Archive for the ‘mujal maailmas’ Category

28 apr.

Laseks eestlased asja kallale?

Posted by Karuema in Belgia, elustiil, mujal maailmas, raha.

Gentis on paar sellist vana maja, mida ma regulaarselt iga aasta käin üle vaatamas – et kas on juba miskit tehtud…
Ja kaheksa aastat järjest pean ma tõdema – ei ole tehtud miskit…
Üks maja, mida igal aastal vaatan, on suur vana keeglisaal otse vana kindluse vastas (vaata pilti ka), jummala magusa koha peal – iga päev voorib sealt mööda ikka sadu turiste ja kõigil kibeleb rahake taskus, et saaks mingit hiljem mõttetuna tunduvat träni kokku osta… Ma arvan, et kui eestlased oleks sellele majale käpa peale saand, oleks sinna kindlasti juba paari kuuga mingi shopping center tekkinud…

Jah tänavu oli maja juures üks muutus tekkinud – keegi oli mõnedele akendele ja ustele kleepinud suure sinise küsimärgiga plakatid, kuid needki olid juba tõenäoliselt sela pikka aega, sest ripnesid ja tolknesid mõõdukalt… Imestama paneb muidugi belglaste suhtumine – et selline kuum äripind ja strateegiliselt superhea koht ja mitmesaja aasta vanune vanalinn…ja nii ära kasutamata ja veel ka räämas…
Ning teine kena majake asub kuulsatele Genti kirikutele natuke lähemal, kesklinna pool, kahe turistide lõksu – platsi vahel. Ka strateegiliselt super koht, vanalinna maja, mille eest Tallinnas miljoone küsitaks…Ja Gentis jällegi täitsa lagunemas ja niisama seismas (vaata pilti).

Ma ei saa aru, mida need eesti – ärimees -nossovid (nagu kuulsas raamatus Totu Kuul) sinna lõunasse otsivad – bulgaariasse, gruusiasse ja mujale. Belgiale ja Brüsseli ümbruskonnale, ja miks ka mitte Brüsselile endale tuleb käpp peale panna, sest ei sest belglasest ikka röövkapitalisti tule ja majad lagunevad ka neile kätte ära, ehk siis miljoonid vedelevad suisa tänaval….

28 apr.

Elu vanakraamipoe tagatoas

Posted by Karuema in Belgia, elustiil, mujal maailmas.

Piltidel: minu kodutänav Gentis, kodumaja ja vanakraamipoe interjöör – selle kola taha kobin igal õhtul unele 🙂
Belgia nädal on koondanud palju muljeid ja mõtteid, ja kuna seal kohapeal arvutiga hästi polnd, siis pean need asjad nüüd kõik tagantjärele tasapisi bloogi toksima.

Üks asi, mis mind Gentis, selles boheemlaste ja haritlaste linnas – nagu Lilly seda defineeris, on juba aastaid hämmastama pannud – kõigest ja kõigega ei tahetagi raha teha…Elus on olulised muud väärtused kui business…AGA kui seda businessi tehakse, siis stiilselt. Sisuliselt Gentis puuduvad suured mammut ostukeskused, mis oleks 24/7 avatud, ja igasse vabasse nurka ei ehitatagi kauplust, hoopiski – perekonnad peavad stiilseid poode – elumaja esimesel korrusel on pererahva äri, kus siis mitte palgatöölised, vaid pererahvas ise oma asju ajab…Ja siis maja teine ja kolmas korrus on elamiseks. Ja kui on suurem elamine, siis on lisaks ka väike bed and breakfast osa, paari toaga. Ühes sellises minagi elasin, pärast kusntiteadlase B&B teenustest loobumist olen nüüd selle kunstikaupmehe peres olnud paar aastat, elanud vanakraami ja kunstikaupluse tagatoas.

Minu pererahvas paneb oma poekese ukse kinni igal kevadel nädalaks, ja minnakse puhkusele. Ja naljakas, et isegi silti ei jäeta uksele, et suletud…Lihtsalt, nii on kombeks, et kui on kinni, siis on kinni. Mina olen nüüd kaks aastat olnud seal öömajal ajal, mil nemad on puhkusel – miski majasõber käib oma naisega vaatamas et ma ikka elus olen, keedab mulle hommikul muna ja kohvi ja that’s all. Kogu maja minu käsutuses, koos vanakraamipoega… Ei mingit kartust, et nüüd varastab tühjaks, või miskit muud sellist…

Samal tänaval on mitmeid stiilseid ja naljakaid poode, laeva ja lennukimudelite pood näiteks, olen kaheksa aasta jooksul seda avatuna näinud kaks korda…Kunsti ja disainipoed naabermajades on kogu aeg kinni. Regulaarselt on avatud vaid prillipood, pagariäri, haigetele jalgadele mõeldud kingade pood ja ribirestoran…

27 apr.

Küll on hea kodus olla

Posted by Karuema in emotsionaalne, kodu, mujal maailmas.

Eile maabusin kui külasant öise Helsinki lennukiga, ei saand enam jalga jala ette…Ja kõik kohad olid nii haiged, et sure või sinnasamasse püsti.
See Belgia on must imenud viimsedki elumahlad ja ainult koduse kaasa hoolitsus, soolalõhe, neljaviljapuder, linde jahtiv kass, pohmelli väljamagav poeg ja päikesepaiste, ning kuskil kaugel eksamiteks õppiv Karutüdruk hoiavad veel elul hinge sees. Tänane päev on reisihaavade lakkumiseks. Muljed tulevad hiljem.

27 apr.

Fotojahimehed kaameraga LINNAS

Posted by Karuema in FOTOJAHT, mujal maailmas.

Jahi nädalavahetuse avapostituse ja reeglid leiad SIIT. Tule osalema.

21 apr.

Natuke ülbe kah…

Posted by Karuema in Belgia, mujal maailmas.

Kohqliku klqviqtuurigq kirjutqdes nùeks kogu qsi vùljq nii,oodi:::jq ongi v$i,qlik tùiesti pi,edqst peqst qrvutigq kirjutqdq::: (kohaliku klaviatuuriga kirjutades näeks kogu asi välja niimoodi, kui täiesti pimedast peast arvutiga kirjutada)
Kirjutasin eelmise teksti siis siinse flaami klaviatuuriga, nii nagu klaviatuur sôrmedesse jäänud oli… ja eesti keel tuli sedasi välja. Igavesti jänt värk…
Sain tänahommikul siin kooli raamatukogus arvutile ligi…Aga ega sest blogikirjutamisest massiliselt vist asja saa, sest:
1.Klaviatuur on väga vale, ja kirjavigade parandamiseks läheb rohkem aega kui kui ühe klaasi kirsiôlle joomiseks…
2.Arvuti on nii vana ja aeglane, et ma arvan, et teise ilmasôja ajal olid ka kiiremad arvutid juba olemas…
3.Arvutile ligipääs on piiratud raamatukogu lahtioleku aegadega – aga mul on siis tavaliselt loengud ka…
4. Naaberuulitsast on Interneti kohvik ära kaotatud ja kodus ka Internetiühendust pole…

18 apr.

Entukad saadetakse sunnitööle

Posted by Karuema in mujal maailmas, reisimine.

Minuga nii just nüüd juhtub. Kaheksa aastat tagasi andsin väikese lubaduse, mis tänaseks on kasvanud igakevadiseks loengukursuseks Belgias, iidses ja ürgselt lummavas Ghenti linnas. Euroopa Liit oma Erasmus-programmiga finantseerib seda kõike. Ehk siis võin öelda, et EL saadab mind “sunnitööle”…Vat sedasi.
Muidugi on see suht meeldiv sunnitöö, eriti kui arvestada, et Belgias on juba soe, ja kirsiõlut antakse tavaliselt ka …
Probleem on see, et juba kaheksa aastat loen ma ühte ja seda sama loengukursust – PR transitsiooni ühiskonnas ja kõik paadunud kapitalistide lapsed Prantsusmaalt, Hispaaniast, Kanadast, Itaaliast, Saksamaalt ja mujalt ahhetavad ja ohivad, et kas sellised ühiskonnad nagu Nõukogude Liit ja selle lagunemisel tekkinud riigid on üldse võimalikud ja kuidas need asjad ikka saavad nii olla nagu nad meil on. Oh seda püha lihtsameelsust ja hea on seda muidugi kummutada ja nende lapsukeste silmi avada, tõelisele elule…Meiega sarnases olukorras riikide tudnegid (Rumeeniast, Poolast, Tsehhist…) aga noogutavad mõtlikult mu loengus pead ja tõdevad, et jah nii need asjad neil/meil on…Ja nemad tunnevad ennast turvaliselt, sest mu loengud seletavad neile neid endid ja see tekitab mingi kummalise läheduse.
Elust Belgiast ja mõtetest kirjutan ehk lähemalt, kui seal kuidagi interenetti pääsen…Elan B&B tüüpi majapidamises, vanakraamikaupluse tagatoas, ja Wifi ulatub neil ainult kauplusse. Ja Internetio kohvikusse vist ei saa minna, sest päeval olen koolis kinni, aga õhtul kell kuus on Belgias enamus selliseid kohti juba suletud… Ja koolis ma vist väga arvutisse ei pääse – raamatukogu kolm arvutit on ilmselgelt vähe selle suure kooli jaoks…
Fotol on üks mu eelmiste aastate öömajasid, kus ma viimati olin siis kui Aune Pastiga seal koos Tartu Ülikooli esindamas käisime. Ilus ja üks vanimaid maju Ghentis. Perenaiseks doktori kraadiga kunstiajaloolane, kes väidab end olevat Euroopa harituima B&B pidaja…Oli ka õpetaja kunagi, aga jättis ameti, sest talle hakkasid tunnis süüa mugivad noored närvidele käima – ei mingeid kombeid enam – C’est la vie! Maailm on tõesti hukas…
Tema juures oli tore küll, aga iga kord (kolm aastat seal peatusingi) oli mingi jama…Ja seetõttu vahetasin pererahvast ja nüüdne pesapaik ei ole küll nii stiilne, kuid sürr sellegipoolest…

20 märts

Blogimise fenomenist veelkord

Posted by Karuema in eesti asi, mujal maailmas.

Pole pikka aega olnud mahti sõprade blogijate õuedel kolada…Täna võtsin taas aja, ja teema blogimisest ikka päevakorral – Wild arutles, ja Kati ja teised ka…
Tegelikult on ikka tõsine teema ja vaja arutada…Eestis, mulle tundub, on need asjad lõpuni kokku leppimata ja lahti arutamata…
Eelmise nädala Brüsseli blogikonverentsil oli ka arutlus sellest, et mis see blogi siis on – kas avalik ruum, kas meedia mida me kõik isemoodia ja omas stiilis toodame….Või mis ta siis on? Ja kas kommenteerimine blogis on sama, mis kommenteerimine näiteks Delfis või Postimees online’s?
Konverentsi rahva seisukoht oli siiski väga ühene, ei tekitanud küsimustki – blogid on meie kõigi virtuaalsed ruumid, ja nende külastamine teiste poolt on sisuliselt sama, mis teiste inimeste külastamine nende kodus. Blogi on blogikirjutaja virtuaalne kodu. Ja kokku moodutavad need kommuuni, olgu siis võrreldud näiteks külaga, ja mitme küla blogijad moodustavad oma valla ja nii edasi. Ja kogu seda elamist selles virtuaalses maailmas reguleerib nn kommuuni eetika ja kommuuni põhimõte. Lihtsalt teatud asjad reguleeritakse koos reageerides. Seetõttu ka need nn lainetused mingi kirjutise taustal (Ramloffi hoovis seletava pahatahtliku kommentaatori teema näiteks).
Arvan, et Eesti blogikommuun võiks võtta ka analoogsed põhimõtted omaks – oleks lihtsam väärtusi paika panna ja käituda ja ei tekiks vastuolusid teistes kommuunides külas olles. Mulle tundub, et Eesti on liigselt massimeediastunud. Kõike püütakse korraldada meediast, massimeediast lähtudes. Aga sotsiaalne meedia ei ole massimeedia. Nendel kahel meediumil on äärmiselt oluline vahet teha. Delfi, Postimees ja teised kaubamärgid on massimeedia, blogid aga sotsiaalne meedia. Ja siit algab see erinevus peale ka sisuliselt. Ja siit algab probleem. Kuna blogi, mis esindab sotsiaalset meediat, ei ole samastatav ajalehtede ja telekatega, mis esinadavad massimeediat, siis ei saa neis ka sarnaste reeglitega käituda ja toimetada…Efekt oleks umbes sama nagu näiteks trammiga vormeli ringrajal kihutades, või midagi sarnast…
Blogijate konverentsist detailsemalt aga saate lugeda konverentsi wikilehelt, mille link asub SIIN.
Illustreeriv pilt on Ülle blogist, ja kust ta sinna sai – võite isegi nuputada:)

17 märts

Rootslaste naljad: venelane on nagu Karlsson…

Posted by Karuema in mujal maailmas, naljakas.

No konverentsidel kuuled ikka igasugust. Seekord domineeris rootslane Sven, kel oli iga asja kohta oma nali, noh rääkimata permanentsest üleolekust soomlaste suhtes…

Parim tema naljadest oli venelaste võrdlus Karlssoniga…
Kas teate, miks venelased on Karlssoniga sarnased?
Sellepärast, et mõlemad (nii venelased kui Karlsson) on olemuselt alati heasoovlikud, samas aga kui nende tegutsemise tulemuseks on jama, siis nad tavaliselt teevad näo, et see polnudki üldse oluline ja see polnudki tegelikult nende jama… Ning kolmandaks – mõlemad on äärmiselt egotsentrilised 🙂

15 märts

Blogijate eliit sai kokku Brüsselis

Posted by Karuema in mujal maailmas.

Neljapäevast kuni tänseni olid Brüsselis koos blogijad ja blogimise uurijad, valdavalt Euroopast; aga oli ka USA ja Kanada rahvast.
Arutati igasugu asju, kuidas sotsiaalset meediat laiemalt kasutada, kuidas seda öppetöös kasutada, mis juhtub poliitikas, kui sotsiaalne meedia on kaasatud – eriti olid seekord hambus prantsuse president Sarkozy, tema ja Royali valimisvöitlus ja loomulikult ka köikide nende isiklikud blogid.
Huvitavaim möte, mis vöiks ka Eestis mötlemisainet pakkuda, oli mu meelest see, et ei ole mötet kontrollida ega tahta kontrollida uudiseid, hoopiski tuleks kontrollida oma sönumeid.
Sotsiaalse meedia eetikast oli ka juttu, terve tänane hommikupoolik…Siin töin analüüsiks ja teistele näiteks ka Eesti juhtumi, kus üks eksabikaasa teise kunagisi jutte ja üldse nende kunagise abielu sisemist iluvölu blogis rahva ette laotab… üldiselt arvati seda labaseks…Sest kuigi sotsiaalne meedia on sönavabaduse eest seisev ja igati piiranguid eirav nähtus, siis arvasid asjatundjad, et siiski vastutus oma tekstide eest jääb blogijale ja seda vastutust realiseeritakse tulenevalt intelligentsusest ja eetikast ja kultuurist… Ja arvati, et sellised blogiruumi lägastajad, kes balansseerivad eetilise ja ebaeetilise piiril ja testivad piire, kuhumaani minna üldlevinud avalikkuse jaoks oluliste väärtuste eiramisega, peaks saama arvustatud kaasblogijate, ehk siis kaaskogukonna poolt, ja paika pandud…Noh Eesti juhtumis ongi könealused kuulsused blogipuu tipust kukkunud…
Huvitav oli veel see, et sümpoosiumi jälgiti ka online kogu selle toimumise aja, ja eksootiliseim virtuaalne fänn oli Uus Meremaalt – et siis kui meil oli paras aeg hommikuseks sessiooniks, oli temal sel hommikul kell viis…

16 veebr.

Itaallaste seiklused jätkuvad…vol 2

Posted by Karuema in mujal maailmas, sõbrad, soome eri.

Eile kõigepealt hilines Chiara emat-isat Soome transportiv lennuk, umbes täpselt 3 tundi, ja Vantaa lennujaama autorendi ametnik tahtis kell neli koju lahkuda…Mis oleks tõelisuseks saades tähendanud seda, et mamma-pappa on transpordita koos oma saja seitsme kohvriga…

Õnneks suudeti paluda sotsialistliku mõtteviisiga ametnikku tegema ületunde ja mamma-pappa said auto siiski õhtuhakul Helsinkis maandudes kätte.
Järgmine seiklus hakkas kohe lennujaama väravas, sest pappa oli kindel, et tuleb sõita Peterburi suunas, kuigi esimeses otsas oli vaja minna Tamperesse, sest plaanis oli ka Chiara kihlatu vanemate külastamine…Aga kuna pappa käes oli rool ja pappa iseenesest on väga enesekindel ja iseteadev inimene, keerduski auto nina Tampere asemel Peterburi suunda…
Kuna Chiara seda protsessi Jyvaskyläst pidevalt jälgis, sain ka mina actionist osa…Lõppude lõpuks õnnestus Chiara kihlatul Markkol tulevane äi siiski ümber veenda, ja juba keskööks olidki mamma-papa ja Chiara õde oma mehega ja veel umbes neli sugulast kenasti Tamperes maandunud…
Probleem aga jätkus veinidega. Sest Itaaliast oli teele saadetud umbes 65 pudelit punast veini ja vahuveini jne, sest veini osas on itaallased pedandid… Eile kui oma veini Chiaraga Alkost ostmas käisime, oli ta kommentaar üsna tunnustav, aga natuke jäi nina ikka krimpsu, valikute osas. Ehk siis. Eile õhtul polnd veel pidu veine olemas…(tänaseks on aga kõik ok, ja õhtune veiniorgia võib tulla, ehdotomasti)
Meie aga nautisime eile lõhepastat ja punast veini, ja see oli ikka tõesti hea. Kuigi jah, töötegemisest ei tulnud eile jällegi miskit välja, sest peale doktorisiseminari pidi Chiara üksi minema shoppama ja siis koju süüa tegema, aga lõppude lõpuks kujunes olukord ikka selliseks, et ma pidin teda transportima ja aitama, sest väljas oli tuuline ja külm, lisaks oli tal arvuti kott ja nüüd ka siis õnnetu raamatupakk, mida hommikul mööda Jyväskylät taga ajasime…
Ehk siis, pakkisime end minu Fiestasse, ja…töötegemisest ei olnud enam mõtet unistadagi, päev läks selliste kilda, mille kohta öeldakse, et “et ei saa hända augu peale”, aga tulemus oli selge ja ümmargune null.
Muideks, shoppamine Chiaraga võttis täpselt 15 minutit söögipoes, ja viis minutit veini poes…Ja ehtne itaalia õhtusöök valmis umbes poole tunniga, sest pasta saab valmis 3 minutiga….ja noh ja kõik muud ka kokku poole tunni jooksul. Eelroaks oli mozarella tomati ja basiilika ja palsamiäädikaga, esimene roog oli siis lõhepasta, ja teine roog risotto…Ja magustoiduks tiramisu. Chiara lubas mulle teha õiget tiramisut kui tema juurde Itaaliasse lähen…
Nagu märkamatult oli Itaalia elu mind endasse neelanud, terve õhtu oli täis sellist lõunamaist särtsu, et minu enda olemine unus ja kadus kuhugi mujale…
Täna hommikul kell pool kuus helistas Chiara isa, ja action hakkas uuesti peale – seekord oli vaja selgeks teha, mida päevasele doktoritöö kaitsmisele selga panna… Mamma mia…
« Older Entries
Newer Entries »