mujal maailmas | Karuema Päevaraamat

Archive for the ‘mujal maailmas’ Category

7 juuli

Karuema seiklused vanal heal Inglismaal, 1. päev

Posted by Karuema in mujal maailmas, reisimine. 1 kommentaar

Kell löi löunatundi Tallinna raekoja tornis ja mina pääsesin lennujaama turvakontrollist kenasti läbi. Jöudsin juba ennast kiruda, et kogu oma kola käsipagasiga kaasa vedasin – oleks ikka ju vöinud palavaga vähe riskida ja loota et Finnairi pagasiteenindus NYYD töötab. Mis oleks viga vaid pisike läptop näpus uues Tallinna lennujaamas ringi kulgeda… Seda enam, et Soome lennukile pääsemiseks peab ikka mööda treppe üles-alla koperdama. Millegipärast ei taheta neid somme sinna moodsate torude otsa oma lennukitega Tallinnas lasta…

Aga juhtusin oma hädise olekuga (lisaks tuntavale ülekaalule ka kepp kaunistuseks) sinna treppidele turnima juhuslikult koos ühe härrasmehega, muidugi välismaisega – ära sa looda, et möni eesti mees sulle kohvrit tassima appi tuleb – ja sain kenasti lennukisse.

Lennuk oli ka kena, see uuem, kus turvavööd ka vastavalt maailmas levinud ülekaaluliste inimeste hulga suurenemisele väheke pikemad on tehtud. Ei pidanudki väga punnitama, et end turvaliselt lennuks valmis seada ja pikenduse palumiseks polnd üldse vajadust – te ikka teate, et kui te ei mahu parameetritesse, siis sellegipoolest teid lennuönnetuse puhul välja kukkuda ei lasta. Teile lihtsalt antakse jupp juurde. Sama nali muideks rasedatega…

Helsingisse olin endale ratastooli vastu tellinud – noh mugavuse pärast ja tervise pärast ka muidugi. Ja jummala öieti tegin – soomlased va kavalpead on vahepeal oma lennujaama poole suuremaks ehitanud – vist see sama masu ajal infrastruktuuri investeerimise jutt, mis ka Helsingi-Jyväskylä vahelisel maanteel tunda annab. Sönaga – Londoni lend läks sealt köige uuema väga suurte lennukite terminali köige tagumisest otsast, Enne seda oleks saanud veel Spas ka aega parajaks teha. Aga see jäi seekord mötteks – aeg oli köik kulunud ühest lennujaama otsast teise kulgemiseks ja kohe kui kohale saabusin, hakkaski lennukisse minek peale. Mina sain äriklassiga peale – vat Finnair ikks oskab lombakatest lugu pidada. Mis sest et istekoht oli turistiklassi köige tagumises pingis. Ikka mugav on niimoodi väikese privileegiga reisida. Muideks, Finnair annab ikka veel ka süüa, nii et ma töesti ei tea, kui kaua nad jaksavad. Aga teenindus on neil kena, lennukid puhtad ja uued ja klientidega eriti ei koonerdata…

2 tundi ja 40 minutit, enne Inglismaad natuke turbulentsi ja kohal me olimegi.Ratastooliga oldi mul vastas jälle – noh vörreldes eelmise Inglismaa reisiga on Heathrow oma abivajavate reisijate teenindust arendanud… Mitte paremaks, pean tunnistama. Tuletas natuke seda nalja meelde, mida paar aastat tagasi Venemaal kogesin. Väike iroonia oli ka sellest, et minu Londoni esimese ratastooli juht oli venelane. On sinna linna ikka neid karvaseid ja sulelisi kokku kogunenud. Esimesed pool tundi valge nahaga ja puhtatöulist inglimanii ei kohanudki…

Haigete ja önnetute kogunemispunktis laaditi mind teise ratastooli ja sellega söidutati mind hädaabi bussi peale, mis viis mind otsejoones kaugsöidubusside terminali. Ses möttes aus teenindus, et mitte ei visata pagasi kättesaamise ruumist sind enam tänavale, aga hoolitsetakse selle eest, et ikka kass bussi vöi rongijaama välja jöuad.

Bournemouthi bussibi oli varutud aega ja lubasin endale ühe late kohvi ja muffini. Kaaslaseks lauda tuli üks kohalik vanaproua, kes juhtumis ka Bournemouthi reisis – hiljem trehvasime ka bussis – tema oli kolm kuud tagasi oma mehe matnud ja seejärel läinud Austraaliasse seiklema. Ja täna siis naases. Oli röömus ja roosa ja bussis hakkas koha söbrantsidele helistama, et tema nüüd tagasi ja millal kohtume ja teed joome…

Kaks tundi bussis kulus kiiresti – ikka huvitav oli vaadata küll kuidas köik autod muudkui paremalt mööda söidavad – ma arvan, et eestlased saaks oma sisseharjunud liikluskultuuriga Inglismaal väga hästi hakkama – polegi muud vaja, kui aja oma reeglite rikkumise rida edasi ja tegelikult oled siinmail hoopiski öige ja korralik liikleja. Nii et igas asjad vöib tegelikult potentsiaali leida. Ka rikkumistes.

Kohale jöudes lubasin endale taksot – 4 naela tuli hinnaks – tegelt väike linna see Bournemouth ja olingi hotellis. Ja siin siis hakkas jama – mu krediitkaart ei töötand – nii odavad hotellid tavaliselt küsivad ettemaksu ja kuna olin eile oma krediitkaardile raha kandnud, siis tänaseks ei olnud see sinna veel jöudnud – Soome tempod teadagi. Sestap oli korraks isegi olukord, et peab vist tänaval ööbima. see oleks olnud muidugi paha, sest taksojuht teadis rääkida, et praegu on ilm ikka selline suve ja talve vahepealne. Et öösel läheb ikka nii külmaks, nagu talvel ja päeval ainult on NATUKENE suve moodi, no nii +21 kraadi. Ma ei hakanud teda muidugi lohutama, et meil Pöhjalas on see normaalne suvine temperatuur. Hoopiski kekutasin, et oh meil on ikka pluss 28 ja rohkemgi juba… Saab ka korra vähemalt eesti ilmaga kiidelda.

Hotellimakse probleem aga lahenes ootamatult – olin hotelli broneerinud ülikooli krediitkaardiga ja sellelt vöetud deposiit organiseeriti siis sujuvalt makseks. pean muidugi nüüd Kebat (meie finantspäälik) hoiatama. Aga teisalt on see isegi mugavam lahendus, sest ei pea vahepeal oma raha välja käima, sest nagunii oleks löpuks see summa osakonna rahakotist välja läinud. Mure vaid, et kas mul nüüd järgnevateks päevadeks ikka on väike seib taskus… Natuke sularaha on, ehk saab hakkama, ja ehk see ülekanne ka löpuks teostub…

Hotell on üsna samasugune kui kogu vana hea Inglismaa – kulunud, väheke haisev, kasutatud… Mötlesin, et vaatamata kriitilisele rahalisele seisule, luban endale siiski ühe ölle. Önneks sain hotelli pubisse ikka sisse – Saksa ja Hispaania ju jagasid seda palli seal telekas ja kus siis veel köik seda vaatamas on, kui mitte Inglismaal. Naljakas siin hotellis on muidugi see, et hotell on TÄIS vanureid – 70-80 aastaseid. No mida nad ometi köik siit otsivad, vöi mida nad siin teevad? Sellele täna vastust ei leidnud.

Loodan, ikka nüüd iga päev natuke reisikirja kirjutada, ehk saab ka selles vanakeste asjus selgust. Kui muidugi arvuti laadimine önnestub. Vötsin küll mingi adaptori vahejubina kaasa, kuid siin ei saa küll millegi toimimises kindel olla. Nii et kui postitusted jälle ära jäävad, siis on juhe seinast lihtsalt väljas 🙂

20 okt.

Pulma-aastapäev Ungaris, why not!?

Posted by Karuema in isiklik, mujal maailmas, reisimine. 5 kommentaari

Tavaliselt me endistest sotsialismimaadest soojade ja unistavate tunnetega ei mötle. Need tunduvad natuke igavad ja natuke liiga tavalised. Unistame ikka millestki eksootilisest ja erilisest ja seni kogematust.

Umbes nädal enne meie 25ndat pulma-aastapäeva otsustasime löplikult, et pidu ei tee (kingitusi ja önnesoove vötame aga vastu küll) ja “tömbame hoopiski uttu”. Ehk siis vaatame reede hommikul, kustpoolt tuul puhub, keerame auto sinna suunda, kus paistab soojem, ja lähme.

Väike tagamöte muidugi oli, et sooja saamiseks peaks vist Ungarisse välja jöudma. Ja kui muidu sooja ei saa, siis sealsetes looduslikes kuumavee termides peaks vanadel kontidel ikka soe hakkama. Eriti kui seda köike seespidiselt ka ohtra ungari veiniga toetada.

Ärasöit muidugi venis väga armsatel perekondlikel pöhjustel – enne oli vaja pere pesamuna Londoni lennuki peale saada ja Karuisal oli ka natuke tööasju ajada. Aga kell kolm pealelöunat asusime teele. Päikegi piilus meile tervituseks pilve vahelt ja eesootav puhkusepikendusena möeldud pikk nädalavahetus tegi meele röömsaks.

Esimese kohvipausi tegime Eesti-Läti piiril. Uskumatu, kui armas ja kenade koduste toitudega kohvik seal januseid-näljaseid ootamas on. Väga positiivne üllatus ja tegi meele veelgi röömsamaks. Eestlased ikka oskavad seda kohviku asja ajada.

Esimesel öhtul söitsime välja Kaunase külje alla ja otsustasime jääda öömajale Via Baltika motelli, mis on Eesti poolt tulles kohe Kaunase eeslinnas vasakut kätt meelitavalt kutsumas. Karuisal oli kohaga ka varasem positiivne kogemus, ja mis peamine, hind oli väga taskukohane: kahele inimesele maksis öö natuke üle 400 krooni. Öömaja oli täitsa korralik – duss ja vets olid omad. Hommikusööki küll ei olnud, aga sest polnd ka häda – tee ääres oli vahvaid kohvikohti piisavalt ootamas. Ja meie varasematest matkadest lemmikuks saanud söögikoht Poola poolel oli umbes tunniajase autosöidu tee kaugusel. Ja pagasnikus oli veel kodust kaasa vöetud Karuisa enda soolatud löhekala, mis tegelikult hävitas igasuguse tahtmise avalikes kohtades einestada, sest see oli nii maitsev, et polnud lootagi, et kuskilt samaväärset saaks.

Laupäevane päev oli meil siis pühendatud Poolale. See oli jällegi üks selline kogemus, mis mitmeid peas kummitavaid stereotüüpe murdis. Tegelikult ka Leedu on huvitav, ja tasuks vötta sügavama uurimise objektiks. Aga seekord vurasime sealt kiiresti läbi, sest kaugel kaugel löuna pool oli lootus soojemale ilmale ja päiksele. (Kas me seda ka löpuks kogeda saime, see on nagu omaette küsimus, ja sellest hiljem).

Poola on nagu Poola ikka, natuke raputavad teed, ohtralt teeremonte, mis annab lootust, et varsti enam teed väga ei raputa. Laupäevane Poola idüll päädis Augustovis linna ainukeses kohvikus maiustamisega. Kohvik asub täpelt kiriku vastas ja lillepole körval – kui te kunagi peaksite tahtma seal tassikese head kohvi vötta. Kiriku kellad otsustasid ka just siis heliseda, kui me seal kohvitasime.

Oli ilus ja karge päev, kuid päikestki piilus pilve tagant. Poola ajas oma asja. Elu vajas elamist ja tegemised tegemist. Hobuseid ja vankreid teepeal ei näinud – äkki see oli laupäevase päeva puhul. Et hobunegi väärib puhkust. Traktoreid aga oli küll ja sellega seoses ka armsaid pöllumajanduslikke asjaajamisi.

Uku-poisile tegime ühe auto pildi ka. Ja jätkasime teekonda löuna poole.

Öömajale jäime üsna Slovakkia piiri lähedale, mingisse x-motelli. Koht ilmetu ja kasin, nöudlikumale maitsele absoluutselt sobimatu. Aga puhtad linad olid voodis (mida me näiteks Ameerika motellides mitte alati pole kohanud), pesta sai. Ja mida siis veel tahta? Tegelikult oligi see pea et ainus ööbimispaik selles piirkonnas. Ses möttes, valikut polnudki.

Üldiselt Poola idapiiri äärest söites jöuab päris kiiresti Slovakkiasse. See riik tervitas meid vihmaga pühapäeva hommikul. Masendunud abikaasa helistas koju Ukule ja palus uurida ilmakaarti. Tema kinnisideega läksid Taevaisa plaanid sel hetkel kardinaalselt lahku…

Slovakkias peatusime riigi ainsa kiirtee keskel kohvipausiks, sest mul tuli isu croissanti ja latte järele. Ja hommikusöök oli ka veel olemata. Saia ja kohvi saime, ja nätsutatud nätsu ka taldrikul salvrätiku ja saia all… Teenindus oli nagu ta oli. Slaavilik ja mage. Aga kohv oli päris hea.

Sinnamaani olime kogenud, et köiksugu teenindajad on trassil Tallinn-Slovakkia suht inglise keele vabad. Käed, jalad ja natuke vene keelt ehk aitavad suhtluses väheke edasi. Aga suht etnotsentriline piirkond on.

Slovakkia vallutasime umbes kahe tunniga. Ja reisi sihtmärk Ungari oligi meid vastu vötmas. Aga ka suht vihmane ja pilvine. Päikest polnd kuskil. Ja Eestist antud ilmainfo pöhjal vöis karta, et loota on, et nii see ka lähipäevadeks jääb.

Aga kui juba nii kaugele tuldud, siis polnud pääsu. Pidi haleda halli ilma taustal head nägu tegema. Ja otsustasime, et Egeri veinikeldrite vein vöiks olla see meelehea, mis kehva ilma korvab.

Nii juhtuski. Punast veini ja valget veini ja neid omavahel segades roosat veini juues möödusid tunnid, mille üle arvepidamine veidi segamini läks.

Esmaspäeva hommikul peavalu polnud. Kauplesin hotellist ka arvutikasutused ja Oma saare kolumn ei jäänudki tegemata, kui algul kartsin, et asi jääb pooleli, sest oma arvutit kaasa ei vötnud ja avalikke arvuteid ei trehvanud.

Hotell oli muidugi väga soomlastele orienteeritud. isegi “Jumppa” oli ühe saali uksele kirjutatud. Ja ma arvan, et Eger ja Ungari teevad päris aktiivselt tööd, et soome spa tyuriste Eestist enda juurde meelitada. Isegi restoranis on soomlastele sobilik buffee ja Hesari väljaprint all lobby laual lugejaid ootamas. Köik kliendi heaks.

Meie muidugi seal Egeris endal spa ahavtlusi peale tulla ei lasknud. Kuigi ka seal oleks saanud kuulsatesse kuuma vee termidesse ennast leotama minna. Mul muidugi oli probleem – ujumistrikoo ununes maha. Oleks saanud kohapealt ka osta. Isegi suuri numbreid oli. Kuid kaardiga maksta ei saanud ja sularaha pidi hoidma ootamatusteks.

Lahkusime kerge südamega siiski, sest möte oli kuskil külas ja sellises töeliselt kohalikus termis oma vanad kondid ära leotada. pean tunnistama, et Karuisal oli luureinfot, mis löpuks ka ürituse önnestumisele viis. Kesk ungari steppi, umbes-täpselt keskel leidsime ühe kena kohaliku spa, kus paar sakslast oma konte soojendasid ja kuhu meiegi siis emakese maa antud sooja ja tervislikku vette end tunnikeseks sättisime.

Ega kauem poleks ka jaksanud, sest tervislik olla on ikka väga väsitav. Ja ega vist see liiga soojas olemine on organismile päris tösine koormus. “Ära keedetutena” kobisime vannist välja. Karuisa oli Muskatelli pudeli lahti korkinud – sünnipäev ja pulma-aastapäev on ikka ju selline, kus janu pärast vett ei jooda. Ikka veini. Löötsutasiem natuke ja otsustasime öömaja otsma hakata.

See otsing läks natuke pikaks. Eks olime basseinist väsinud ja pime tuli väga kiiresti. Kuid löpuks saime ühe väiksese ja armsa külalistemaja Budapesti lähistel Gödöllos. Budapesti meil polnd plaanis minna, aga lihtsalt ei olnud meie teele ette juhtumas ühtegi sellist paika, kuhu oleks saanud oma vanad kondid sirakile visata.

Pansion Sissi aga üllatas – suur ja kena tuba, väga puhas, kena teenindus. Hommikusöök isegi hinna sees… Ja kuna termaalbassein oli kogu olemise väga vedelaks teinud ja väsimus oli suur. Siis paari juustuvöileva nosimise järel (muidugi joogiks ikka ja jälle Egeri vein) oli kuulda vais norskamist…

Teisipäev oli traditsiooniliselt hall. Kuid otsustasime siiski kaardilt veel möned roheliseks maalitud teed ära vaadata – kaunid ja vaatamisväärsed piirkonnad on sedasi kaartidele märgitud.

Tavaline kaunite vaadete ralli päev, aeg ajalt kaameraga klöpsimiseks äkkpeatusi tehes. Suutsin Karuisa kannatuse oma tahtmistega proovile panna, kuid möned kaunid pildid Ungari ruskast ja mägedest ja metsadest ja viinamarjaväljadest siiski kaamerasse saime. Ka vihm takistas fotografeerimist – pilte sai teha vaid autost, muidu oleks objektiivile vihmapiisad peale jäänud…

Öhtuks jöudsime Sloveenia piirile tagasi ja kodu poole tee ootas ees. Kuna oli antud paha ilma hoiatus, siis otsustasime iga hinna eest mägedest üle saada. Oli küll keeruline söitmine, sest pimedaks läks kiiresti ja taevast hakkas ohtralt lumesegust vihma kaela kallama. Pluss veel kole tuul, mis meid vahepeal teelt ära lükata tahtis.

Aga mäed said siiski ületatud ja söitsmine Rzeszowinivälja, kus otsustasime siiski ööbida. vahepeal oli ka möte, et söidaks edasi kuni jakame, sest mine seda ilma tea. Kuid väsimus vöttis vöimust.

Rzeszowis saime öömajale hotelli, mis töenäoliselt vana ohvitseride elamu olnud. Oli ka kena ja puhas ja hommikusöök oli korralik.

Hommik aga oli shokeeriv. maas oli vähemalt 10 cm lund. Hotelli parklast saime välja ja kuidagi ka üldisesse liiklusesse. Meie passat on suur ja raske auto ja liigub libeda ja lumega ka suvekummidega. Aga üldine olukord kiskus hullumeelseks.

Kohalikud ummistasid vulkanisatsia töökodasid vöi siis lihtsalt seisid keset teed, kuna auto ei liikunud sildeate suvekummidega selles lumes.

Linnast väljas Lublini poole oli ka töeline kaos. Vähegi töusumaigulised löigud tekitasid koheselt ummikuid, ei suured rekkad ega kohalikud suutnud neist edasi liikuda.

Ainus kohalikus kontekstis reipalt liikuv institutsioon oli Poola Post, kes oma rolleril tuisku ja tormi ja libedat trotsides kangelaslikult kodanikele teateid viis.

Meie söidusuund oli önneks geograafiliselt siiski allamäge ja kordan veel – meie passat on vörratu, isegi suvekummidega lumes.

Mingil hetkel aga tekkis hirm, sest kütus hakkas löppema. Tegime peatuse esimeses bensukas. Kuid bensiini ei saanud. Lumetorm oli piirkonna jätnud elektrita ja seega ka tanklad ei töötanud. Vahepeal kadus ka mobiililevi. Otsustasime, et söidame vaikselt edasi, kuni saame. Alternatiiviks plaanisime, et pommime rekkadelt natuke kütust, kui omal jöul elektrifitseeritud piirkonda ei saa. Arutasime ka, et ööpäeva peaksime vastu pidama, kui autonpaak kütust täis on. Saab töötava mootoriga autot soojendada. Sööki ja jooki oli önneks ka. seega väga hirmuäratav see looduskatastroofi sattumine ei olnudki. kuidagi oleks ikka hakkama saanud. Ainus asi – igaks juhuks saatsime hoiatavaid teateid Eestisse, sest pidime Karuisaga mölemad järgmine päev asjalikult kodumaal kohal olema.

Önneks enne Ljublini tuli elekter tagasi ja saime auto ära tankida. Sellest hetkest polnud enam hirmu, et ellu ei jää 🙂 Vaikselt liikus karavan pöhja poole ja kodu jöudis iga tunniga ikka natuke lähemale. Vahepeal käisid suured metsaveo autod ja saagisid teid sinna kukkunud puudest lahti. ja siis sai jälle vaheludseks natuke kiiremini ka söita. Aga koju saime küll alles järgmise päeva hommikul kell pool kaheksa…

Löpp hea, köik hea. Hungari vein on siiski mönus rüübe ja vahelduse möttes sugulasrahva juures hängida on ka tore. Sügis mägedes on imeline ja kui ilm ka natuke soojem on, siis meile pöhjamaalstele väga sobilik paik. Suvel olekski ehk liiga palav olnud.

Rohkem pilte leiad minu Flickeri albumist.

29 sept.

Rumeenia päevik

Posted by Karuema in mujal maailmas. 4 kommentaari

22.09-27.09.2009 Bukarest:

Teisipäeva hommikul kell kuus ajasin jälle oma riidekaltsud kohvrisse ja reis algas. Seekord löunasse, vampiiride maale… Rumeeniasse.Hoiatus oli et on soe, no nii 25 kraadi. Jyväskyläs oli pluss 11 sel hommikul. No mötlesin, kena suve jätk. Ongi see suvi olnud jälle selline, et nagu polegi olnud suve, miks siis mitte nüüd natuke seda suvepikendust nautida. Minek oli plaanitud läbi Budapesti. Pakkisin igaks juhuks oma kola niimoodi, et juhul kui kohver kaotsi läheb, saab hakkama. Jyväskylä lennujaamas tellisin endale igasse matkapunkti ka ilusad poisid ratastooliga. Olen aru saanud, et äärmiselt loll on oma häda pärast kannatada ja ennast vaevata, kui on vöimalik saada abi ja palju lihtsamalt – ratastoolis kenade noorte meeste vöi naiste poolt saada lennukisse lükatud.

Eelmise talve kogemus Venemaal abivajava reisijana seigeldes sain kogeda muidugi eht nöukogulikku suhtumist patsienti, mis paraku oluliselt erineb tsiviliseeritud lääneriikide suhtumisest puude töttu abivajavatesse reisijatesse. Aga see selleks. Mötlin, et eks näis, mis siin Budapest-Bukarest trajektooril juhtuma hakkab.

Ei juhtund suurt midagi. Budapestis pandi mind küll kiirabi autosse ja sealt ratastooli, sest lennuk jäi kuskile keset välja tolknema, aga see oli asjade loomulik käik, sama juhtus Helsinkis. Ma muidugi ei saa sellest asjast eriti aru, et miks nad ehitavad neid torude ja iminappadega lennuvälju kui nad nagunii oma lennukid kesk lagedat platsi pargivad. Aga inimesed on imelikud, rääkimata siis veel organisatsioonidest ja nende töökorraldusest. Sönaga, platsil kesk avarust ronid lennukist välja, kobid kiirabi autosse, kus kena poiss sind lennujaama söidutab. Siis ronid autost välja ja kobid ratastooli ja siis söidutatakse sind köiksugu kontrollidest elegantse kaarega läbi, ei pea eriti pingutama ei mingis turva ega passikontrolli sabas ja maandud kenasti järgmise lennu väravas. Budapestis oli see siis ligi 2 tundi enne järgmise lennu minemist. Seadsin end kenasti sisse ja hakkasin inimesi vaatama.

Helsinki Budapest lennukis oli üks kummaline reisija, kandis batsillidevastast maski. Oli kangesti minu kunagise suure konflikti teise osapoole, Mr. Sitakeeraja moodi. Hiljem segus et oligi tema. Noh viisakas inimesed, ajasime ikka natuke juttu ka. Mr Sitakeeraja vöttis isegi meie kunagise tüliteema jutuks:”Kaja kas sa mäletad, miks me vahepeal üldse ei suheldnud?” ”Jah, mäletan küll!” ”Tuleta mulle ka meelde. Proovisin enne lennukis meenutada, mitte kuidagi ei meenunud…” Mötlesin omas peas, et seda sa va raibe nüüd küll valetad. Aga valjusti ütlesin: ” Mina küll mäletan, mul on sittade asjade peale liiga hea mälu!” ”No ütle ikka!”, muutus noormees pealetükkivalt intensiivseks. Minul aga polnud mingit tahtmist temaga seal sel teemal diskuteerima hakata. Löpetasin jutu: ”Mis olnud see olnud, vihane ma su peale pole, muidu ei räägiks sinuga siin, kuid ei unusta ka…” Andsin möista, et minu toetus ja hoiak tema suhtes on äärmiselt distantsilt ja külm. Noh eks noorsand ju sel reisilgi oli kaudselt minu abiga – olen see loll, kes teda omal ajal PR tegijate punti juhatas, ja ka tal Tallinna ûlikooli pr programmi arendamist nöustas. Minu know how, minu suhted, kontaktid, info… Ja no selles valguses oli meie konflikt paar aastat tagasi eriti alatu minu suhtes. Aga jah… Elu on selline, et ükski heategu ei jää karistamata. (Loe selle konflikti aegseid blogipostitusi SIIN ja SIIN)

Budapesti lennuväljal oli sel ennelöunasel ajal suhteliselt rahulik. Tegin väikese jalutuskäigu lähedal olevasse vetsu, see oli kena ja puhas. Möödaminnes kiikasin ka körvalasuvasse suveniiripoodi – merevaigust imeilus roheline käevöru maksis natuke rohkem kui 100 euri – vaesele ülikooli teadlase on see liiga kallis hind, kuigi peab tunnistama, käevörud on mu nörkus…

Täpselt kell pool kaksteist voolasid nurgatagustest välja valgetes rahvusmustritega tikitud kitlites koristajatädid. Täies varustuses – igasugu lappe, potsikuid, topsikuid, harju ja harjakesi täis kärudega. Kuid ega siis koristama hakatud. Voolasid nagu prussakad oma pesadest välja ja hakkasid keset lennujaama oma jutte rääkima. Tegid seda umbes oma pool tundi ja lahkusid tagasi oma koobastesse… Mötlesin: ”Jummala Sovetskii Sojus ikka veel”…

Ja siis tuligi minu ilus poiss, kamandas mind ratastooli ja söidutas kiirabiautosse, millega mind lennukile söidutati. Mr. Sitakeeraja jäi mokk töllakil oma lennukisse pääsu ootama.

Bukarestis oli pealelöunane leitsak – soe ja natuke isegi soojem, kui vöiks olla. Lennujaama oli Theodor, hotelli autojuht mulle vastu tulnud, ratastooli poisid söidutasid mind kenasti ja kiiresti köiksugu kontrollidest – jah Rumeeniasse sisenedes on ikkagi veel passikontroll, vaatamata EU liikmelisusele – läbi. Haarasime jooksu pealt kaasa minu pisikese punase kohvri, mis ei olnudki Ida Euroopa metsikutes avarustes kaotsi läinud. Ja hoogsalt veeresin Theodori autosse, mis mind lennujaama parklas ootas. Vilksamisi märkasin, et ka Mr Sitakeeraja oli endale nimelise auto vastu tellinud …

Esimene mulje Bukaresist oli – kasin, ligadi-logadi, räpane, soe, päikseline, ja söbralik köigele vaatamata.

Hotell oli soliidne, arvan, et turvalisuse möttes hea valik – kesklinnas ja hoolsalt valvatud tsitadel. Teenindajad olid vaid mehed – nii retseptsioonis kui baaris. Restoranis oli üks naine ka vahepeal tööl. Aga domineeris maskuliinne teenidnav personal. Soliidsed, abivalmis, respektiga. Kusjuures ei jätgnud migit vöimalustki jootraha pakkumiseks, mis oli natuke üllatav, sest mötlesin alguses, et see söbralikkus on selleks, et jootraha välja teenida. Aga ei. See oli nende käitumiskood, ja arvan, et jootraha vötmine oleks olnud patt nende jaoks.

Puhkasin siis natuke reisiväsimust ja siis ajasin jalad alla ja liikusin viiskümmend meetrit hotelli taha – ülikooli, et süüa löunat ja öelda tere Adelale. Nimelt oli kohalik konverents juba käimas. Ja muidugi tahtsin kuulata ka legendaarset suhtekorraldusguru Ameerikast, Dennis Wilcoxi. Ma arvan, et selle mehe nime teavad Eestis köik, kes vähegi mönd suhtekorralduse raamatut lugenud on.

Söök oli nagu ta oli, muideks söök on kogu reisi köige nigelam osa olnud. Aga oli tasuta. Ning vanu tuttavaid oli ka kena kohata ja kallistada. Venelannadki olid kohal – Irina ja Larissa – kohtasin ja tutvusin nendega talvel Voronezhis. Olid väga önnelikud, et Rumeeniasse said, ja veel önnelikumad, et neid Euprera eliidile tutvustasin, nö öukonda töin. Olid teised mulle isegi Voronezhist kingituse kaasa tarinud – mingi portselanist vaasi, ilusa sellise. Aga noh seda poleks küll vaja olnud. Ma ei arva, et minu roll selles nende integreerimises nii suur oli, et kingitust vaja oleks olnud. Aga see on vene stiil ja sellised nad on, pole pahaks panna. Igaüks oma kultuurikoodist lähtuv loomulikult.

Professor Wilcoxi loeng oli muidugi äärmiselt triviaalne, lausa üllatavat pointivaba. Mötlesin, et see ehk oli sellepärast seekord niisugune, et kohaliku konverentsi kuulajaskond oli pöhilisel tudengid ja kohalikud Rumeenia praktikud ja äkki neile oli vajalik selline lihtsustamine. Aga pole kindel, kas see ikka pidi nii primitiivne olema, see presentatisoon. Aga jah, sellisena see välja kukkus. Öhtusöögi ajal tuli Sue, meie praegune Euprera president mu juurde, kükitas mu ette ja vaatas tösiselt silma:” Kaja, ütle nüüd ausalt, mis sa sellest Wilcoxi esitlusest arvad…” Tema pruunid karumömmilikud silmad olid kelmikad ja vaatasid puurivalt mulle otsa…”Noooo, ma arvan, et see oli selline lihtne…”, püüdsin jääda poliitiliselt korrektseks. Sue’le see loomulikult ei olnud piisav ja ta pinnis edasi:”No ole ikka otsekohene!” ”Tead Sue, meie kandis niimoodi päris otse ütlemine poel viisakas, aga loe mu ütlust natuke ka ridade vahelt, möned diskursused on seal peidus…” Selle peale hakkasime mölemad naerma, ja öhtu arenes omasoodu. Mr Sitakeeraja suutis end meie lauda sööma möllida – kuna istusin venelastega koos – Larissa ei osanud eriti inglise keelt ja ta tahtis minuga vene keeles rääkida ja ses möttes olika Mr Sitakeeraja neile hea kaaslane, sest seegi rääkis vene keelt. Kannatasin ära, hambad ristis selle seltskonna. Venelannadega oli muidgi tore tsattida, nad on söbralikud ja südamlikud, aga see va Mr Sitakeeraja, tundus, et muutub kogu mu reisi ”sitaks saapa kontsa küljes”.

Jalutuskäik läbi öise Bukaresti oli kena. Tänavad olid tühjad, enne hotelli ühes kangialuses mingi laksu all tegelinskid jaurasid. Aga neist ei olnud ohtu, nad ei saanud iseendagagi hakkama. Huvitav oli see, et peatänavaga paralleelne tänav, mis hotelli tagaväravani viis, oli väga armetu ja hale. Mahajäetud ruumid majad allkorrustel sissepekstud akende, prügi ja graffitiga. Kuse ja muude ebameeldivate odööridega rikastatud. Ûksikute uduste kogudega nurgatagustes…Ja tohutus koguses kaablitega postide otsas. Hale ja nukker.

Hale ja nukker oli ka Bukaresti peatänav. Olid küll möned poed, aga enamuses vaid aknale liimitud sildi järgi identifitseeritavad poena. Tühjad, elutud. Paar tegutsevat poodi oli ka, üks riiete, üks jalatsite-kottide ja üks kalliste kellade pood. Viimase aknavitriinid tehti ööseks ja nädalavahetsueks tühjaks, ükski väärtuslik kaup ei jäänud nähtavale. Hommikul pandi tootenäidised siiski tagasi nähtavale.

Väikese shoppingu tegin, ostsin sellest kinga ja kotipoest täisnahast lillaka koti oma lillade kingade juurde. Mulle tundub, et ma olen natuke koti ja kingapervo…

Konverents oli Bukaresti akadeemilised raamatukogus. Jube ilus hoone. Pole nii kaunis hoones kunagi konverentsil olnudki. Konverentsi alguseks oli tellitud muusikaline tervitus – Bach ja Vivaldi… Midagi ilusamat oleks olnud keeruline tahta.

Tervitused, köned, avasönad… Ja nii see siis algas…

Minul oli esimsel päeval kohe ümarlaud, kuhu mind keynote speakerina oli kutsutud osalema. Läks hästi. (Vaata slaide mu akadeemilisest blogist). Läks isegi ii hästi, et kolleeg UK-st, sotsiaalse meedia ja pr suhete edasiarendamise pioneer Philip palus mind eksprompt esinema ka tema ümarlauda järgmisel päeval. No olin meelitatud ja ega ei saand ju öelda ei. Kuigi see, mida Philip mult tahtis, oli suht segane. Kahel pöhjusel, vahel on Philipi mötted üldse natuke segased, ja tema inglise keel on ikka niiväga briti inglisekeel, et üsna sageli muutub see oma suures autentsuses teistele arusaamatuks. Aga kogenud suhtekorraldajana rakendasin oma möistmise rakud köik tööle ja pärast sönavöttu tundus, et olin isegi pointile pihta saanud.

Oh ja siis ole veel mu oma sessioon, mida pidin juhtima, ja kus mu omad ”lapsed” Laura ja Chiara ka ettekande tegid. Läks kenasti. Aravati et olevat olnud huvitav diskussioon ja söbralik atmosfäär. No mida siis veel tahta.

Kohalikud tudengid, kes olid konverentsi nn abimeeskonnas vötsid mind oma lemmikloomaks. Millegipärast neile meeldis see paks, kepiga lollilt naeratav ja kuumuse käes kövasti higistav pöhjamaalane. Meie sümpaatia sai alguse kohe esimesel päeval, kui veel kohalik konverents oli, ja ma ülikooli peahoones ühele marmorpostamendi alusele puhkama patsatasin. Nende jaoks oli see nii ebaöppejöulik käitumine, ja nad ei suutnud imestada sellist jumalavallatust. Ega ka mitte seda, et öppejöud tudengitega nagu omasugustega räägib. Sain tunda seda, mida suured ja paksud suhtekorraldusgurud sageli konverentsidel kogevad – köik tahavad pildistada nendega koos. Minuga koos tehti ka kümneid pilte, tudengite initsiatiivil… kena soe tunne oli sellest tähelepanust.

Intermezzo: kirjutan seda teksti Bukaresti lennujaamas invaliidide teenindamise osakonnas ratastoolis mönuledes. Valisin siin passimise ja kohvikusse mineku vahel selle esimese, et saaks oma muljed kirja panna. Mr Sitakeeraja just marssis mööda, tahtis minuga sama taksoga tulla, aga ma nihveldasin ära. Tahtsin oma Theodoriga tulla – mul oli plaan, et kui me lähme natuke varem liikvele, saab ehk natuke ka linna vaadata.

Theodor söidutaski mind Chausescu palee juurde ja natuke ka mujale. Ja rääkis, et tema tütar on ka Bukaresti ülikoolis kommunikatsiooni öppinud ja töötab nüüd Vodafoni kommunikatsioonimeeskonnas. Tödemus, et küll maailma on väike, oli armas, ja Theodor muutus seda söbralikumaks, kui sai teada, et ma tema lapse koolis ja erialakonverentsil käisin. Sellised kenad ja südamlikud suhteliinid…

Konverentsi päevad olid muidugi äärmiselt pikad ja ka väga väsitavad. Ei mäletagi, et oleks viimasel ajal nii intensiivsel üritusel olnud. Adela, meie Rumeenia kolleeg ja konverentsi korraldaja oli ikka täistempo peale keeranud. Ise ta oli ka selline, et vöiks igiliikuriga vörrelda. Väike, käbe, löbus, jöuab igale poole, aitama, kontrollima… kevadel oli tal tösine operatsioon, löigati vähki, ja mingi hetkel olime mures, et mis konverentsist saab, kui Adela ei parane. Aga paranes ja oli oma parimas vormis. Muidugi, ega seda vist löpuni teada ei saagi, mis selle ettevötmise tegelik hind tema jaoks oli. Täna Susannega Portugalist rääkisime, et gala öhtusöögi veinid olevat ta ise omast taskust maksnud. Ja seda veini joodi töl öhtul ikka ohtralt. Ja muuseumi piletid olevat ka Adela omast taskust maksnud. Ja mida veel, ei tea. Eks see postkommunistlike maade vaesus on selline, et … ja vb olla Adela tahtis jätta muljet külalistele. Kuid maksta ligi 100 inimese veinid ja muuseumipiletid, on vist ikkagi liiga suur külalislahkus?

Kuidas meie oma Jyväskylä konverentsiga järgmisel aastal saame. Soomlastel puudub selline lai joon ja ma ei usu, et ülikool minegid alkoholi arveid aktsepteerib. Jääb üle vaid sponsoreid otsida.

Ilm kogu konverentsi ajal oli superilus. Möni keskpäev kiskus isegi üle kolmekümne kraadi väljas päikese käes. Vett kulus palju ja öhtuks oli ikka nii suur väss peal, et kohe oli. Aga tore oli ka.

Kodutuid hulkuvaid koeri, mille eest Marita meid enne reisi hoiatas, ja mille pärast ta kohe eriti hirmul oli, tegelikult ei olnud. Paanika ja Pauliina käest öpitud koerte törjumise vötted olid täiesti asjatud. Ûks pooliku sabaga önnetu olemisega krants küll peatänaval hulkus ja söögipalakesi ootas. Aga saanud ampsu, urhatas ta tänutäheks ja jooksis kiiruga eemale, et kes pisku eest ei täna, ei see ka suure eest tänulik oska olla. Kena kutsu oli, aga eks igaühel meist ole oma saatus ja oma rada käia. Selline siis tema elu.

Laupäeva pealelöunal, kui köik oli juba löppenud, istusin hetkeks Rumeenia vabadussamba alla, et vaadata inimesi ja tunnetada öhustikku. Ja tasahaaval hakaksid sinna ümberkaudsetest majadest lapsed ruladega kogunema. Kenad puhta ja viisaka olemisega lapsed olid. Tundub, et linnas nende mängimisvöimalused olid minimaalsed. Vöidusama ümbruses oli üks väheseid paiku, kus teekate aukudeta oli, kena ja sile nii, et sai rulaga trikke harjutada.

Kui nädala sees oli peatänava kandis vähe rahvast liikvel, siis nädalavahetusel oli veelgi vähem. Paar mutikest, kes koristamis missioonil istusid pargis puu all, ja möend valvurid, ja natuke prügikorjajaid, ja ka möned armund paarid – körgetel kontsadel mukitud tüdrukud dressmeeste käevangus rulatavatel lastele lisaks.Noh natuke turiste ka.

Täna siis tegin tiiru ka vaatamisväärsuste juurest läbi, Theodori abiga. Laupäeval oli meil küll plaaniline ekskursioon, aga 1. Olin väsind sest palavusest, ja 2.pelgasin, et peab palju tatsama seal Chausesku palees (mis niimoodi oligi, nagu pärast teised rääkisid), nii et jäin pundist maha ja tegin asja hiljem üksinda, endale sobivas formaadis…

See dikaatori loss, maailma suuruselt teine ameeriklaste Pentagoni järel, oli ikka üüratu. Ja paradoks selle majaga on, et vanamees ehitas selle endale ja oma naisele, kuid ei saanudki seal elada, sest kooles enne. Hoone ehitamine oli aga kallis mitmes möttes… palju inimesi sai hukka ehitusel, kuna pinge ja nöudmised olid üüratud. Ning samuti rahalises möttes oli ettevötmine roppkallis. Eriti selles kontekstis, nagu Theodor rääkis, et inimesed olid samal ajal näljas – kuu aja peale oli kilo liha näkku ette nähtud näiteks, ja et seda oma kilo kätte saada, pidid paar päeva järjekorras seisma. Meie kommunism on selles valguses ikka täitsa inimlik olnud.

Chausesku palee ees aga oli üüratu pikk purskkaevu allee – Rumeenia dikaatori suure söbra Kim Er Seni idee ja tema auks ehitatud. Ilus muidugi, omamoodi, aga teisest küljest täiesti möttetu oma mastaapide ja haarde töttu. Mis inimestel küll peas toimub ja miks selliseid kolossaalseid mastaape tahetakse realiseerida. Ei tea. Inimene on imelik loom…

Nüüd siis istun siin lennujaamas, ja ootan, millal mind lennukile söidutatakse. Seiklus on otsas ja mälestused kenad. Tahaks kunagi tulla tagasi nii, et oleks aega rohkem ringi vaadata. Ennule veini hinnad jäidki välja uurimata, sest keskuses, kus liikusin, toidupoode ei olnud, isegi vett pidid tüdrukud kuskile nurga taha otsima minema. Täna oleks saanud Theodoriga poepeatuse teha, aga kahjuks on pühapäeviti siin poed kinni. Nii et seegi asi jääb ära. Ja ratastooli teenuse hind on see, et ka lennujaama poodi ei pääse.

Aga ju saab ka ilma selle veinita hakkama. Muljeid on see eest palju, need on sama päikselised, kui olid päevad siin kohapealgi.

6 sept.

Fotojaht: Maassa maan tavalla…

Posted by Karuema in FOTOJAHT, kunst, mujal maailmas, reisimine. 5 kommentaari

…nagu soomlased ütlevad. See kehtib ka selle kohta, milliseid sönumeid me oma avalikus ruumis edasi anname, mis meil öelda on, mis meile väärtuslik on, mis on see meie asi. Reisidelt olen kaamerasse saanud nii möndagi iseloomulikku?

Monacos vürstilikku rahakulutamist tänavakunsti – jöhobusse ja baleriinidesse. Ei oska öelda, kas seal ka möne kuulsa kunstniku nimi taga on…Pole välistatud…

dets 2007 french riviera 3 083 dets 2007 french riviera 3 111

Brüsselis üks eksinud vanamammi…

lihula linnud ja bryssel 035

Soomes karumömmikud… No comments at all!

automuseo 148

Venemaal Peeter Esimese patsas…Millegipärast Leninit ega Stalinit enam ei olnudki….:

Eestimaal Kadrinas pöllutööriistadest tehtud hobused – ikka sinna maalähedasse paradigmasse jääme:

Ja Londonis – Shakespeare is still alive! Ja päevakajaline:

Teised Fotojahimehed leiad SIIT

2 juuli

Pooooooola!

Posted by Karuema in mujal maailmas, reisimine. Lisa kommentaar

Mäletate seda lahedat reklaami, kus Vörno “Sooooome ja Pooooooola” kraaksus 🙂 Mulle tuleb see iga kord meelde, kui kui Soome vöi Poola lähen 🙂

Seekord käisin Poolas, Poznanis. Väga vahva reis oli. Millegipärast on alati olnud nii, et maadmööda Euroopasse reisides heal juhul Poolat küll puudutan, kuid sellesse riiki süvenemiseks pole kunagi eriti aega olnud. Seekord plaanisin teisti ja ei pettunud. Lennureis Tallinnast Poznanisse oleks olnud absurdne just mitmete ümberistumiste töttu ja ega need lennujaamad ajaveetmiseks siis nüüd nii mugavad kohad ka pole. Parem tangi auto soodsat kütust täis (kuniks kütus veel on soodne, muidugi), ava autoaken, ja alusta matka läbi Via Baltika. Tallinnast hommikul teele asunud, oled öhtuks Poola piirist üle ja see kaunis ja arhailine maa hakkab end sulle palahaaval avama.

Söögipeatus: vali koht, kus vähem rekkaid ja rohkem söiduautosid hoovi peal, saad pönevama paiga. Minul vedas sedasi, et köhu saime täis kodust sööki – Flaki supp on Poola rahvusroog ja valmistatud soolikatest. Kui seda tead, siis sööma eriti ei kipu, aga kui ei tea, milles supp tehtud – maitseb ülihea. Portsjon oli umbes pool liitrit. Hullumeelsus! Kuidas nad ometi nii heldelt omi kliente suudavad teenindada? Praad aga ei tahtnud hoopiski taldrikule mahtuda. Teate ju küll neid köige suuremaid praetaldrikuid? Sellisele oli kaks suurt käntsakakt ülivärsket ja hörku seasnitslit pandud, lisaks hulgi kartuleid ja salateid, nii et üle taldriku ääre kippus see kraam. Ja muidugi Lechi ölu vaadist sinna juurde…

Teed: polegi enam NIII hullud, kui vanast ajast mäletan. Muidugi, kohation küll nii nagu selles ümbermaailmareisu mängus – et selelks et kolmsada km edasi liikuda, söidad 200 km kiirteel ja siis seisad silmitsi olukorraga, et sihtpunti jöudmiseks on ikkagi umbes 300 km veel vaja söita…Aga tulebki kohe varuda aega ja vötta suund väikestele teedele.Siis on kindel et 300 km ongi 300km. Ja kunagi ikka kohale saab.

Liikluskultuur: Märgid ja liikluskorraldus on nörkadele. Reageerida tuleb ainult politsei peale – teistele tuledega märku anda. Muusosas jälgi kohalike kombeid. Ehk nagusoomlased armastavad öelda – maassa maan tavalla!Punane tuli valgusfooris ei olegi aati punane, ja kiirusepiirangud kehtivad siis, kui politsei on nägemisulatuses.

Inimesed: slaavi möjud on tugevad, eriti riietumiskultuuri aspektist vaadatuna. Minu Löuna Aafrikast tulnud kolleeg, kellega Pooalas kohtusin, kommenteeris: “totally overdressed, like prostitutes.” Noh töele au andes seda kommeteeriat ennast vaadates tekkis ka tahtmine samamoodi öelda…

Keel: ainult poola keel ja siis veel kord ainult poola keel. Ole sa teenindaja vöi politseinik vöi niisama inimene tänavalt – peale poola keele muid keeli, tundub, et olemas e ole. Eks see ole suure rahvuse privileeg ainult omas keeles köneleda. Ikkagi ligi 40 miljonit isendit vöi natuke rohkem isegi….Kolleeg Hispaaniast, kellega ka Poolas kohtusin, viskas sarkastilist nalja – et kui Hispaanias kohatakse inimest, kes mingit muud keelt eriti ei räägi siis seda kutsutakse poolakaks…nojah. Tegelikult nii vöib öelda küll. Muidugi,vöib olla, et meie vasuvötjad Poznani ülikoolist natuke selle nalja peale solvusid.

Ilm: Ropult soe. Keskpäeval pluss 36 kraadi on täiesti tavaline. Päevläbi parkinud autos oli kraadiklaas töusnud pluss kuuekümneni ja plastikdetailid näitasid deformeerumise märke. Aga soe on ju hea. Eriti veel kui talve läbi oled külmetanud ja päikest igatsenud.

Raha: Hinnad on umbes samad kui Eestis, vöi ehk ka veidi odavamad. Majandussurutisega toimetulemiseks on riik oma rahapoliitikat korrigeerinud ja see säilitanud vöime eluga toime tulla.

Maasikad ja kartulid: Teede ääres on mammid oma kraami pakkumas. Endiselt. Nagu vanadel headel aegadel. Hinnad on head ja kaup aus. Maasikatest toitumine on töeline vitamiinipomm pöhjamaises viletsuses kidunule. Kartuleid tuleb kindlasti koju reiskingituseks kaasa osta – suured ja värsked ja odavad.

Otsus: väike konverentsireis tööaasta löpuks Poola on hea algus töelisele suvepuhkusele Eestis.

2 veebr.

Venemaa päevik 2

Posted by Karuema in üllatav, kultuurilised konfliktid, mujal maailmas, reisimine, Venemaa. Lisa kommentaar

Reede hommik oli vaba, söin korraliku hommikusöögi hotellis, viimistlesin veel konverentsi ettekande slaide. Ja oli selline asjalik ja töine olemine. Kella kaheks oli kokku lepitud kokkusaamine Maximiga, kes oli lubanud mind viia Instituuti teadusala rektoriga kokkusaamisele. Noh olin ikkagi välismaalt saabunud aukülaline ju.
Natuke enne kahte ootaski Maxim mind juba hotelli fuajees.
Tatsusime siis läbi vee ja lume seguse tänavalöigu, arvan, et umbes 500 meetrit lähima bussipeatuseni. Selle aja jooksul jöudis Maxim mulle kogu linnaliikluse süsteemi ära seletada, ehk siis täpsemalt linnaliikluse selle osa, mis mind puudutas – konverentsipaika, Instituuti ja hotelli. Liin nr 27, muideks. Tundus mugav ja käepärane, teoorias.
Praktikas kujunes asi natuke teistsuguseks.
Jöudnud löpuks läbi pori ja lume ja vee bussipeatusesse, ei olnud meil vaja kaua oodata, sest 27 buss tuli üsna pea. Pisike buss oli ja rahvast täis. Bussi marki ma ei oska öelda, sest ma arvan, et Eestis söitsid sellised bussid näiteks 50ndatel vöi kuuekümnendatel aastatel. Buss ise peatus könniteest umbes meetri kaugusel, nii et tegelikult pidi bussi astumiseks astuma könniteelt söiduteele ja kuna seal oli parajasti suur veeloik, siis sinna veeloigu sisse. Bussi aste oli muidugi sellevörra körgemal ja selleks, et sinna oma haiget jalakest tösta, läks üksjagu sportlikkust vaja. Bussi uks oli aga nii kitsas, et minu möötu täissöönud kapitalist sealt vaevalt sisse mahtus. Aga pole häda, mutsisin end tahtejöuga bussi, lähedal oli vabanenud just üks pingike, trügisin nahhaalselt pingini ja potsasin maha. Maxim ostis konduktorilt kaks piletit a 7 rubla tükk ja teekond Instituudi poole edenes juba hulga köbusamalt. Bussisöit oli päris pikk. tuleb tunnistada – Voronezh on suur linn.
Mingi 45 minuti pärast väljusime bussist – olime jöudnud kesklinna Lenini platsi lähedale. Suht önnelikult ja ellu jäädes ületasime söidutee. Ja hakkasime tatsuma Instituudi poole. Arvan, et sinna oli umbes 1 km köndimist, mis minu haigetele jalgadele oli siiski natuke liig, lisaks see fakt, et tee oli jää ja vee ja lumesodi segune, ning selle all lagunenud könniteekattematerjal. No ma arvan, et Saaremaal mööda kiviaedu oleks olnud natuke raskem liikuda, ses möttes oli vahemaa läbitav. Olgem positiivsed.
Maxim muidugi mainis ära, et selle seljakotiga näen ma väga välismaalane välja. Ei tea kas see oli vihje, et ära kanna seda seljakotti vöi oli see kompliment?
Igatahes pärast minu jaoks päris pikka matka hakkas ninna tungima jube head löhna – selgus, et Instituudi peakontor asub kohaliku kondiitrivabriku körval, ja seal on ka vabriku pood, kust saab osta värskeid komme. Maxim tegigi väikse pöike ja haaras poest kaasa kotitäie shokolaadikomme musta ploomi täidisega, et aserektorile kingituseks viia.
Mina sain nii kaua hinge tagasi tömmata. Siis ronisime treppidest neljandale korrusele. Väike löötsutuspaus ja olimegi köpsti teadusala aserektori kabinetis.
Kabinet oli kaheosaline – esimeses toas oli kaks lauda ja kolm tooli, kuid kedagi sealsetest elanikest polnud enam kohal, teises toas oli siis aserektor proua Lida tööruum.
Proua Lida oli minu kabariitidega kuid ehk veidike vanem klassikaline vene proua. Söbralik ja äärmiselt meeldiv inimene. Veekann pandi kahisema. Pakuti teed ja kohvi. Kuna kohv oli lahustuv kohv, valisin tee, sama tegid ka mu vöörustajad. Ladusime kaasaostetud kommid lauale, ja mina koukisin oma seljakotist igaks juhuks kaasa vöetud Fazeri shokolaadi välja ja proua Lidal oli ka natuke shokolaadikomme endal. Ning hakkasime siis teed jooma ja juttu ajama. Ah jaa – proua Lidal oli kapis peidus ka pooli pudelit Riia Palsamit, ning kui seda sorts tee sisse kallata, tuleb teele eriti hea maitse. Seda me ka tegeme. Tee maitses hea ja kommid sinna juurde ning Riia Palsam töi puna meie palge.
Esialgselt plaanitud tunnikese asemel kujunes kokkusaamine umbes kolmetunniliseks. Kuna aga olin kutsutud öhtuks Shura juurde öhtusöögile, siis pidime piirduma kolme tunniga, muidu oleks ehk veelgi seal istunud ja maailma ja suhtekorralduse üle juttu veeretanud. See, millest me proua aserektoriga rääkisime, on omaette teema – olukorrast Venemaal – ja seda asja ma pean veel mötlema, et kuidas ja kui palju sellest tegelikult kirjutada…
Kuna olime joonud päris palju Riia palsamit ja ma olin ennast ületanud jala käimise ja linnaliinibussi kasutamisega, tahtsin kutsuda taksot. Mu vöörustajad seda aga ei lubanud. Nagu nöiavitsaga korraldati mulle Volodja, kes on kooli mikrobussijuht ja kuna Maximil oli vaja ka veel asju ajada seoses konverentsiga, siis laadisime ennast köik Volodja mikrobussi (mis see lätlaste toode omal ajal oli?) Viisime Maximi konverentsipaika ja siis Volodja lubas mind veel turvaliselt Shura juurde viia. Mida ta ka tegi. Teepeal sain teada, et Volodja oli Saksamaal söjaväes olnud ja seejärel seal ka möned aastad elanud. Kusjuures ka tema kommentaarid elu kohta venemaal olid äärmiselt mötlemapanevad. Mina ikka püüdsin teda lohutada, et venelased on külaislahked ja suure hingega inimesed. Tema aga vastas selle peale: “See suur hing on nii piiritu, et laguneb selles piirituses koost…” ja siis ta rääkis veel, et kuigi sakslased on Venemaale nii palju halba teinud, ta siiski sakslasi austab, sest seal on kord majas…Nii me siis umbes 1,5 tundi läbi erinevate ummikute seiklesime, kuni löpuks jöudsin Shura juurde. See aga on järgmine lugu. Omaette jutt, täiesti. Et kuidas siis pensionärid seal Suurel Maal elavad…
Piltidel: unikaalne autobuss linnaliikluses ja vastuvötul aserektori juures.

1 veebr.

Venemaa päevik 1

Posted by Karuema in kultuurilised konfliktid, lennukid, mujal maailmas, reisimine, Venemaa. Lisa kommentaar

Täna siis neljas päev siin Imede Maal. Päris elus veel ja üsna huvitav ka. Nalja on saanud rohkem kui rubla eest alates esimesest päevast, kui Soome-Vene piiri ületasin.
Esimene päev:
Lendamise päev. Selleks, et hommikul umbes kella kaheksaks Helsinki Vantaa lennuväljale jöuda, pidin alustama poole neljase bussiga Jyväskyläst. Oma suures ärevuses ärkasin juba kell kaks ja olin ka kella kolmeks takso omale tellinud, mis oli ilmselgelt liiga vara. Sain umbes pool tundi ihuüksi Matkakeskuses passida, kuni tuli Epp. Reisisime alguseotsa koos, tema lennuk läks Kroaatiasse täpselt samal ajal kui minu lennuk Venemaale.
Bussis me ainult kahekesi muidugi ei olnud, kolmas inimene tuli ka. Seega – Jyväskyläst Helsinki poole asusime teele eksklusiivselt kolm inimest suures suures bussis.
Esimene ümberistumine toimus Heinolas. Bussijuht töstis meie kotid teist bussi ootama ja palus meid söbralikult jääda bussi ootama, kuni teine buss tuleb, et me ei külmetaks. Peagi tuli uus buss, mis viis meid Keravani, kus istusime teist korda ringi. Jälle tassis bussijuht meie kohvrid ja jätkasime söitu Vantaa lennujaama suunas. Olime kenasti ja aegsasti kohal Tsekkisime end lendudele ja läbisime turvakontrolli. Sujuvalt ja kenasti.
Lubasime Epuga enne lahkuminkut enestele ühed kohvid ja vöileivad. Kuigi Marcus, Epu mees, oli mele küll maitsva ampsu kaasa pakkinud, oli köht selle hommikuse loksumise peale juba üsna tühi. Ning söök läks igati asja ette.
Seejärel jagunesime kahte lehte – mina sinna passikontrooli taha, kus Venemaa lennud lähevad, Epp Kopenhageni suunas, kustkaudu tema Kroaatia reis edasi kulges.
Minu reis algas rahulikult. Kuna mul jalgade ja seljaga praegu päris tösine probleem, registreerisin ennast reisile nn abivajavana. Normaalses maailmas tähendab see seda, et keegi lennujaama töötajatest tuleb ratastoolis mulle lennukile vastu ja transpordib mind punktist a punkti b. Eriti hea on see suurtes lennujaamades.
Köik tundus sujuvat ka selle reisi kontekstis. Helsinkis sain tehtud isegi pagasi tsekinni kuni Voronezhini, mis oli mu reisi löppsiht, ja asi tundus et edeneb.
Peterburis oli poiss ratastooliga ka kenasti vastas.
Aga siis see tsirkus hakkas.
Köigepealt – ratastooli rattad ei veerenud. Kulus veidi aega, kuni poiss need ära parandas, kuidagiviisi.
Jöudsime liftini – lift ei töötanud. Siin kulus umbes 20 minutirt enne kui suudeti leida mehhaanik, kes lifti tööle pani. Mul hakkas vahepeal juba kannatus katkema, mötlesin, et hakkan tubliks ja katsun kuidagi omal jalal edasi liikuda.
Kuna me lifti nii kaua ootasime, siis oli sattunud Peterburi ametnike kätte minu pagas, mis sugugi mitte otse Voronezhi ei läinud, nagu algul Helsinkis plaanitud oli, vaid mis kenasti igas issanda jumala asustatud punktis Venemaal mulle kätte anti, uuesti üle kontrolliti ja niisviisi kenasti minuga kaasa seikles. Positiivne oli selle juures muidugi see, et sain kenasti oma kotikest näha ja veenduda, et see mitte vahepeal ära kadunud polnud.
Pulkovo rahvusvahelises lennujaamas seisin silmitsi faktiga, et tuleb vahetada terminali. Kodumaa, ehk siis Venemaa lendude terminal oli umbes üsna mitme kilomeetri kaugusel. Distpetsheri ja administraatori seguametit pidav naisterahvas oli aga nii kena ja organiseeris mulle kahe terminali vahet kulgeva autobussi ukse ette. Toimetas mind ja mu rohelise koti bussi ja luges bussijuhile sönad peale, et see PEAB mind aitama. Ise lubas veel ka Pulkovo kodumaa terminali ette helistada, et mulle sinna ka ratastool vastu saadetakse.
Bussijuht oli oma olemuselt mühakas ruudus ja ma olin kohe alguses kindel, et tema küll mingit abi ei paku. Nii oligi. Visati mind ja veel üht terminali vahetavat naist siis mingi ukse ees bussist välja. Selgus, et sellest uksest sisse ei pääsenud. Buss ise söitis teise ukse ette, kust tegelikult sisse ja väljakäimine toimus, ja meie pidime kinnise ukse eest teise ukseni ise jalutama. Niipalju siis haigete jalgadega reisija aitamisest. Önneks see teine kaasterminalivahetaja aitas mind öigesse kohta. Läbisime siis sienedes turvakontrolli, mis tundus karm, kuid löppkokkuvöttes ei hoolinud keegi, kas meil oli kotis pomm vöi mitte. Hiilisin sealt turvatsoonist siis kiiresti ja märkamatult välja ja tödesin, et mitte mingit infot kuskil pole, et kust minu jätkulend peaks minema, millal ja kus peaksin olema, et uuesti oma roheline kott ära anda ja tsekkinnida, uuesti taaskord, sest Helsinkis ju mind juba kuni Moskvani välja ükskord koos pagasiga tsekkinniti. Aga mötlesin positiivselt – topelt ei kärise. Ja asusin otsima mönd tähtsamat nägu, kes vöiks mind aidata. Samas vaatasin ka ratastoolimehe järele, sest see oli ka suur terminal ja istumiskohad olid köik höivatud – mul oleks seal olnud suht keeruline püstijalu oma tsekkinni aega oodata. Ratastooli meest ega naist aga polnud. Natuke olin ka murelik, sest kui kena naine teisest Pulkovost töesti mulle abi tellis, siis kuidas see abi mind üles vöiks leida selles suures tohuvapohus, mis seal Venemaa lendude Pulkovos oli…
Kohtasin taas kena prouat, kellega olime ignorantse bussijuhiga marsat jaganud ja kes mind öige ukseni aitas. Ta vöttis südameasjaks mind siiski abiliste hoolde organiseerida. Kena naine oli, söitis ise Siberisse edasi. Töeline vene naine, kes vöitleb alati löpuni, kui on vötnud pähe kellegi-millegi eest seista. Antud juhul oli ta otsustanud minu eest hea seista. Ja ta tegi seda efektselt ja tulemuslikult. Löpuks önnestus tal töelise vene kannatlikkuse ja temperamendiga üles virgutada selle lennujaama administraator, kes siis virgununa hakkas eriti paaniliselt mulle ratastooli ja abi organiseerima. Läks oma pool tundi, kuni toodi mulle tool ja juba lootsin südamest, et saan minna tsekkinni ja oma kohvri ära anda.
Aga vöta näpust. Venemaal asjad nii ei käi, kui mujal Euroopas. See, et Venemaal nn tervislikel pöhjustel abivajava reisijana reisida, käivad asjad hoopis teist moodi. Need reisijad ei ole tavalised reisijad. Need on eriti erilised.
Selle asemel, et mind tsekkinni söidutada, hakati mind medpunkti transportima. See oli ettevötmine omaette. Köigepealt pidime saama liftiga teisele korrusele. See oli peaaegu et vöimatu, sest ratastool koos selle lükkajaga lihtsalt ei mahtunud olemasolevasse lifti. Pusis see mind söidutav meed mis ta pusis, asi ei edenenud. Löpuks pakkusin, et ma töusen püsti ja söidan ise liftiga ja et tema toogu tühi ratastool treppidest, sedasi on see ju kerge.
Aga seda mul ei lubatud teha. Kui on jalad haiged, siis ei ole siin midagi ratastoolist püsti töusta. Pressiti mu jalad siis kuidagi kokku – tundsin ennast nagu koosneksin tundetutest legoosadest, mida vöib käänata ja pöörata ja üksteise peale tösta. Löpuks olin sellises formaadis, et kuidagi lifti uksed kinni saadi ja söit teisele korrusele vöis alata.
Seal aga hakkas uus seiklus peale. Nimelt med punktini läksid ainult trepid – ehk siis nii, et suurema füüsilise puudega inimesi pidi sealt trepist üles tassima. Seda tahtsid mehed ka minuga teha. Jätsid mind medpunkti juurde viiva trepi alguses oleva kontrollpunkti vanamuti juurde istuma. Nii kaua kui vanamutt mu passi ja pileteid kontrollis, leiti veel üks mees ja mind hakati ratastoolis trepist üles tassima. Olukord muutus kahtalseks, mul tuli hirm, et kukutavad mind sedasi surnuks veel, sest mehed olid suht kiitsakad ja saamatud ja mina suht korpulentne, nagu te teate. Tegin uuesti ettepaneku, et äkki ma läheks ikka ise sealt trepist üles, rahulikult ja kepi toel… Ma arvan, et need mehed väga mind tassida ei tahtnud ka, Igatahes lubati mul nüüd töusta ja omal jalal trepist medpunkti minna (ostorozna!!!ostorozna!!!saatvalt meeskonnalt taustaks mängimas).
önnelikult maabusin med punkti ja väljendasin oma hämmastust, et ma ei taha med punkti, aga ma soovin tsekkinni, sest lennuki väljumiseni oli vaid napp 45 minutit.
Valvearst rahustas mind, ja lohutas: “ärge muretsege, te jöuate lennukile!” Vöttis mu passi ja piletid ja hakkas mind kontrollima. Kirjutas mind kuskile üles pani pitsateid ja helistas. Küsis ka, et ega ma vetsu ei taha. Mötlesin, et kasutan juhust. Vets oli üsna ok, aga ust ei olnud vöimalik lukustada ja ruum täitis ka joogivee pudelite ladustamisepaiga funktsiooni.
vetsu vastas oli haigete ootamisruum – mul vedas – sain eeskojas diivanil istuda kuna mu lend oli juba ukse ees. Oleks pikemalt pidand ootama, oleks mind sinna nn “palatisse” pandud. Aga seal oli juba löbus seltskond – vanem proua oma saatjaskonnaga olid juba pudeli viina ajaviiteks ära lahendanud ja seepärast oli tuju päris hea ja olemine suht lärmakas. Mulgi hakkas seal eestoas diivanil löbus.
Umbes 15 minuti pärast tuli kurja olemisega tsekkinni tädi. Vöttis mu passi ja piletid ja kontrollis. Registreeris mind ja pani hulgi pitsateid ja allkirju. Siis vöttis välja musta pommiotsimise riista ja haakas mind sellega kontrollima. Ladusin oma kogu varanduse tema valvsa pilgu all lagedale. See tekitas temas ilmselgelt head meelt, sest pommi ta minu juurest ei leidnud. Lahkusime söpradena. Minu väike roheline kott läks temaga kaasa pagasiruumi oma pagasielu elama.
Siis läke veel natuke aega mööda, kui tulid tagasi poisid, kes minuga ja ratastooliga enne olid mässanud.Transporditi mind siis med punktist välja ja viidi klassikalise laipade lennukisse panemise autoni. Söidutati töstukile, töstukiga autosse, autoga lennukini, ja siis vöeti lennukilt päris trepp ära, aeti minu laibaauto lennuki külje alla ja tösteti mind laibaautoga lennuki ukse körgusele. Minul ei jäänud muud üle kui sealt siis rahulikult (ostorozna!ostorozna!) lennukisse höljuda.
Stjuardessi lahkel abil leidsin oma istumisepaiga, mis oli köige äärmine läbikäigutee ääres, mistöttu omade haigete jalgadega pidin vähemalt kaks korda sealt töusma ja akna poole istujaid läbi laskma – millegipärast tsekkinni ei olnud vaja teha selliselt, et hädine mutt lennukis enam vöimlema ei peaks.
Pakuti ka klaaiske vett ja siis tulidki teised reisijad ka. Laibaauto oli ära söitnud ja tavaline trepp asemele pandud.
Pean ütelma, et TU 154 oli täitsa tore söita. Kommi anti ja vöileiba ja teed ja mahla. Sümpaatne teenindus ja kena lend igati.
Stjuardess veel täpsustas, et kas ma vajan ka Moskvas abi. Ütlesin, et jah. Noh tahtsin näha, kuidas seiklus edasi kulgeb ja muidugi olin natuke mures ka, et kuidas ma need tavaliste inimeste kadalipud läbin, sest Pulkovos oli ratastooli poiss mulle vihjanud, et see med punkti kaudu lennukisse minek on ikka super lux värk vörreldes tavaliste inimeste kolgata teega lennukini jöudmisel.
Moskvas maandudes jäin siis viimaseks lennukist lahkujaks, sest ootasin oma abilist ratastooliga.
Teised olid läinud kenasti toru kaudu terminali ja sealtkaudu mugavasti oma teed.
Minule aga tuli kutt ratastooliga järgi mööda treppe, mis sellest nn torust körvalt alla lennuväljale lähevad. Ja kuna ratatooliga treppidest alla minna ei saanud, siis pidin omal jalal treppidest kiirabi autoni komberdama – selle asemel, et mind sujuvalt ratastooliga otse terminali söidutada … Kiirabi auto juures aga selgus, et mul on töesti sinna oma haigete jalgadega väga raske ronida, selleks peab ikka jummala terve inimene olema, et sinna kuuti sisse saada. Aga sain, vötsin oma tahtejöu kokku ja sinna kiirabiautosse ma ennast hiivasin.
Autoga söidutati mind Domodedovo lennujaama keldrisse garaazhi. Seal ukerdasin autost välja ratastooli, millega mind siis terminali med punkti söidutati.
Medpunktis kontrolliti mu passi ja reisidokumente ja avastati, et mul ongi kaks tsekkinni, üks Helsinkist ja teine Peterburist. Minu enda seisukohast see ohtlik polnud, sest mind oli üks ja ma olin olemas ja köik dokumentatsioonis ja päriselus klappis. Oht aga oli tekkinud minu rohelise kohvriga, sest seda ei suudetud leida. Kuid minu uus Moskva ratastoolimees oli tubli, haaras ohjad, ja läks kaevas minu rohelise kohvri kuskilt ei tea kust välja. Kohver leitud, söidutati mind tagasi med punkti ja pandi “palatisse” ootama. Kus juba paar kaukaaslast oma emaga ees ootamas olid. Saime kena jutu peale, ja vestlesime, kuni saabus kurja olemisega noor tsekkinnitsikk, katsus mind järjekordselt pommiotsijaga läbi, lasi mu maise varanduse välja laduda. Oli röömus, et pommi ei leidnud, pani hulgi allkirju ja pitsateid ja viis mu rohelise kohvri endaga kaasa.
Vahepeal sain vetsus käia ja oli päris tore olla juba.
Siis tuli mu Moskva ratastooli poiss ja korjas mind kokku ja viis tagasi keldriss, kust pidin ise kiirabiautosse ronima. Ja söit läks lahti lennukit otsima.
Pärast möningast tiirutamist Domodedova lennuväljal ja peale möningaid könesid, önnestus meil lennuk identifitseerida. Probleem oli aga see, et lennuk oli pime, ei ühtegi hingelist ega märki sellest, et see ülds ekunagi lendama peaks hakkama. Möned telefoniköned töid selgust – lend määramata ajaks edasi lükatud, kuna Voronezh ei vöta ilma töttu vastu.
Söitsime siis tagasi terminali. Jälle oma vanasse tuttavasse garaazhi, seal kobisin kuidagiviisi autost välja ja ratastooli ja sellega söidutati mind medpunkti ja sain tagasi oma “palatisse”. Kaukaaslased olid vahepeal lennukisse saanud. Olin üksi.
Jöudsin käia veel korra vetsus, kui tuli uuesti tsekkinni kuri tibi ja kontrollis mind uuesti pommiotsijaga ja igat muud moodi läbi. Kuigi mu ratastooli poiss talle ütles, et mind on juba kontrollitud, ta siiski kontrollis üle. Pommi ikka ei leitud ja minuga oldi rahul – kena rahulik vanainimene…
Vötsime siis autojuhi ja ratastoolipoisiga vabalt, sest polnud teada, millal jälle midagi juhtuma hakkab.
Ma arvan, et möödus umbes kümme minutit, kui tuli trevooga, et kus ma olen….
Kiiresti söidutati mind uuesti kiirabi autoni, see kimas juba varem identifitseeritud lennukini – selgus et mina ja paar äriklassi meest oligi veel puudu – lennuk oli täistuledes ja valmis lendama. Kobisime siis kiiresti lennukisse ja selleks korraks oli show otsas.
Voronezhis keeldusin igasusgusest medpunkti abist. Komberdasin omil jalul terminali. Kohtasin seal mulle vastu tulnud inimesi. Vajalike paberite ettenäitamisel ja peale pöhjalikku kontrolli sain pagasiruumist kätte oma kohvri.
Pikk päev oli öhtuks saanud.
Muidugi enne seda oli ka Voronezhi lennujaamas nalja saanud – Shurat ei tahetud lennujaama hoonesse lasta, kuna tal polnud passi kaasas. No löpuks ta end sinna sisse ikka rääkis, sest kuidas sa jätad vanema daami öue tuisu kätte ootama – niipalju see turvamees siiski inimene oli. Maxim oli vötnud aga instituudi auto, et mind siis linna ja hotelli ohutult söidutada, kuid kui me lennujaamast välja saime, tundus, et see oli jalga lasknud.
Mönede telefonikönede tulemusel ilmus auto siiski jälle välja, ja see oli kökimöki, et me teda mööda pimedat parklat läbi lumelörtsi täis reisivarustuses, st kohvri ja kotiga koos ukerdades otsisime.
Söit hotelli oli tore, vestlus löbus. Mu vastuvötjad teatasid, et see Park Inn, kuhu viimases hädas suht normaalse hinnaga öömaja sain, on linna parimaid. Bingo!
Hotellis viisn oma kola tuppa, teenindus oli väga hea ja hotell ise ka selline Eurosteriilne ja suht ok.
Jöime siis Maximi ja Shuraga hotelli all kohvikus kohvi ja Shurale tegin ka ühe tiramisu välja. Hind oli muidugi soliidne – kolm lattet ja kaks tiramisut maksis kokku umbes 780 rubla ( 1 euro umbes 38-40 rubla) – seega peaaegu et 20 eurot. Aga olgu peale, olin saanud kenasti hotelli ja tänulik oma vastuvötjatele.
Järgmiseks päevaks olid plaanitud kohtumised Instituudis, ja Maxim lubas tulla pealelöunal hotellist läbi, et siis koos Instituuti saaksime minna – et minul niimoodi lihtsam ja kergem köiki vajalikke kohti üles leida.
Öhtul tuli kiiresti uni ja voodi oli töesti väga hea.
Piltidel: Laibaautost lennukisse ja “palatis” reisi ootamas

2 mai

Üks kirsiõlu, palun…

Posted by Karuema in Belgia, elustiil, mujal maailmas. 3 kommentaari

Ja seda tuleb kindlasti üritada öelda flaami keeles.

See on päris keeruline, et see “Kriek” õigesti välja hääldada. Harjutasin mis ma harjutasin seal silla otsas tänavakohvikus istudes, kui üks kohalik muusik, kes multifilmidele musa kirjutab mu naabriks sattus ja mu suhtlust ettekandjaga pealt kuulama juhtus…Noh kuna see minu küsimine na ädine oli, ja eks see

ettekandja ka natuke selline, tuuleline ja ringitõmblev, sest rahvast ja tellimusi ju palju…Ja no ei tulnud see kirsiõlu kohalikus dialektis mu huulilt nii, et nemad sellest ka nii aru oleks saand…

Aga muidu on kirsiõlu üks neid rutiine, mis mind ikka ja jälle rõõmsaks teevad, kui Genti satun. Seda õlut on kahte sorti, see õigem on selline hapum ja ei ole nii meelitavalt

hea. Aga see versioon “mystic” on veidike siirupiga solgitud ja on nii paganama hea, et tõepooelst – hakka või joodikuks…Noh nendel Belgia päevadel ühe kirsiõlle ikka jõin, ehk ka kaks, vahel kolmgi…kui loengud olid lõppenud ja päevatöö tehtud ja mõnus jalutuskäik koolist koju vahepeal puhkepausi nõudis…

Üldiselt peetakse sind Gentis natuke imelikuks, kui sa peale tööpäeva natuke kanalipealsel või Korenmarktil ei chilli ja õllekest ei limpsi…Fotol on näha, millised massid seal kanali kaldal pealelõunal aega veedavad…Iga päev…Idüll…

1 mai

Kui lõhnu saaks pildistada…

Posted by Karuema in Belgia, elustiil, meenutused, mujal maailmas. 1 kommentaar

Siis ma pildistaksin lavendli lõhna…Gentis on üks pood, mis lõhnab lavendlit mitmekümned meetri kaugusele.

Pood kaupleb Belgia käsitööga – tikitud ja pilutatud nipsasjakesed, ka mõned traditsioonilised belgia gobeläänid – kuid on neid on siiski vähe, need on pigem värviks, sest muidu oleks poeke täis vaid valget ja lavendlisinist…

Eriti shikid asjakesed selles poes on muidugi väikesed kotikesed, niplipitsiga pealt, ja lavendlit täis topitud. Saad panna oma pesukappi ja siis on seal kogu aeg mõnus lavendlilõhn…ja mõnusat lavendliseepi saad ja labendliõli. Poe tagatoas on ka sellist vanamoodsat hõbedat – alates kaelas kantavatest südamemedaljonidest kuni hõbedaste salvrätihoidjateni…

Stiil on selle asja nimi…tõeline Belgia stiili näide minu jaoks…

29 apr.

Ei midagi uut siin päikese all

Posted by Karuema in Belgia, elustiil, mujal maailmas. 3 kommentaari

Need iga aastased Belgia reisid on omamoodi ses mõttes, et Belgia on omamoodi…Stabiilne, ja kohati tundub, et isegi stagnaatiline. Muutumatu. Ja mind paneb imestama, et see ongi nii ja inimesed on maha rahunenud ja ei tõmble ühest kohast teise…
Juba kaheksa aastat on mu lemmik söögi ja joogikohtades samad ettekandjad, sama menüü, isegi samad hinnad… Kohtumaja ja teatri taga silla nurgas on Katlakese bistroo, kus me alati Jaquesiga lõunat söömas käime. Ettekandja on

kena ja krapsakas tüdruk, kaheksa aastat ikka see sama tüdruk. Ja omanik on alati baarileti taga (vaata pilte ka). Ja noh meie oleme juba nii tavalised ja tuttavad kliendid, et minult küsitakse isegi, et kuidas meie maal ilm on ja kuidas reis läks…Kodune ja rutiinne.
Teine minu oma koht on ribirestoran minu kodutänavas (pildil ka). Vaieldamatult üks odavamaid väljas söömise kohti Gentis – pool grillkana suure kuhja salatiga maksab 8 euri kopikatega.

Ribiports (söö palju tahad) on 14 euri kopikatega. Eine on nii toitev, poole grillkana nahkapistmine salati ja õllega on tõeline vägitegu…
Sealgi olen juba vana tuttav. Igal aastal ikka korra astun läbi ja einestan. Ja ettekandjad tunnevad -“Aaa teie jälle siinmail käimas, kuidas tervis?Kuidas muidu läheb? Jah, meil on täna jälle täis broneeritud ja ei ühtegi vaba lauda… aga oot oot, teile me ikka paariks tunniks laua organiseerime…istuge sinna akna alla väikesesse lauda…Kas jälle kana? Ja Hoegaardeni õlu?…” Nad mäletavad mind, mu soove ja maitse eelistusi, ma tean, et saan sealt alati süüa, ka siis kui on täismaja broneeritud, nagu see neil tavaliselt on…

Ja selliseid kohti ja nurgataguseid, kust mu rajad igal kevadel läbi käivad, on selles vanas linnas hulgi. Isegi üks kodutu paadialune on tuttavaks saanud…Tema istub alati seal kõrvalpingil, kus mina käin oma lemmikvaateid vaatamas. Temale ei meeldi haritlased ja õpetajad, aga mind ta siiski respekteerib…Tervitab kenasti, ja küsib, et kuda proual sel aastal läheb… (vaata pilti ka).
Sõnaga, ei ole seal Gentis midagi uut, kõik vanaviisi tavaline, sisseharjutatud, igapäevane…Ei midagi uut ole juurde tulnud ega vana kadunud…Kõik püsib…

« Older Entries

Newer Entries »