Teada on, et sommid kanged saunatajad on…Kuid seda, et nad enamuses töesti IGA PÄEV saunas käivad, ma küll ei uskunud…
Arvasin, et vaid möned ekstreemsed sellid, nagu Jaakko näiteks, saunatavad SUVEL igal öhtul…Kuid ei. Minu lähimas tööümbruses KÖIK kütavad iga öhtu sauna aastaringselt, sest see pidavat ka väga hästi kaamose aega üle elada aitama.
Egas muud, kui velled-eestlased, iga öhtu väike saun ja stress nagu niuhti läind…
Archive for the ‘õppetunnid’ Category
8 okt.
Veel üks sommide nipp masenduse vastu
5 okt.
Pilk kulisside taha
Kuidas soomlased tegelikult elavad, sellele on päris keeruline jälile jõuda. Ega nad oma kulissidetaguseid eriti ei ava. Üks asi, millest kindlasti ei räägita valjusti, on see, kuidas iseendaga hakkama saadakse, eriti sügistalvisel ajal….jpg)
Eelmistel aastatel pole ma teadlikult oma sügisväsimusega tegelenud. Selle all kannatamine tundus kuidagi loomulik elu osa, harjund Eestis elades elulis-olmelisi ebameeldivusi trotsima – kogu aeg ju sügisel väike masendus peal olnud, ja pole nagu olnud kombeks sellepärast viriseda või arstile minna või midagi muud ette võtta.
Küll aga on mind imestama pannud minu soome kolleegide sügistalvine reipus, neil justnagu polekski sügismasendust. See polekski nagu nende Soome, kus kaamos võimust võtab…Kuni ühel päeva kolleeg Pertti mainis, et “mine osta omale kirkasvalo lamppu, usu palju parem hakkab olla”.
Noh ega ma siis ei ostnud, see on ikka kallis asi… Ei ostnud ja kannatasin…ühe aasta, ja teise aasta…Ja sel sügisel said ilmad väga äkki väga pimedaks, ja õhtud olid hüppega lühikesed ja sünged…Ja vihma sajab ja maa on must…Ning masendus tuli uksest ja aknast…Sest head suve pole ka olnud, ja “patareid” tunduvad tühjad…
Ja siis, täna, tegin otsuse. Ei taha enam nii, et mul on paha olla…Ostsin omale kirkasvalo lambi (vaata pilti ka, lamp minu köögilaual võimaldab meil Avega nüüd valgusevanne igal hommikul. Paranema peaks töövõime, unerütm, hommikune ärkamine, meeleolu, vastupanuvõime haigustele jne)…Ja tuleb välja, et sarnased lambid olid meil vanal hallil nõuka ajal koduski. Siis nimetati neid päevavalguslampideks ja ikka talvel pandi nad tuppa põlema…Vat nii, kõik uus on tegelikult ammuunustatud vana.
Ja kui sa kuskil võõras kultuuriruumis elad, siis peaks ikka kulisside taha piiluma, et mis see elamisekunsti võti seal siis õieti on…
Selleks korraks oli lahendus ühes erilises lambis. Küll aga panevad nad igale poole ka küünlaid ja lisavalgustust. Meie Hollandlane käis ostis ka endale lampe juurde, tavalisi lampe, esialgu…Jah, inimene kohaneb ja õpib, see teda elus hoiabki.
p.s No näe, uuring ka ütleb, et Soomes on hea elada, vaatamata külmale ja pimedale, või hoolimata sellest…
1 okt.
Kuidas hullata karudega
Tuleb välja, et siin Kesk-Soomes on karuga kohtumine täiesti reaalne, ja üldse mitte üllatuslik. Seetõttu, minule üllatuseks, on enam vähem kõikidel kohalikel elementaarne teadmine sellest, et kuidas käituda, kui kohtad metsas karu. Ja see on umbes sellisel tasandil teadmine nagu meil liikluseeskirjad või esmaabi uppumise korral.
Mida siis teha kui Tema Kõrgeausus Karu metsas vastu tuleb. Pauliina pidas mulle täna õpetliku loengu, juhuks kui ma kaameraga metsa hulkuma peaks minema(mida ma arvasin, et võiks teha): mitte mingil juhul ei tohi karule silma vaadata ega ka mitte selga keerata, ega ka mitte jooksma, põgenema hakata, sest karud jooksevad väga kiiresti. Tuleb proovida rahulikuks jääda ja pikkamööda pead ja pilku kõrvale keerates külg ees rahulikult karust eemalduda. Hoolikalt tuleb jälgida seda, et kui on emakaruga tegemist, siis ei tohiks oletatavasse poegade suunda liikuda…
Kui aga karu kindlalt on otsustanud rünnata, siis on õige taktika ennast maha heita, kägarasse tõmmata ja nägu-pea kätega kaitsta. Ning siis tuleb vaid oodata, kuni karu on sind üle nuusutanud, natuke käpaga sätsinud ja sinu vastu huvi kaotanud.
Igal juhul peab kogu kehakeel kõnelema vaid üht – ma ei soovi kaklust, ma ei soovi paha, olen valmis alistuma.
Vat niimoodi siis saab hullata karudega.
18 sept.
Inimene õpib kogu elu ja alati ei suregi lollina….
ehk siis – saab mõne asja ka selgeks. mina olen kahe päevaga omandanud piltide organiseerimise ja süstematiseerimise kunsti. korrastasin oma viimaste päevade fotoreportaazhid (laat ja mess) oma blogis…ja olen uhke. tundub, et isegi töötavad selle uue formaadiga. mu blogisõpsid eile isegi küsisid, et kuidas ma seda tegin (selle peale, kui mina olin küsinud, et kuidas nemad teevad), ja siis ma polnd kindel, et kuidas…aga täna tuli jälle välja…ja kui nüüd keegi küsib, et kuidas seda teha, siis ma jälle seletada ei oska…
aga hea meel on küll, et asjast läbi närisin, sest see piltide joru oli sedasi, nagu ta oli, kole.
üldse olen viimaste kuudega palju õppinud – seoses sellega, et alustasin blogimist…ja uusi huvitavaid blogituttavaid olen leidnud.
blogimaailm on vahva. see on päris minu oma maailm, minu mõtete, minu tunnete ja minu oskustega. ja hea on seda oma maailma tunnetada, ja hea on oma väikest elu elada ja oma väikseid õppetunde õppida:)
aga hea meel on küll, et asjast läbi närisin, sest see piltide joru oli sedasi, nagu ta oli, kole.
üldse olen viimaste kuudega palju õppinud – seoses sellega, et alustasin blogimist…ja uusi huvitavaid blogituttavaid olen leidnud.
blogimaailm on vahva. see on päris minu oma maailm, minu mõtete, minu tunnete ja minu oskustega. ja hea on seda oma maailma tunnetada, ja hea on oma väikest elu elada ja oma väikseid õppetunde õppida:)
11 mai
Hollandlased ja soomlased, ja eestlane nende vahel (Dutch and Finns, and Estonian between them)
Alates selle aasta jaanuarist on meie õppetoolis siis ka hollandlasest professor, Marita Vos. Ta on omal ala väga hea ja see on suurepärane, et ta meie kollektiiviga liitus. Samas aga on omamoodi naljakas ja ohtralt analüüsimaterjali pakkuv tema kohanemine Soome ja soomlastega. Sel mööduval nädalal oli meil pikalt arutelu all soomlaste veidrused planeerimisel ja kohtumiste kavandamisel. Nimelt sai Marita nüüd, maikuu algul kirja ühelt tudengilt, kes sooviks temaga kohtuda … augustis… Ja siis teine analoogne juhtum oli üliõpilasega, kes kolm nädalat varem planeeris kohtumise, ja siis vahetult enne selle toimumist seda üle ei kinnitanud…mistõttu Marita unustas selle kohtumise, kuna see tundus tema jaoks lõplikult mitte kokku lepitud… Kui nüüd päris aus olla, siis selline augustisse ulatuv ettenägelikkus oli ka minule, juba vanale ja soomestunud eestlasele omajagu veider, kuid samas seda kohtumiste ülekinnitamata jätmist olen minagi kogenud… Teisalt, kui ma nüüd enda kogemusi vaagin, siis tõepoolest, ka minule on see soomlaste pikk etteplaneerimise komme peavalu ja kimbatust toonud, sest kui ikka jaanuaris plaanitakse maikuu koosolekuid ja kui juhtumisi unustad selle märkmikusse kirjutamata, siis see ununebki, ja ega keegi siis seda kokkulepitud koosolekut enam täiendavalt meelde ei tuleta…Ja koosolekud on soomlastele tähtsad, neis tuleb osaleda – see näitab sinu lojaalsust, pühenduvust. Kuigi üsna sageli on need koosolekud üsna hõreda sisuga ja seetõttu ka üsna asjatud…Pigem sellised teadlikud seltskonna kokkukutsumised, et meeskonda vahepeal üksteisele näidata ja mingis mõttes ka täiendavalt ikka uuesti ja uuesti omavahel liita. Selline pigem organisatsiooni ideoloogiline vajadus, kui et reaalne tööprotsessist tingitud tarve. Või see ainult tundub mulle nii?
13 apr.
Eestlased ja soomlased (Estonians and Finns)
PILDIL ON PAULIINA (In photo: my dear college Pauliina. We are discussing often with her about differences between Estonians and Finns)
—
Täna arutasime Pauliinaga eestlaste ja soomlaste erinevuste üle – nagu seal Borati filmis, et “Cultural learnings…”
Teema hakkas hargnema sellest, et löuna ajal ostis Pauliina mulle kohvi ja tüki rullbiskviiti, ja me leppisime kokku, et kui järgmine kord koos kohvitama lähme, siis mina maksan…Järgmine kord tuli möne tunni pärast, sest mina ei tahtnud “pedagoogilis-poliitilistel pöhjustel” koju minna, ja tööd oli ka veel teha, ja Pauliinal oli umbes sama pöhjus… Ja siis me otsustasime vahepeal Arnolds kohvikus ühed donitsid ja kohvid vötta. Ja kuna kokku lepitud oli, et nüüd on minu maksmise kord, siis seda ma ka tegin. Siis aga tuli Pauliina ja pakkus mulle 5 EUR, kuna seekordne arve tuli suurem sellest, mis tema oli ülikooli kohvikus maksnud…Tüüpiline soomlane, viskasin tema üle nalja, ja kuna ta mind ja minu eestlaslikku huumorit juba tunneb, siis ta loomulikult ei solvunud. Tavaline soomlane, ma arvan, oleks sellise nalja peale solvunud natuke…Aga rahaasjades on soomlased väga detailsed küll – näiteks kui sa kaaslaselt kasvöi 20 senti kohviautomaadist kohvi ostmiseks laenad, siis pead selle ilmtingimata tagasi maksma, sest see on pöhimötte küsimus. Ja sellist sentidele käega loomist, kui Eestis, siin ei ole. 20 senti tagasi maksmata jättes vöid riskida sellega, et rikud suhte soomlasega igaveseks.
Leidsime täna teisegi huvitava erinevuse eestlaste-soomlaste vahel: kuna Pauliina on suvel ja vabal ajal tsiklitüdruk, siis rääkis ta mulle Soome tsiklimeeste korporatiivsest ühtsusest, ja sellest, kuidas üksteist politsei eest hoiatatakse. Eestis on niisugune ühtehoidmine autojuhtide seas(vöib olla ka tsikliste seas, aga sellest ma ei tea). Selle peale Pauliina ütles üsna kurvalt, et “ei Soomes autojuhid sellistes asjades üksteist aita – pigem hoopis helistavad politseisse, kui näevad liikluses kedagi rikkumas, ja tunnevad head meelt, kui politsei on kellegi maanteel kinni nabinud ja sellele rikkumise eest siis trahvi teeb. Selline kahjurööm on tüüpiline meile, soomlastele…iga tavaline soomlane on kui vabatahtlik rahvapolitsei…”
Jah, nii et eestlased, olge ettevaatlikud, kui Soomes oma “odessa-stiilis-liikluskultuuri” praktiseerite. Iial ei vöi te teada, kunas korralik ja seadusekuulekas soomlane teie peale kaebab, vöi politseile teie üleastumisest teatab.
Muideks, ka sellised asjad on Soomes tavalised, et naaber naabri peale kaebab näiteks sellepärast, et naaber rödul suitsetab. Mitte ei lähe ise naabrile ütlema, et kuule, su suits häirib mind, vaid linnavalitsusse kaevatakse, ja korda nöutakse, ametlikult.
Ja täiesti tavaline on, et möni vanamammi jälitab liikluseeskirju rikkunud autot, ja kirjutab siis manitseva meeldetuletuse juhile kojamehe vahele…minule oli tähelepanelik kodanik jätnud hoiatuse selle pärast, et ma üks kord stop märgi all ülikooli ette söites piisavalt pikalt ei peatunud…vat sellised on ka soomlased.
27 märts
Seda kõike peab talletama
See blogi on mõtisklus ühest kogemusest ja kirjaharjutus, et mitte unustada eesti keelt.
Läbi ausa ja karmi konkursi sain pakkumise töötada Kesk-Soomes Jyväskylä ülikoolis ’yliassistentina’ viis aastat. See on amet, mis sarnane Eesti ülikoolide lektori ametile, kuid veidi enam teaduslikule uurimistööle orienteeritud, nagu abiprofessor või midagi taolist. Kuna oma teadusliku kraadi kaitsesin ka Soomes ja just Jyväskylä Ülikoolis, siis oli see minu jaoks nagu akadeemilisse isakoju minek. Tartu Ülikoolis, minu akadeemilises alma materis olin otsustamise hetkeks peaaegu kümme aastat ühel või teisel moel loenguid pidanud ja tudengeid õpetanud, nii osalise kui täisajaga. Tundsin, et olen end Tartus ammendanud, samuti olid ette tulnud mingid piirid, millest üle ei osanud, või ei tahtnud enam minna. Mistõttu see valik oli võimalus näha ja kogeda midagi muud, vaadata ilma ja õppida elu. Võibolla ehk oli see ka seikluse himu?
Siia blogisse kogun kokku oma mõtted ja muljed meie naaberrahva, pealegi mitte ainult naaber, vaid ka sugulusrahva keskel elamisest. Ma ei püüa siin anda hinnanguid ega midagi või kedagi kiita-laita. Püüan anda edasi tundeid, suhteid, hoiakuid, arusaamisi. Huvitav oli minu jaoks see, et ma läksin Soome kindla teadmisega, et ma ju tean Soomest kõike, aga mida kauem ja sügavamalt ma selle rahva keskele olen, seda enam on mulle selge, kui erinevad on tegelikult eestlasd ja soomlased. Ja siis ma tahtsingi kirjutada seda kõike üles ja panna sellele pealkirjaks, ’üksinda omade seas’, sest alguses tundsin ma ennast tõesti siin väga üksinda. Ning kui ma seda kirjutamiseideed kollegidele rääkisin, siis meie kultuuridevahelise kommunikatsiooni professor Liisa Salo Lii ütles õhates: ”I’d like to write a book with title ’among the same’ ” – ka tema tundis ennast üksinda omade seas… Midagi väga tüüpilist ja igiomast Soomele on selles üksinduses, sellest mõtlemisel, selle tunnetamisel. See on osa Soome olemusest…(Esimene järeldus Soome elust niisiis sai juba kirja…)
Siin blogis saab olema üles joonistatud hulk erinevaid olustikupilte Soomest ja soome inimestest. Loomulikult on need pildid tehtud sümpaatiaga, südamest, kodutundega. Kirjutatud on tavalistest asjadest ja inimestest – kuid minu arvates on oluline vahetevahel ka tavalisi asju fikseerida, ja sõnastada, et nende üle siis saaks mõtiskleda ja selle abil elamisele uusi tähendusi leida.
Tänasks olen olnud ‘üksinda siin omade seas’ juba üle kahe aasta – nii kaua võtsin hoogu, et oma muljeid jagama hakata.
Ja et olla sajaprotsendiliselt korrekne – siis enam ei ole ma siin täiesti üksinda. Alates selle kooliaasta sügisest on minuga koos siin mu tütar. Nii et ka tema ja temaga seotud asjad satuvad tõenäoliselt siia lehele.
Karuema Päevaraamat 