata, mis kiirus teel parajasti lubatud on…sest muidu ei saagi ju mööda ees venijatest ja sopaga esiklaasi kaunistajatest…Soomes on naised iseseisvad ja käiva üksi ilma abikaasata konverentsidel ja suudavad enda eest ise ka vastutada, ja suudavad ise ka mõelda…Ja ma ei tuleks selle pealegi, et näiteks Pauliina elukaaslase tegevust ja olemist talle kommenteerima minna…

Otsustasime Pauliinaga, et hakkame keskeurooplasest kolleegi ja tema abikaasat briifima soome-ugri mõtlemise, maailmavaate ja arusaamiste eripäradest, sest see, kui sa oma maja välisuksele paned soomekeelse sildi tervetuloa (nagu need keskeurooplased on teinud), ei tee sinust veel soomlast (nagu need keskeurooplased arvavad ja kõigile kuulutavad)…Selleks aga, et siin sommide seas hakkama saada, peab neist siiski aru saama, ja nende mõtteviisi ja kombeid ja arusaamu ka austama…Nii nagu kõikide erinevate rahvustevahelise omavahelise hakkamasaamisega.

6 juuni