reisimine | Karuema Päevaraamat

Archive for the ‘reisimine’ Category

8 juuli

Tavaline teadusturismi päev Inglismaal, 2. päev

Posted by Karuema in mujal maailmas, reisimine. 2 kommentaari

Tegelikult on asi seiklusest kaugel. Tavaline loll rutiin, mida köik konverentsil käijad kogevad. Ajad hommikul oma eelmise päeva öllest haige pea padjalt püsti, lohistad kere järele. Viskad natuke vett näkku, vb olla ka ihu ja hammaste peale. Ja komberdad hommikusöögile. Önn on see, kui hotell pakub head hommikusööki. Minu The Roundhouse hotelli hommikusöök on röve. Kui mitte öeda midagi veelgi rövedamat. Kohv oli suht joodav, kusjuures – üllatusena. Näksisin siiski veidi ja seadsin sammud konverentsi paika. Vanad ja tuttavad näod, möned uued ka. Üle 80 inimese kenasti kompaktselt koos, ettekanded üllatavalt kobedad (vaata mu säutse ka). KÖik nagu peab ja natuke rohkem ka. Millegipärast väikesed konverentsid kipuvad olema mönusamad ja sisukamad kui suured…

Huvitav oli vaadata seda erinevust, mis endise nöukogude liidu elanikke läänemaailma elanikest eristab – kolleegid Venemaalt olid kohale tulnud – enne pole nagu seda möelnud vöi tähele pannud… Endise tööliste ja talupoegade riigi inimesed on väga räsitud ja näevad halvad välja – mitte riiete pärast, aga olemise pärast. Ja tunnevad end ebakindlalt, kohmakalt. Ei oska esieneda ega julge omi mötteid avaldada. On ikka olnud ajad, ja mis selle jooksul köik inimestega tehtud on… Tea kas ma ka sellisena teistele paistan?

Päev täis intensiivset vöörkeelest aru saamist ja interaktsiooni. Pealelöunaks vöttis v’äsimus vöimust. Eks siin oli oma osa ka sellel, et öösel oli suht raske keskenduda magamisele. Palavus epärast pidi olema aken lahti, aga sealt tuli terve öö igasugu hääli – alates lollakatest lauludest kuni kelmikate höigeteni välja. Samuti linnaliikluse hääled ei tahtnud vaibuda – ikkagi UK ja ööelu selle vääriline. Voodi muidkes oli ka ütlemata vilets. Kiviaia peal oleks vist ka mugavam magada – sealt ei turrita vedrud sulle külgmiste ribide vahele kohe kindlasti mitte.

Lahkusingi siis natuke enne löppvaatust, sest enam ei jaksand. Väike uinak oma viletsas sängis andis natuke värskust, nii et läksin ja lubasin endale 1 pindi Forsesteri ölut ja natue süüa. Naised muidugi pinti ei telli, see on nagu etiketi rikkumine, aga mul kama kaks. Oma söögile suutsin ka friikartulite asemel salati juurde kaubelda. Ja polndki nii hull see sööming täna, 4 naela eest täitsa hea amps. Muidugi sel hetkel, kui päike äkki pilve taha kadus, alustas sööjate-joojate löbustamist ka kohalik Elvis ja see oli kole. Aga meie hotelli vallutanud penskarite hord nautis täiega. Mis siis ikka, peaasi, et kellelelgi meeldib…

Siis tegin veel natuke plaane, et mida homse pealelöunaga peale hakata – kas minna mömmikute muuseumi vöi okenaariumi. Mömmideni on tund söitmist ja see vist jääb ära. Seega kalad, kui jaksu on…

Nyyd aga tuttu, sest homme on minu presentatsiooni päev…

7 juuli

Karuema seiklused vanal heal Inglismaal, 1. päev

Posted by Karuema in mujal maailmas, reisimine. 1 kommentaar

Kell löi löunatundi Tallinna raekoja tornis ja mina pääsesin lennujaama turvakontrollist kenasti läbi. Jöudsin juba ennast kiruda, et kogu oma kola käsipagasiga kaasa vedasin – oleks ikka ju vöinud palavaga vähe riskida ja loota et Finnairi pagasiteenindus NYYD töötab. Mis oleks viga vaid pisike läptop näpus uues Tallinna lennujaamas ringi kulgeda… Seda enam, et Soome lennukile pääsemiseks peab ikka mööda treppe üles-alla koperdama. Millegipärast ei taheta neid somme sinna moodsate torude otsa oma lennukitega Tallinnas lasta…

Aga juhtusin oma hädise olekuga (lisaks tuntavale ülekaalule ka kepp kaunistuseks) sinna treppidele turnima juhuslikult koos ühe härrasmehega, muidugi välismaisega – ära sa looda, et möni eesti mees sulle kohvrit tassima appi tuleb – ja sain kenasti lennukisse.

Lennuk oli ka kena, see uuem, kus turvavööd ka vastavalt maailmas levinud ülekaaluliste inimeste hulga suurenemisele väheke pikemad on tehtud. Ei pidanudki väga punnitama, et end turvaliselt lennuks valmis seada ja pikenduse palumiseks polnd üldse vajadust – te ikka teate, et kui te ei mahu parameetritesse, siis sellegipoolest teid lennuönnetuse puhul välja kukkuda ei lasta. Teile lihtsalt antakse jupp juurde. Sama nali muideks rasedatega…

Helsingisse olin endale ratastooli vastu tellinud – noh mugavuse pärast ja tervise pärast ka muidugi. Ja jummala öieti tegin – soomlased va kavalpead on vahepeal oma lennujaama poole suuremaks ehitanud – vist see sama masu ajal infrastruktuuri investeerimise jutt, mis ka Helsingi-Jyväskylä vahelisel maanteel tunda annab. Sönaga – Londoni lend läks sealt köige uuema väga suurte lennukite terminali köige tagumisest otsast, Enne seda oleks saanud veel Spas ka aega parajaks teha. Aga see jäi seekord mötteks – aeg oli köik kulunud ühest lennujaama otsast teise kulgemiseks ja kohe kui kohale saabusin, hakkaski lennukisse minek peale. Mina sain äriklassiga peale – vat Finnair ikks oskab lombakatest lugu pidada. Mis sest et istekoht oli turistiklassi köige tagumises pingis. Ikka mugav on niimoodi väikese privileegiga reisida. Muideks, Finnair annab ikka veel ka süüa, nii et ma töesti ei tea, kui kaua nad jaksavad. Aga teenindus on neil kena, lennukid puhtad ja uued ja klientidega eriti ei koonerdata…

2 tundi ja 40 minutit, enne Inglismaad natuke turbulentsi ja kohal me olimegi.Ratastooliga oldi mul vastas jälle – noh vörreldes eelmise Inglismaa reisiga on Heathrow oma abivajavate reisijate teenindust arendanud… Mitte paremaks, pean tunnistama. Tuletas natuke seda nalja meelde, mida paar aastat tagasi Venemaal kogesin. Väike iroonia oli ka sellest, et minu Londoni esimese ratastooli juht oli venelane. On sinna linna ikka neid karvaseid ja sulelisi kokku kogunenud. Esimesed pool tundi valge nahaga ja puhtatöulist inglimanii ei kohanudki…

Haigete ja önnetute kogunemispunktis laaditi mind teise ratastooli ja sellega söidutati mind hädaabi bussi peale, mis viis mind otsejoones kaugsöidubusside terminali. Ses möttes aus teenindus, et mitte ei visata pagasi kättesaamise ruumist sind enam tänavale, aga hoolitsetakse selle eest, et ikka kass bussi vöi rongijaama välja jöuad.

Bournemouthi bussibi oli varutud aega ja lubasin endale ühe late kohvi ja muffini. Kaaslaseks lauda tuli üks kohalik vanaproua, kes juhtumis ka Bournemouthi reisis – hiljem trehvasime ka bussis – tema oli kolm kuud tagasi oma mehe matnud ja seejärel läinud Austraaliasse seiklema. Ja täna siis naases. Oli röömus ja roosa ja bussis hakkas koha söbrantsidele helistama, et tema nüüd tagasi ja millal kohtume ja teed joome…

Kaks tundi bussis kulus kiiresti – ikka huvitav oli vaadata küll kuidas köik autod muudkui paremalt mööda söidavad – ma arvan, et eestlased saaks oma sisseharjunud liikluskultuuriga Inglismaal väga hästi hakkama – polegi muud vaja, kui aja oma reeglite rikkumise rida edasi ja tegelikult oled siinmail hoopiski öige ja korralik liikleja. Nii et igas asjad vöib tegelikult potentsiaali leida. Ka rikkumistes.

Kohale jöudes lubasin endale taksot – 4 naela tuli hinnaks – tegelt väike linna see Bournemouth ja olingi hotellis. Ja siin siis hakkas jama – mu krediitkaart ei töötand – nii odavad hotellid tavaliselt küsivad ettemaksu ja kuna olin eile oma krediitkaardile raha kandnud, siis tänaseks ei olnud see sinna veel jöudnud – Soome tempod teadagi. Sestap oli korraks isegi olukord, et peab vist tänaval ööbima. see oleks olnud muidugi paha, sest taksojuht teadis rääkida, et praegu on ilm ikka selline suve ja talve vahepealne. Et öösel läheb ikka nii külmaks, nagu talvel ja päeval ainult on NATUKENE suve moodi, no nii +21 kraadi. Ma ei hakanud teda muidugi lohutama, et meil Pöhjalas on see normaalne suvine temperatuur. Hoopiski kekutasin, et oh meil on ikka pluss 28 ja rohkemgi juba… Saab ka korra vähemalt eesti ilmaga kiidelda.

Hotellimakse probleem aga lahenes ootamatult – olin hotelli broneerinud ülikooli krediitkaardiga ja sellelt vöetud deposiit organiseeriti siis sujuvalt makseks. pean muidugi nüüd Kebat (meie finantspäälik) hoiatama. Aga teisalt on see isegi mugavam lahendus, sest ei pea vahepeal oma raha välja käima, sest nagunii oleks löpuks see summa osakonna rahakotist välja läinud. Mure vaid, et kas mul nüüd järgnevateks päevadeks ikka on väike seib taskus… Natuke sularaha on, ehk saab hakkama, ja ehk see ülekanne ka löpuks teostub…

Hotell on üsna samasugune kui kogu vana hea Inglismaa – kulunud, väheke haisev, kasutatud… Mötlesin, et vaatamata kriitilisele rahalisele seisule, luban endale siiski ühe ölle. Önneks sain hotelli pubisse ikka sisse – Saksa ja Hispaania ju jagasid seda palli seal telekas ja kus siis veel köik seda vaatamas on, kui mitte Inglismaal. Naljakas siin hotellis on muidugi see, et hotell on TÄIS vanureid – 70-80 aastaseid. No mida nad ometi köik siit otsivad, vöi mida nad siin teevad? Sellele täna vastust ei leidnud.

Loodan, ikka nüüd iga päev natuke reisikirja kirjutada, ehk saab ka selles vanakeste asjus selgust. Kui muidugi arvuti laadimine önnestub. Vötsin küll mingi adaptori vahejubina kaasa, kuid siin ei saa küll millegi toimimises kindel olla. Nii et kui postitusted jälle ära jäävad, siis on juhe seinast lihtsalt väljas 🙂

23 apr.

Belgiast Belgia poolt vaadates

Posted by Karuema in Belgia, elustiil, reisimine. 1 kommentaar

Tänased uudised Belgia valitsuse kukkumisest ei ole head. Nii nagu igasugused valitsuste kukkumiste uudised üksköik kus maailma otsas. Iga muutus meid ümbritsevas maailmas toodab stressi. Isegi positiivne muutus. Rääkimata siis halbadest asjadest. Kuidas inimesed selles olukorras ennast tunnevad? Pean tödema, et kummaliselt rahulikult. Siin Gentis on inimesed kogu aeg kummaliselt rahulikult. Kui poliitikas köik keeb ja keerleb, siis igapäevases elus on köik selle vörra palju stabiilsem ja rahulikum. Belgia moodus hoida tasakaalu? Gent on Belgia flaamikeelne osa. Kuid ei mingit probleemi tavainimese tasandil ka prantsuse keele ja kultuuriga, prantslastega. Mu kolleeg siin Gentis just kohtus koolidirektoriga riigi prantsusekeelsest osast ja nad könelesid flaami keeles. Möni nädal tagasi kohtusid nad prantsusekeelses osas ja vestlus peeti loomulikult prantsuse keeles. Ühe riigi siseselt arendatakse trans-belgia programmi – Erasmus fond, mis rahastab teaduse ja hariduse vahetust Euroopas, pakub erilahendusi ka kahekeelse riigi siseselt. Igapäevane elu Gentis aga on täiesti äärmuslikult rahulik ja stabiilne. Ütleks isegi et paigalseisev. Olen siin öpetamas juba üheksandat aastat – ja ikka samad poed on alles ja müüvad sama kaupa, samad kohvikud ja restoranid, samad hinnad, samad ettekandjad… “Oo teie ka jälle siinmail käimas!”, tervitab mind mu lemmik ribirestorani naisettekandja, “teie lemmik laud seal akna all on vaba kella 9ni, kas soovite vötta väikese eine…?” Ja siis ma tellin oma pooliku grillitud kana hulga rohelise salatiga, ja see maksab endiselt 10 euro ringis… ja Krik ölu on sama hea nagu kogu aeg… Tundub, et elu Belgias töepoolest seisab. Positiivses möttes, turvatunde loomise möttes. Inimesed ei lase end poliitikast häirida. Igapäevaselt saadakse hakkama üksteisega, olenemata rassist ja rahvusest. Olulised on lihtsa elu lihtsad rutiinid, isegi vaid korra kohatud baaripidaja vöib sind järgmisel hommikul oma jooskutuuril ära tunda ja röömsalt tervitada, juhuslik körvalistuja alustab juttu ja avab end ning tema mure ei ole mitte poliitika pärast vaid sellepärast, et linn on üles kaevatud ja see on turistid eemale peletanud ja äri toppab, aga maksud ja rent tuleb ikkagi tasuda… Ja üleskaevatud linnas ei liigu enam ühistransport korralikult ja prognoos linn korda saada on alles 2013 aastal… Töepoolest, siin poole tunnise rongisöidu kaugusel Euroopa südamast oleks nagu hoopis teine ajastu. See vana hea aeg, kui inimestel oli aega ja tahtmist ja kui suhted inimeste vahel olid tähtsad. Need on tähtsad veel tänagi. Hoolimata sellest, mis toimub Belgia poliitikas.

20 okt.

Pulma-aastapäev Ungaris, why not!?

Posted by Karuema in isiklik, mujal maailmas, reisimine. 5 kommentaari

Tavaliselt me endistest sotsialismimaadest soojade ja unistavate tunnetega ei mötle. Need tunduvad natuke igavad ja natuke liiga tavalised. Unistame ikka millestki eksootilisest ja erilisest ja seni kogematust.

Umbes nädal enne meie 25ndat pulma-aastapäeva otsustasime löplikult, et pidu ei tee (kingitusi ja önnesoove vötame aga vastu küll) ja “tömbame hoopiski uttu”. Ehk siis vaatame reede hommikul, kustpoolt tuul puhub, keerame auto sinna suunda, kus paistab soojem, ja lähme.

Väike tagamöte muidugi oli, et sooja saamiseks peaks vist Ungarisse välja jöudma. Ja kui muidu sooja ei saa, siis sealsetes looduslikes kuumavee termides peaks vanadel kontidel ikka soe hakkama. Eriti kui seda köike seespidiselt ka ohtra ungari veiniga toetada.

Ärasöit muidugi venis väga armsatel perekondlikel pöhjustel – enne oli vaja pere pesamuna Londoni lennuki peale saada ja Karuisal oli ka natuke tööasju ajada. Aga kell kolm pealelöunat asusime teele. Päikegi piilus meile tervituseks pilve vahelt ja eesootav puhkusepikendusena möeldud pikk nädalavahetus tegi meele röömsaks.

Esimese kohvipausi tegime Eesti-Läti piiril. Uskumatu, kui armas ja kenade koduste toitudega kohvik seal januseid-näljaseid ootamas on. Väga positiivne üllatus ja tegi meele veelgi röömsamaks. Eestlased ikka oskavad seda kohviku asja ajada.

Esimesel öhtul söitsime välja Kaunase külje alla ja otsustasime jääda öömajale Via Baltika motelli, mis on Eesti poolt tulles kohe Kaunase eeslinnas vasakut kätt meelitavalt kutsumas. Karuisal oli kohaga ka varasem positiivne kogemus, ja mis peamine, hind oli väga taskukohane: kahele inimesele maksis öö natuke üle 400 krooni. Öömaja oli täitsa korralik – duss ja vets olid omad. Hommikusööki küll ei olnud, aga sest polnd ka häda – tee ääres oli vahvaid kohvikohti piisavalt ootamas. Ja meie varasematest matkadest lemmikuks saanud söögikoht Poola poolel oli umbes tunniajase autosöidu tee kaugusel. Ja pagasnikus oli veel kodust kaasa vöetud Karuisa enda soolatud löhekala, mis tegelikult hävitas igasuguse tahtmise avalikes kohtades einestada, sest see oli nii maitsev, et polnud lootagi, et kuskilt samaväärset saaks.

Laupäevane päev oli meil siis pühendatud Poolale. See oli jällegi üks selline kogemus, mis mitmeid peas kummitavaid stereotüüpe murdis. Tegelikult ka Leedu on huvitav, ja tasuks vötta sügavama uurimise objektiks. Aga seekord vurasime sealt kiiresti läbi, sest kaugel kaugel löuna pool oli lootus soojemale ilmale ja päiksele. (Kas me seda ka löpuks kogeda saime, see on nagu omaette küsimus, ja sellest hiljem).

Poola on nagu Poola ikka, natuke raputavad teed, ohtralt teeremonte, mis annab lootust, et varsti enam teed väga ei raputa. Laupäevane Poola idüll päädis Augustovis linna ainukeses kohvikus maiustamisega. Kohvik asub täpelt kiriku vastas ja lillepole körval – kui te kunagi peaksite tahtma seal tassikese head kohvi vötta. Kiriku kellad otsustasid ka just siis heliseda, kui me seal kohvitasime.

Oli ilus ja karge päev, kuid päikestki piilus pilve tagant. Poola ajas oma asja. Elu vajas elamist ja tegemised tegemist. Hobuseid ja vankreid teepeal ei näinud – äkki see oli laupäevase päeva puhul. Et hobunegi väärib puhkust. Traktoreid aga oli küll ja sellega seoses ka armsaid pöllumajanduslikke asjaajamisi.

Uku-poisile tegime ühe auto pildi ka. Ja jätkasime teekonda löuna poole.

Öömajale jäime üsna Slovakkia piiri lähedale, mingisse x-motelli. Koht ilmetu ja kasin, nöudlikumale maitsele absoluutselt sobimatu. Aga puhtad linad olid voodis (mida me näiteks Ameerika motellides mitte alati pole kohanud), pesta sai. Ja mida siis veel tahta? Tegelikult oligi see pea et ainus ööbimispaik selles piirkonnas. Ses möttes, valikut polnudki.

Üldiselt Poola idapiiri äärest söites jöuab päris kiiresti Slovakkiasse. See riik tervitas meid vihmaga pühapäeva hommikul. Masendunud abikaasa helistas koju Ukule ja palus uurida ilmakaarti. Tema kinnisideega läksid Taevaisa plaanid sel hetkel kardinaalselt lahku…

Slovakkias peatusime riigi ainsa kiirtee keskel kohvipausiks, sest mul tuli isu croissanti ja latte järele. Ja hommikusöök oli ka veel olemata. Saia ja kohvi saime, ja nätsutatud nätsu ka taldrikul salvrätiku ja saia all… Teenindus oli nagu ta oli. Slaavilik ja mage. Aga kohv oli päris hea.

Sinnamaani olime kogenud, et köiksugu teenindajad on trassil Tallinn-Slovakkia suht inglise keele vabad. Käed, jalad ja natuke vene keelt ehk aitavad suhtluses väheke edasi. Aga suht etnotsentriline piirkond on.

Slovakkia vallutasime umbes kahe tunniga. Ja reisi sihtmärk Ungari oligi meid vastu vötmas. Aga ka suht vihmane ja pilvine. Päikest polnd kuskil. Ja Eestist antud ilmainfo pöhjal vöis karta, et loota on, et nii see ka lähipäevadeks jääb.

Aga kui juba nii kaugele tuldud, siis polnud pääsu. Pidi haleda halli ilma taustal head nägu tegema. Ja otsustasime, et Egeri veinikeldrite vein vöiks olla see meelehea, mis kehva ilma korvab.

Nii juhtuski. Punast veini ja valget veini ja neid omavahel segades roosat veini juues möödusid tunnid, mille üle arvepidamine veidi segamini läks.

Esmaspäeva hommikul peavalu polnud. Kauplesin hotellist ka arvutikasutused ja Oma saare kolumn ei jäänudki tegemata, kui algul kartsin, et asi jääb pooleli, sest oma arvutit kaasa ei vötnud ja avalikke arvuteid ei trehvanud.

Hotell oli muidugi väga soomlastele orienteeritud. isegi “Jumppa” oli ühe saali uksele kirjutatud. Ja ma arvan, et Eger ja Ungari teevad päris aktiivselt tööd, et soome spa tyuriste Eestist enda juurde meelitada. Isegi restoranis on soomlastele sobilik buffee ja Hesari väljaprint all lobby laual lugejaid ootamas. Köik kliendi heaks.

Meie muidugi seal Egeris endal spa ahavtlusi peale tulla ei lasknud. Kuigi ka seal oleks saanud kuulsatesse kuuma vee termidesse ennast leotama minna. Mul muidugi oli probleem – ujumistrikoo ununes maha. Oleks saanud kohapealt ka osta. Isegi suuri numbreid oli. Kuid kaardiga maksta ei saanud ja sularaha pidi hoidma ootamatusteks.

Lahkusime kerge südamega siiski, sest möte oli kuskil külas ja sellises töeliselt kohalikus termis oma vanad kondid ära leotada. pean tunnistama, et Karuisal oli luureinfot, mis löpuks ka ürituse önnestumisele viis. Kesk ungari steppi, umbes-täpselt keskel leidsime ühe kena kohaliku spa, kus paar sakslast oma konte soojendasid ja kuhu meiegi siis emakese maa antud sooja ja tervislikku vette end tunnikeseks sättisime.

Ega kauem poleks ka jaksanud, sest tervislik olla on ikka väga väsitav. Ja ega vist see liiga soojas olemine on organismile päris tösine koormus. “Ära keedetutena” kobisime vannist välja. Karuisa oli Muskatelli pudeli lahti korkinud – sünnipäev ja pulma-aastapäev on ikka ju selline, kus janu pärast vett ei jooda. Ikka veini. Löötsutasiem natuke ja otsustasime öömaja otsma hakata.

See otsing läks natuke pikaks. Eks olime basseinist väsinud ja pime tuli väga kiiresti. Kuid löpuks saime ühe väiksese ja armsa külalistemaja Budapesti lähistel Gödöllos. Budapesti meil polnd plaanis minna, aga lihtsalt ei olnud meie teele ette juhtumas ühtegi sellist paika, kuhu oleks saanud oma vanad kondid sirakile visata.

Pansion Sissi aga üllatas – suur ja kena tuba, väga puhas, kena teenindus. Hommikusöök isegi hinna sees… Ja kuna termaalbassein oli kogu olemise väga vedelaks teinud ja väsimus oli suur. Siis paari juustuvöileva nosimise järel (muidugi joogiks ikka ja jälle Egeri vein) oli kuulda vais norskamist…

Teisipäev oli traditsiooniliselt hall. Kuid otsustasime siiski kaardilt veel möned roheliseks maalitud teed ära vaadata – kaunid ja vaatamisväärsed piirkonnad on sedasi kaartidele märgitud.

Tavaline kaunite vaadete ralli päev, aeg ajalt kaameraga klöpsimiseks äkkpeatusi tehes. Suutsin Karuisa kannatuse oma tahtmistega proovile panna, kuid möned kaunid pildid Ungari ruskast ja mägedest ja metsadest ja viinamarjaväljadest siiski kaamerasse saime. Ka vihm takistas fotografeerimist – pilte sai teha vaid autost, muidu oleks objektiivile vihmapiisad peale jäänud…

Öhtuks jöudsime Sloveenia piirile tagasi ja kodu poole tee ootas ees. Kuna oli antud paha ilma hoiatus, siis otsustasime iga hinna eest mägedest üle saada. Oli küll keeruline söitmine, sest pimedaks läks kiiresti ja taevast hakkas ohtralt lumesegust vihma kaela kallama. Pluss veel kole tuul, mis meid vahepeal teelt ära lükata tahtis.

Aga mäed said siiski ületatud ja söitsmine Rzeszowinivälja, kus otsustasime siiski ööbida. vahepeal oli ka möte, et söidaks edasi kuni jakame, sest mine seda ilma tea. Kuid väsimus vöttis vöimust.

Rzeszowis saime öömajale hotelli, mis töenäoliselt vana ohvitseride elamu olnud. Oli ka kena ja puhas ja hommikusöök oli korralik.

Hommik aga oli shokeeriv. maas oli vähemalt 10 cm lund. Hotelli parklast saime välja ja kuidagi ka üldisesse liiklusesse. Meie passat on suur ja raske auto ja liigub libeda ja lumega ka suvekummidega. Aga üldine olukord kiskus hullumeelseks.

Kohalikud ummistasid vulkanisatsia töökodasid vöi siis lihtsalt seisid keset teed, kuna auto ei liikunud sildeate suvekummidega selles lumes.

Linnast väljas Lublini poole oli ka töeline kaos. Vähegi töusumaigulised löigud tekitasid koheselt ummikuid, ei suured rekkad ega kohalikud suutnud neist edasi liikuda.

Ainus kohalikus kontekstis reipalt liikuv institutsioon oli Poola Post, kes oma rolleril tuisku ja tormi ja libedat trotsides kangelaslikult kodanikele teateid viis.

Meie söidusuund oli önneks geograafiliselt siiski allamäge ja kordan veel – meie passat on vörratu, isegi suvekummidega lumes.

Mingil hetkel aga tekkis hirm, sest kütus hakkas löppema. Tegime peatuse esimeses bensukas. Kuid bensiini ei saanud. Lumetorm oli piirkonna jätnud elektrita ja seega ka tanklad ei töötanud. Vahepeal kadus ka mobiililevi. Otsustasime, et söidame vaikselt edasi, kuni saame. Alternatiiviks plaanisime, et pommime rekkadelt natuke kütust, kui omal jöul elektrifitseeritud piirkonda ei saa. Arutasime ka, et ööpäeva peaksime vastu pidama, kui autonpaak kütust täis on. Saab töötava mootoriga autot soojendada. Sööki ja jooki oli önneks ka. seega väga hirmuäratav see looduskatastroofi sattumine ei olnudki. kuidagi oleks ikka hakkama saanud. Ainus asi – igaks juhuks saatsime hoiatavaid teateid Eestisse, sest pidime Karuisaga mölemad järgmine päev asjalikult kodumaal kohal olema.

Önneks enne Ljublini tuli elekter tagasi ja saime auto ära tankida. Sellest hetkest polnud enam hirmu, et ellu ei jää 🙂 Vaikselt liikus karavan pöhja poole ja kodu jöudis iga tunniga ikka natuke lähemale. Vahepeal käisid suured metsaveo autod ja saagisid teid sinna kukkunud puudest lahti. ja siis sai jälle vaheludseks natuke kiiremini ka söita. Aga koju saime küll alles järgmise päeva hommikul kell pool kaheksa…

Löpp hea, köik hea. Hungari vein on siiski mönus rüübe ja vahelduse möttes sugulasrahva juures hängida on ka tore. Sügis mägedes on imeline ja kui ilm ka natuke soojem on, siis meile pöhjamaalstele väga sobilik paik. Suvel olekski ehk liiga palav olnud.

Rohkem pilte leiad minu Flickeri albumist.

6 sept.

Fotojaht: Maassa maan tavalla…

Posted by Karuema in FOTOJAHT, kunst, mujal maailmas, reisimine. 5 kommentaari

…nagu soomlased ütlevad. See kehtib ka selle kohta, milliseid sönumeid me oma avalikus ruumis edasi anname, mis meil öelda on, mis meile väärtuslik on, mis on see meie asi. Reisidelt olen kaamerasse saanud nii möndagi iseloomulikku?

Monacos vürstilikku rahakulutamist tänavakunsti – jöhobusse ja baleriinidesse. Ei oska öelda, kas seal ka möne kuulsa kunstniku nimi taga on…Pole välistatud…

dets 2007 french riviera 3 083 dets 2007 french riviera 3 111

Brüsselis üks eksinud vanamammi…

lihula linnud ja bryssel 035

Soomes karumömmikud… No comments at all!

automuseo 148

Venemaal Peeter Esimese patsas…Millegipärast Leninit ega Stalinit enam ei olnudki….:

Eestimaal Kadrinas pöllutööriistadest tehtud hobused – ikka sinna maalähedasse paradigmasse jääme:

Ja Londonis – Shakespeare is still alive! Ja päevakajaline:

Teised Fotojahimehed leiad SIIT

2 juuli

Pooooooola!

Posted by Karuema in mujal maailmas, reisimine. Lisa kommentaar

Mäletate seda lahedat reklaami, kus Vörno “Sooooome ja Pooooooola” kraaksus 🙂 Mulle tuleb see iga kord meelde, kui kui Soome vöi Poola lähen 🙂

Seekord käisin Poolas, Poznanis. Väga vahva reis oli. Millegipärast on alati olnud nii, et maadmööda Euroopasse reisides heal juhul Poolat küll puudutan, kuid sellesse riiki süvenemiseks pole kunagi eriti aega olnud. Seekord plaanisin teisti ja ei pettunud. Lennureis Tallinnast Poznanisse oleks olnud absurdne just mitmete ümberistumiste töttu ja ega need lennujaamad ajaveetmiseks siis nüüd nii mugavad kohad ka pole. Parem tangi auto soodsat kütust täis (kuniks kütus veel on soodne, muidugi), ava autoaken, ja alusta matka läbi Via Baltika. Tallinnast hommikul teele asunud, oled öhtuks Poola piirist üle ja see kaunis ja arhailine maa hakkab end sulle palahaaval avama.

Söögipeatus: vali koht, kus vähem rekkaid ja rohkem söiduautosid hoovi peal, saad pönevama paiga. Minul vedas sedasi, et köhu saime täis kodust sööki – Flaki supp on Poola rahvusroog ja valmistatud soolikatest. Kui seda tead, siis sööma eriti ei kipu, aga kui ei tea, milles supp tehtud – maitseb ülihea. Portsjon oli umbes pool liitrit. Hullumeelsus! Kuidas nad ometi nii heldelt omi kliente suudavad teenindada? Praad aga ei tahtnud hoopiski taldrikule mahtuda. Teate ju küll neid köige suuremaid praetaldrikuid? Sellisele oli kaks suurt käntsakakt ülivärsket ja hörku seasnitslit pandud, lisaks hulgi kartuleid ja salateid, nii et üle taldriku ääre kippus see kraam. Ja muidugi Lechi ölu vaadist sinna juurde…

Teed: polegi enam NIII hullud, kui vanast ajast mäletan. Muidugi, kohation küll nii nagu selles ümbermaailmareisu mängus – et selelks et kolmsada km edasi liikuda, söidad 200 km kiirteel ja siis seisad silmitsi olukorraga, et sihtpunti jöudmiseks on ikkagi umbes 300 km veel vaja söita…Aga tulebki kohe varuda aega ja vötta suund väikestele teedele.Siis on kindel et 300 km ongi 300km. Ja kunagi ikka kohale saab.

Liikluskultuur: Märgid ja liikluskorraldus on nörkadele. Reageerida tuleb ainult politsei peale – teistele tuledega märku anda. Muusosas jälgi kohalike kombeid. Ehk nagusoomlased armastavad öelda – maassa maan tavalla!Punane tuli valgusfooris ei olegi aati punane, ja kiirusepiirangud kehtivad siis, kui politsei on nägemisulatuses.

Inimesed: slaavi möjud on tugevad, eriti riietumiskultuuri aspektist vaadatuna. Minu Löuna Aafrikast tulnud kolleeg, kellega Pooalas kohtusin, kommenteeris: “totally overdressed, like prostitutes.” Noh töele au andes seda kommeteeriat ennast vaadates tekkis ka tahtmine samamoodi öelda…

Keel: ainult poola keel ja siis veel kord ainult poola keel. Ole sa teenindaja vöi politseinik vöi niisama inimene tänavalt – peale poola keele muid keeli, tundub, et olemas e ole. Eks see ole suure rahvuse privileeg ainult omas keeles köneleda. Ikkagi ligi 40 miljonit isendit vöi natuke rohkem isegi….Kolleeg Hispaaniast, kellega ka Poolas kohtusin, viskas sarkastilist nalja – et kui Hispaanias kohatakse inimest, kes mingit muud keelt eriti ei räägi siis seda kutsutakse poolakaks…nojah. Tegelikult nii vöib öelda küll. Muidugi,vöib olla, et meie vasuvötjad Poznani ülikoolist natuke selle nalja peale solvusid.

Ilm: Ropult soe. Keskpäeval pluss 36 kraadi on täiesti tavaline. Päevläbi parkinud autos oli kraadiklaas töusnud pluss kuuekümneni ja plastikdetailid näitasid deformeerumise märke. Aga soe on ju hea. Eriti veel kui talve läbi oled külmetanud ja päikest igatsenud.

Raha: Hinnad on umbes samad kui Eestis, vöi ehk ka veidi odavamad. Majandussurutisega toimetulemiseks on riik oma rahapoliitikat korrigeerinud ja see säilitanud vöime eluga toime tulla.

Maasikad ja kartulid: Teede ääres on mammid oma kraami pakkumas. Endiselt. Nagu vanadel headel aegadel. Hinnad on head ja kaup aus. Maasikatest toitumine on töeline vitamiinipomm pöhjamaises viletsuses kidunule. Kartuleid tuleb kindlasti koju reiskingituseks kaasa osta – suured ja värsked ja odavad.

Otsus: väike konverentsireis tööaasta löpuks Poola on hea algus töelisele suvepuhkusele Eestis.

2 veebr.

Venemaa päevik 2

Posted by Karuema in üllatav, kultuurilised konfliktid, mujal maailmas, reisimine, Venemaa. Lisa kommentaar

Reede hommik oli vaba, söin korraliku hommikusöögi hotellis, viimistlesin veel konverentsi ettekande slaide. Ja oli selline asjalik ja töine olemine. Kella kaheks oli kokku lepitud kokkusaamine Maximiga, kes oli lubanud mind viia Instituuti teadusala rektoriga kokkusaamisele. Noh olin ikkagi välismaalt saabunud aukülaline ju.
Natuke enne kahte ootaski Maxim mind juba hotelli fuajees.
Tatsusime siis läbi vee ja lume seguse tänavalöigu, arvan, et umbes 500 meetrit lähima bussipeatuseni. Selle aja jooksul jöudis Maxim mulle kogu linnaliikluse süsteemi ära seletada, ehk siis täpsemalt linnaliikluse selle osa, mis mind puudutas – konverentsipaika, Instituuti ja hotelli. Liin nr 27, muideks. Tundus mugav ja käepärane, teoorias.
Praktikas kujunes asi natuke teistsuguseks.
Jöudnud löpuks läbi pori ja lume ja vee bussipeatusesse, ei olnud meil vaja kaua oodata, sest 27 buss tuli üsna pea. Pisike buss oli ja rahvast täis. Bussi marki ma ei oska öelda, sest ma arvan, et Eestis söitsid sellised bussid näiteks 50ndatel vöi kuuekümnendatel aastatel. Buss ise peatus könniteest umbes meetri kaugusel, nii et tegelikult pidi bussi astumiseks astuma könniteelt söiduteele ja kuna seal oli parajasti suur veeloik, siis sinna veeloigu sisse. Bussi aste oli muidugi sellevörra körgemal ja selleks, et sinna oma haiget jalakest tösta, läks üksjagu sportlikkust vaja. Bussi uks oli aga nii kitsas, et minu möötu täissöönud kapitalist sealt vaevalt sisse mahtus. Aga pole häda, mutsisin end tahtejöuga bussi, lähedal oli vabanenud just üks pingike, trügisin nahhaalselt pingini ja potsasin maha. Maxim ostis konduktorilt kaks piletit a 7 rubla tükk ja teekond Instituudi poole edenes juba hulga köbusamalt. Bussisöit oli päris pikk. tuleb tunnistada – Voronezh on suur linn.
Mingi 45 minuti pärast väljusime bussist – olime jöudnud kesklinna Lenini platsi lähedale. Suht önnelikult ja ellu jäädes ületasime söidutee. Ja hakkasime tatsuma Instituudi poole. Arvan, et sinna oli umbes 1 km köndimist, mis minu haigetele jalgadele oli siiski natuke liig, lisaks see fakt, et tee oli jää ja vee ja lumesodi segune, ning selle all lagunenud könniteekattematerjal. No ma arvan, et Saaremaal mööda kiviaedu oleks olnud natuke raskem liikuda, ses möttes oli vahemaa läbitav. Olgem positiivsed.
Maxim muidugi mainis ära, et selle seljakotiga näen ma väga välismaalane välja. Ei tea kas see oli vihje, et ära kanna seda seljakotti vöi oli see kompliment?
Igatahes pärast minu jaoks päris pikka matka hakkas ninna tungima jube head löhna – selgus, et Instituudi peakontor asub kohaliku kondiitrivabriku körval, ja seal on ka vabriku pood, kust saab osta värskeid komme. Maxim tegigi väikse pöike ja haaras poest kaasa kotitäie shokolaadikomme musta ploomi täidisega, et aserektorile kingituseks viia.
Mina sain nii kaua hinge tagasi tömmata. Siis ronisime treppidest neljandale korrusele. Väike löötsutuspaus ja olimegi köpsti teadusala aserektori kabinetis.
Kabinet oli kaheosaline – esimeses toas oli kaks lauda ja kolm tooli, kuid kedagi sealsetest elanikest polnud enam kohal, teises toas oli siis aserektor proua Lida tööruum.
Proua Lida oli minu kabariitidega kuid ehk veidike vanem klassikaline vene proua. Söbralik ja äärmiselt meeldiv inimene. Veekann pandi kahisema. Pakuti teed ja kohvi. Kuna kohv oli lahustuv kohv, valisin tee, sama tegid ka mu vöörustajad. Ladusime kaasaostetud kommid lauale, ja mina koukisin oma seljakotist igaks juhuks kaasa vöetud Fazeri shokolaadi välja ja proua Lidal oli ka natuke shokolaadikomme endal. Ning hakkasime siis teed jooma ja juttu ajama. Ah jaa – proua Lidal oli kapis peidus ka pooli pudelit Riia Palsamit, ning kui seda sorts tee sisse kallata, tuleb teele eriti hea maitse. Seda me ka tegeme. Tee maitses hea ja kommid sinna juurde ning Riia Palsam töi puna meie palge.
Esialgselt plaanitud tunnikese asemel kujunes kokkusaamine umbes kolmetunniliseks. Kuna aga olin kutsutud öhtuks Shura juurde öhtusöögile, siis pidime piirduma kolme tunniga, muidu oleks ehk veelgi seal istunud ja maailma ja suhtekorralduse üle juttu veeretanud. See, millest me proua aserektoriga rääkisime, on omaette teema – olukorrast Venemaal – ja seda asja ma pean veel mötlema, et kuidas ja kui palju sellest tegelikult kirjutada…
Kuna olime joonud päris palju Riia palsamit ja ma olin ennast ületanud jala käimise ja linnaliinibussi kasutamisega, tahtsin kutsuda taksot. Mu vöörustajad seda aga ei lubanud. Nagu nöiavitsaga korraldati mulle Volodja, kes on kooli mikrobussijuht ja kuna Maximil oli vaja ka veel asju ajada seoses konverentsiga, siis laadisime ennast köik Volodja mikrobussi (mis see lätlaste toode omal ajal oli?) Viisime Maximi konverentsipaika ja siis Volodja lubas mind veel turvaliselt Shura juurde viia. Mida ta ka tegi. Teepeal sain teada, et Volodja oli Saksamaal söjaväes olnud ja seejärel seal ka möned aastad elanud. Kusjuures ka tema kommentaarid elu kohta venemaal olid äärmiselt mötlemapanevad. Mina ikka püüdsin teda lohutada, et venelased on külaislahked ja suure hingega inimesed. Tema aga vastas selle peale: “See suur hing on nii piiritu, et laguneb selles piirituses koost…” ja siis ta rääkis veel, et kuigi sakslased on Venemaale nii palju halba teinud, ta siiski sakslasi austab, sest seal on kord majas…Nii me siis umbes 1,5 tundi läbi erinevate ummikute seiklesime, kuni löpuks jöudsin Shura juurde. See aga on järgmine lugu. Omaette jutt, täiesti. Et kuidas siis pensionärid seal Suurel Maal elavad…
Piltidel: unikaalne autobuss linnaliikluses ja vastuvötul aserektori juures.

1 veebr.

Venemaa päevik 1

Posted by Karuema in kultuurilised konfliktid, lennukid, mujal maailmas, reisimine, Venemaa. Lisa kommentaar

Täna siis neljas päev siin Imede Maal. Päris elus veel ja üsna huvitav ka. Nalja on saanud rohkem kui rubla eest alates esimesest päevast, kui Soome-Vene piiri ületasin.
Esimene päev:
Lendamise päev. Selleks, et hommikul umbes kella kaheksaks Helsinki Vantaa lennuväljale jöuda, pidin alustama poole neljase bussiga Jyväskyläst. Oma suures ärevuses ärkasin juba kell kaks ja olin ka kella kolmeks takso omale tellinud, mis oli ilmselgelt liiga vara. Sain umbes pool tundi ihuüksi Matkakeskuses passida, kuni tuli Epp. Reisisime alguseotsa koos, tema lennuk läks Kroaatiasse täpselt samal ajal kui minu lennuk Venemaale.
Bussis me ainult kahekesi muidugi ei olnud, kolmas inimene tuli ka. Seega – Jyväskyläst Helsinki poole asusime teele eksklusiivselt kolm inimest suures suures bussis.
Esimene ümberistumine toimus Heinolas. Bussijuht töstis meie kotid teist bussi ootama ja palus meid söbralikult jääda bussi ootama, kuni teine buss tuleb, et me ei külmetaks. Peagi tuli uus buss, mis viis meid Keravani, kus istusime teist korda ringi. Jälle tassis bussijuht meie kohvrid ja jätkasime söitu Vantaa lennujaama suunas. Olime kenasti ja aegsasti kohal Tsekkisime end lendudele ja läbisime turvakontrolli. Sujuvalt ja kenasti.
Lubasime Epuga enne lahkuminkut enestele ühed kohvid ja vöileivad. Kuigi Marcus, Epu mees, oli mele küll maitsva ampsu kaasa pakkinud, oli köht selle hommikuse loksumise peale juba üsna tühi. Ning söök läks igati asja ette.
Seejärel jagunesime kahte lehte – mina sinna passikontrooli taha, kus Venemaa lennud lähevad, Epp Kopenhageni suunas, kustkaudu tema Kroaatia reis edasi kulges.
Minu reis algas rahulikult. Kuna mul jalgade ja seljaga praegu päris tösine probleem, registreerisin ennast reisile nn abivajavana. Normaalses maailmas tähendab see seda, et keegi lennujaama töötajatest tuleb ratastoolis mulle lennukile vastu ja transpordib mind punktist a punkti b. Eriti hea on see suurtes lennujaamades.
Köik tundus sujuvat ka selle reisi kontekstis. Helsinkis sain tehtud isegi pagasi tsekinni kuni Voronezhini, mis oli mu reisi löppsiht, ja asi tundus et edeneb.
Peterburis oli poiss ratastooliga ka kenasti vastas.
Aga siis see tsirkus hakkas.
Köigepealt – ratastooli rattad ei veerenud. Kulus veidi aega, kuni poiss need ära parandas, kuidagiviisi.
Jöudsime liftini – lift ei töötanud. Siin kulus umbes 20 minutirt enne kui suudeti leida mehhaanik, kes lifti tööle pani. Mul hakkas vahepeal juba kannatus katkema, mötlesin, et hakkan tubliks ja katsun kuidagi omal jalal edasi liikuda.
Kuna me lifti nii kaua ootasime, siis oli sattunud Peterburi ametnike kätte minu pagas, mis sugugi mitte otse Voronezhi ei läinud, nagu algul Helsinkis plaanitud oli, vaid mis kenasti igas issanda jumala asustatud punktis Venemaal mulle kätte anti, uuesti üle kontrolliti ja niisviisi kenasti minuga kaasa seikles. Positiivne oli selle juures muidugi see, et sain kenasti oma kotikest näha ja veenduda, et see mitte vahepeal ära kadunud polnud.
Pulkovo rahvusvahelises lennujaamas seisin silmitsi faktiga, et tuleb vahetada terminali. Kodumaa, ehk siis Venemaa lendude terminal oli umbes üsna mitme kilomeetri kaugusel. Distpetsheri ja administraatori seguametit pidav naisterahvas oli aga nii kena ja organiseeris mulle kahe terminali vahet kulgeva autobussi ukse ette. Toimetas mind ja mu rohelise koti bussi ja luges bussijuhile sönad peale, et see PEAB mind aitama. Ise lubas veel ka Pulkovo kodumaa terminali ette helistada, et mulle sinna ka ratastool vastu saadetakse.
Bussijuht oli oma olemuselt mühakas ruudus ja ma olin kohe alguses kindel, et tema küll mingit abi ei paku. Nii oligi. Visati mind ja veel üht terminali vahetavat naist siis mingi ukse ees bussist välja. Selgus, et sellest uksest sisse ei pääsenud. Buss ise söitis teise ukse ette, kust tegelikult sisse ja väljakäimine toimus, ja meie pidime kinnise ukse eest teise ukseni ise jalutama. Niipalju siis haigete jalgadega reisija aitamisest. Önneks see teine kaasterminalivahetaja aitas mind öigesse kohta. Läbisime siis sienedes turvakontrolli, mis tundus karm, kuid löppkokkuvöttes ei hoolinud keegi, kas meil oli kotis pomm vöi mitte. Hiilisin sealt turvatsoonist siis kiiresti ja märkamatult välja ja tödesin, et mitte mingit infot kuskil pole, et kust minu jätkulend peaks minema, millal ja kus peaksin olema, et uuesti oma roheline kott ära anda ja tsekkinnida, uuesti taaskord, sest Helsinkis ju mind juba kuni Moskvani välja ükskord koos pagasiga tsekkinniti. Aga mötlesin positiivselt – topelt ei kärise. Ja asusin otsima mönd tähtsamat nägu, kes vöiks mind aidata. Samas vaatasin ka ratastoolimehe järele, sest see oli ka suur terminal ja istumiskohad olid köik höivatud – mul oleks seal olnud suht keeruline püstijalu oma tsekkinni aega oodata. Ratastooli meest ega naist aga polnud. Natuke olin ka murelik, sest kui kena naine teisest Pulkovost töesti mulle abi tellis, siis kuidas see abi mind üles vöiks leida selles suures tohuvapohus, mis seal Venemaa lendude Pulkovos oli…
Kohtasin taas kena prouat, kellega olime ignorantse bussijuhiga marsat jaganud ja kes mind öige ukseni aitas. Ta vöttis südameasjaks mind siiski abiliste hoolde organiseerida. Kena naine oli, söitis ise Siberisse edasi. Töeline vene naine, kes vöitleb alati löpuni, kui on vötnud pähe kellegi-millegi eest seista. Antud juhul oli ta otsustanud minu eest hea seista. Ja ta tegi seda efektselt ja tulemuslikult. Löpuks önnestus tal töelise vene kannatlikkuse ja temperamendiga üles virgutada selle lennujaama administraator, kes siis virgununa hakkas eriti paaniliselt mulle ratastooli ja abi organiseerima. Läks oma pool tundi, kuni toodi mulle tool ja juba lootsin südamest, et saan minna tsekkinni ja oma kohvri ära anda.
Aga vöta näpust. Venemaal asjad nii ei käi, kui mujal Euroopas. See, et Venemaal nn tervislikel pöhjustel abivajava reisijana reisida, käivad asjad hoopis teist moodi. Need reisijad ei ole tavalised reisijad. Need on eriti erilised.
Selle asemel, et mind tsekkinni söidutada, hakati mind medpunkti transportima. See oli ettevötmine omaette. Köigepealt pidime saama liftiga teisele korrusele. See oli peaaegu et vöimatu, sest ratastool koos selle lükkajaga lihtsalt ei mahtunud olemasolevasse lifti. Pusis see mind söidutav meed mis ta pusis, asi ei edenenud. Löpuks pakkusin, et ma töusen püsti ja söidan ise liftiga ja et tema toogu tühi ratastool treppidest, sedasi on see ju kerge.
Aga seda mul ei lubatud teha. Kui on jalad haiged, siis ei ole siin midagi ratastoolist püsti töusta. Pressiti mu jalad siis kuidagi kokku – tundsin ennast nagu koosneksin tundetutest legoosadest, mida vöib käänata ja pöörata ja üksteise peale tösta. Löpuks olin sellises formaadis, et kuidagi lifti uksed kinni saadi ja söit teisele korrusele vöis alata.
Seal aga hakkas uus seiklus peale. Nimelt med punktini läksid ainult trepid – ehk siis nii, et suurema füüsilise puudega inimesi pidi sealt trepist üles tassima. Seda tahtsid mehed ka minuga teha. Jätsid mind medpunkti juurde viiva trepi alguses oleva kontrollpunkti vanamuti juurde istuma. Nii kaua kui vanamutt mu passi ja pileteid kontrollis, leiti veel üks mees ja mind hakati ratastoolis trepist üles tassima. Olukord muutus kahtalseks, mul tuli hirm, et kukutavad mind sedasi surnuks veel, sest mehed olid suht kiitsakad ja saamatud ja mina suht korpulentne, nagu te teate. Tegin uuesti ettepaneku, et äkki ma läheks ikka ise sealt trepist üles, rahulikult ja kepi toel… Ma arvan, et need mehed väga mind tassida ei tahtnud ka, Igatahes lubati mul nüüd töusta ja omal jalal trepist medpunkti minna (ostorozna!!!ostorozna!!!saatvalt meeskonnalt taustaks mängimas).
önnelikult maabusin med punkti ja väljendasin oma hämmastust, et ma ei taha med punkti, aga ma soovin tsekkinni, sest lennuki väljumiseni oli vaid napp 45 minutit.
Valvearst rahustas mind, ja lohutas: “ärge muretsege, te jöuate lennukile!” Vöttis mu passi ja piletid ja hakkas mind kontrollima. Kirjutas mind kuskile üles pani pitsateid ja helistas. Küsis ka, et ega ma vetsu ei taha. Mötlesin, et kasutan juhust. Vets oli üsna ok, aga ust ei olnud vöimalik lukustada ja ruum täitis ka joogivee pudelite ladustamisepaiga funktsiooni.
vetsu vastas oli haigete ootamisruum – mul vedas – sain eeskojas diivanil istuda kuna mu lend oli juba ukse ees. Oleks pikemalt pidand ootama, oleks mind sinna nn “palatisse” pandud. Aga seal oli juba löbus seltskond – vanem proua oma saatjaskonnaga olid juba pudeli viina ajaviiteks ära lahendanud ja seepärast oli tuju päris hea ja olemine suht lärmakas. Mulgi hakkas seal eestoas diivanil löbus.
Umbes 15 minuti pärast tuli kurja olemisega tsekkinni tädi. Vöttis mu passi ja piletid ja kontrollis. Registreeris mind ja pani hulgi pitsateid ja allkirju. Siis vöttis välja musta pommiotsimise riista ja haakas mind sellega kontrollima. Ladusin oma kogu varanduse tema valvsa pilgu all lagedale. See tekitas temas ilmselgelt head meelt, sest pommi ta minu juurest ei leidnud. Lahkusime söpradena. Minu väike roheline kott läks temaga kaasa pagasiruumi oma pagasielu elama.
Siis läke veel natuke aega mööda, kui tulid tagasi poisid, kes minuga ja ratastooliga enne olid mässanud.Transporditi mind siis med punktist välja ja viidi klassikalise laipade lennukisse panemise autoni. Söidutati töstukile, töstukiga autosse, autoga lennukini, ja siis vöeti lennukilt päris trepp ära, aeti minu laibaauto lennuki külje alla ja tösteti mind laibaautoga lennuki ukse körgusele. Minul ei jäänud muud üle kui sealt siis rahulikult (ostorozna!ostorozna!) lennukisse höljuda.
Stjuardessi lahkel abil leidsin oma istumisepaiga, mis oli köige äärmine läbikäigutee ääres, mistöttu omade haigete jalgadega pidin vähemalt kaks korda sealt töusma ja akna poole istujaid läbi laskma – millegipärast tsekkinni ei olnud vaja teha selliselt, et hädine mutt lennukis enam vöimlema ei peaks.
Pakuti ka klaaiske vett ja siis tulidki teised reisijad ka. Laibaauto oli ära söitnud ja tavaline trepp asemele pandud.
Pean ütelma, et TU 154 oli täitsa tore söita. Kommi anti ja vöileiba ja teed ja mahla. Sümpaatne teenindus ja kena lend igati.
Stjuardess veel täpsustas, et kas ma vajan ka Moskvas abi. Ütlesin, et jah. Noh tahtsin näha, kuidas seiklus edasi kulgeb ja muidugi olin natuke mures ka, et kuidas ma need tavaliste inimeste kadalipud läbin, sest Pulkovos oli ratastooli poiss mulle vihjanud, et see med punkti kaudu lennukisse minek on ikka super lux värk vörreldes tavaliste inimeste kolgata teega lennukini jöudmisel.
Moskvas maandudes jäin siis viimaseks lennukist lahkujaks, sest ootasin oma abilist ratastooliga.
Teised olid läinud kenasti toru kaudu terminali ja sealtkaudu mugavasti oma teed.
Minule aga tuli kutt ratastooliga järgi mööda treppe, mis sellest nn torust körvalt alla lennuväljale lähevad. Ja kuna ratatooliga treppidest alla minna ei saanud, siis pidin omal jalal treppidest kiirabi autoni komberdama – selle asemel, et mind sujuvalt ratastooliga otse terminali söidutada … Kiirabi auto juures aga selgus, et mul on töesti sinna oma haigete jalgadega väga raske ronida, selleks peab ikka jummala terve inimene olema, et sinna kuuti sisse saada. Aga sain, vötsin oma tahtejöu kokku ja sinna kiirabiautosse ma ennast hiivasin.
Autoga söidutati mind Domodedovo lennujaama keldrisse garaazhi. Seal ukerdasin autost välja ratastooli, millega mind siis terminali med punkti söidutati.
Medpunktis kontrolliti mu passi ja reisidokumente ja avastati, et mul ongi kaks tsekkinni, üks Helsinkist ja teine Peterburist. Minu enda seisukohast see ohtlik polnud, sest mind oli üks ja ma olin olemas ja köik dokumentatsioonis ja päriselus klappis. Oht aga oli tekkinud minu rohelise kohvriga, sest seda ei suudetud leida. Kuid minu uus Moskva ratastoolimees oli tubli, haaras ohjad, ja läks kaevas minu rohelise kohvri kuskilt ei tea kust välja. Kohver leitud, söidutati mind tagasi med punkti ja pandi “palatisse” ootama. Kus juba paar kaukaaslast oma emaga ees ootamas olid. Saime kena jutu peale, ja vestlesime, kuni saabus kurja olemisega noor tsekkinnitsikk, katsus mind järjekordselt pommiotsijaga läbi, lasi mu maise varanduse välja laduda. Oli röömus, et pommi ei leidnud, pani hulgi allkirju ja pitsateid ja viis mu rohelise kohvri endaga kaasa.
Vahepeal sain vetsus käia ja oli päris tore olla juba.
Siis tuli mu Moskva ratastooli poiss ja korjas mind kokku ja viis tagasi keldriss, kust pidin ise kiirabiautosse ronima. Ja söit läks lahti lennukit otsima.
Pärast möningast tiirutamist Domodedova lennuväljal ja peale möningaid könesid, önnestus meil lennuk identifitseerida. Probleem oli aga see, et lennuk oli pime, ei ühtegi hingelist ega märki sellest, et see ülds ekunagi lendama peaks hakkama. Möned telefoniköned töid selgust – lend määramata ajaks edasi lükatud, kuna Voronezh ei vöta ilma töttu vastu.
Söitsime siis tagasi terminali. Jälle oma vanasse tuttavasse garaazhi, seal kobisin kuidagiviisi autost välja ja ratastooli ja sellega söidutati mind medpunkti ja sain tagasi oma “palatisse”. Kaukaaslased olid vahepeal lennukisse saanud. Olin üksi.
Jöudsin käia veel korra vetsus, kui tuli uuesti tsekkinni kuri tibi ja kontrollis mind uuesti pommiotsijaga ja igat muud moodi läbi. Kuigi mu ratastooli poiss talle ütles, et mind on juba kontrollitud, ta siiski kontrollis üle. Pommi ikka ei leitud ja minuga oldi rahul – kena rahulik vanainimene…
Vötsime siis autojuhi ja ratastoolipoisiga vabalt, sest polnud teada, millal jälle midagi juhtuma hakkab.
Ma arvan, et möödus umbes kümme minutit, kui tuli trevooga, et kus ma olen….
Kiiresti söidutati mind uuesti kiirabi autoni, see kimas juba varem identifitseeritud lennukini – selgus et mina ja paar äriklassi meest oligi veel puudu – lennuk oli täistuledes ja valmis lendama. Kobisime siis kiiresti lennukisse ja selleks korraks oli show otsas.
Voronezhis keeldusin igasusgusest medpunkti abist. Komberdasin omil jalul terminali. Kohtasin seal mulle vastu tulnud inimesi. Vajalike paberite ettenäitamisel ja peale pöhjalikku kontrolli sain pagasiruumist kätte oma kohvri.
Pikk päev oli öhtuks saanud.
Muidugi enne seda oli ka Voronezhi lennujaamas nalja saanud – Shurat ei tahetud lennujaama hoonesse lasta, kuna tal polnud passi kaasas. No löpuks ta end sinna sisse ikka rääkis, sest kuidas sa jätad vanema daami öue tuisu kätte ootama – niipalju see turvamees siiski inimene oli. Maxim oli vötnud aga instituudi auto, et mind siis linna ja hotelli ohutult söidutada, kuid kui me lennujaamast välja saime, tundus, et see oli jalga lasknud.
Mönede telefonikönede tulemusel ilmus auto siiski jälle välja, ja see oli kökimöki, et me teda mööda pimedat parklat läbi lumelörtsi täis reisivarustuses, st kohvri ja kotiga koos ukerdades otsisime.
Söit hotelli oli tore, vestlus löbus. Mu vastuvötjad teatasid, et see Park Inn, kuhu viimases hädas suht normaalse hinnaga öömaja sain, on linna parimaid. Bingo!
Hotellis viisn oma kola tuppa, teenindus oli väga hea ja hotell ise ka selline Eurosteriilne ja suht ok.
Jöime siis Maximi ja Shuraga hotelli all kohvikus kohvi ja Shurale tegin ka ühe tiramisu välja. Hind oli muidugi soliidne – kolm lattet ja kaks tiramisut maksis kokku umbes 780 rubla ( 1 euro umbes 38-40 rubla) – seega peaaegu et 20 eurot. Aga olgu peale, olin saanud kenasti hotelli ja tänulik oma vastuvötjatele.
Järgmiseks päevaks olid plaanitud kohtumised Instituudis, ja Maxim lubas tulla pealelöunal hotellist läbi, et siis koos Instituuti saaksime minna – et minul niimoodi lihtsam ja kergem köiki vajalikke kohti üles leida.
Öhtul tuli kiiresti uni ja voodi oli töesti väga hea.
Piltidel: Laibaautost lennukisse ja “palatis” reisi ootamas

18 apr.

Entukad saadetakse sunnitööle

Posted by Karuema in mujal maailmas, reisimine. Lisa kommentaar

Minuga nii just nüüd juhtub. Kaheksa aastat tagasi andsin väikese lubaduse, mis tänaseks on kasvanud igakevadiseks loengukursuseks Belgias, iidses ja ürgselt lummavas Ghenti linnas. Euroopa Liit oma Erasmus-programmiga finantseerib seda kõike. Ehk siis võin öelda, et EL saadab mind “sunnitööle”…Vat sedasi.
Muidugi on see suht meeldiv sunnitöö, eriti kui arvestada, et Belgias on juba soe, ja kirsiõlut antakse tavaliselt ka …
Probleem on see, et juba kaheksa aastat loen ma ühte ja seda sama loengukursust – PR transitsiooni ühiskonnas ja kõik paadunud kapitalistide lapsed Prantsusmaalt, Hispaaniast, Kanadast, Itaaliast, Saksamaalt ja mujalt ahhetavad ja ohivad, et kas sellised ühiskonnad nagu Nõukogude Liit ja selle lagunemisel tekkinud riigid on üldse võimalikud ja kuidas need asjad ikka saavad nii olla nagu nad meil on. Oh seda püha lihtsameelsust ja hea on seda muidugi kummutada ja nende lapsukeste silmi avada, tõelisele elule…Meiega sarnases olukorras riikide tudnegid (Rumeeniast, Poolast, Tsehhist…) aga noogutavad mõtlikult mu loengus pead ja tõdevad, et jah nii need asjad neil/meil on…Ja nemad tunnevad ennast turvaliselt, sest mu loengud seletavad neile neid endid ja see tekitab mingi kummalise läheduse.
Elust Belgiast ja mõtetest kirjutan ehk lähemalt, kui seal kuidagi interenetti pääsen…Elan B&B tüüpi majapidamises, vanakraamikaupluse tagatoas, ja Wifi ulatub neil ainult kauplusse. Ja Internetio kohvikusse vist ei saa minna, sest päeval olen koolis kinni, aga õhtul kell kuus on Belgias enamus selliseid kohti juba suletud… Ja koolis ma vist väga arvutisse ei pääse – raamatukogu kolm arvutit on ilmselgelt vähe selle suure kooli jaoks…
Fotol on üks mu eelmiste aastate öömajasid, kus ma viimati olin siis kui Aune Pastiga seal koos Tartu Ülikooli esindamas käisime. Ilus ja üks vanimaid maju Ghentis. Perenaiseks doktori kraadiga kunstiajaloolane, kes väidab end olevat Euroopa harituima B&B pidaja…Oli ka õpetaja kunagi, aga jättis ameti, sest talle hakkasid tunnis süüa mugivad noored närvidele käima – ei mingeid kombeid enam – C’est la vie! Maailm on tõesti hukas…
Tema juures oli tore küll, aga iga kord (kolm aastat seal peatusingi) oli mingi jama…Ja seetõttu vahetasin pererahvast ja nüüdne pesapaik ei ole küll nii stiilne, kuid sürr sellegipoolest…

5 märts

Loll pea on ihu nuhtlus

Posted by Karuema in isiklik, reisimine. 2 kommentaari

No vahest oled kohe nii loll, et endal hakkab ka hale juba…iseendast…
Jauran siin viimase nädala jooksul oma selle kevade tööreiside ja piletite ja hotellide ja konverentside osalemismaksudega. Tegelikult on vaja kaks korda Brüsselis käia ja üks kord Beijingis. Teoreetiliselt asi väga lihtne, praktikas aga hulk ahastust. Suutsin esimesele Brüsseli reisile valeks päevaks tagasilennu pileti orgunnida, sest arvasin, et reede on juba laupäev ja kuna oli vaja väga Petsi sünnale Tartusse just laupäeval minna, siis saigi laupäevasest konverentsiprogrammist reede ja öhtul lennuk Tallinna, et siis järgmisel päeval Haanjamaale sünnale kimada. Aga võta näpust, kui konverents on ikka laupäevani ja kui sul ikka on vaja laupäeva õhtul kell viis Brüsselis esineda, siis ei saa samal ajal kuidagi Haanjasse end orgunnida. Õnneks isiklik Eestis resideeruv diplomi insinööri lahendas olukorra, ja nüüd saab ta üksi sünnale minna ja mina mökutan Brüsselis pühapäevani…
Jama oli ka Brüsseli hotelliga, sest kuna ma pidin ju reedel tagasi tulema, ja esimese öö olin plaaninud Hildet terroriseerida, siis reserveerisin hotelli üheks ööks… Siis selgus eksitus piletitega – saatsin uue maili – et ikka kaheks ööks… Ja siis tuli välja, et laupä õhtul Brüsselist koju eriti ei saagi ja saatsin proua Valerie’le kolmanda maili, et tegelt hoopis kolmeks ööks vaja…Tema siis helistas ja oi tal oli lõbus. Loodame et siis nüüd kokkuvõttes Brüsselis palmi all ei konuta.
Kolmas jamps hakkas Hiinaga peale, kuna nemad tahvad kangekaelselt faksi teel suhelda. Aga Soome on nii Nokia maa, et faksid Hiinast küll läbi ei tule…Kaks päeva käisin mööda maja ringi ja informeerisin kolleege, et kui keegi näeb hiinakeelseid fakse, siis need on mulle. Ei näind ega kohand mu fakse keegi ja lõpuks Beijing Sheraton Great Wall Hotel siiski soostus mulle igasugu ette ja taha viisakuste saatel e-mailiga broneeringu kinnituse saatma. No mis teed selle alaarenenud Soomega, kus faksid ei toimi (minu aplikatsiooni vorm faksiga siiski läks läbi:))
Vahepealse teise Belgia reisi korralduse sekeldused veel on ees, kuid nendest järgmise kord, ehk. Kui jaksan seda jama talletada…

« Older Entries

Newer Entries »