Archive for the ‘maailmavalu’ Category

10 sept.

Väike Tüdruk Suures Linnas

Posted by Karuema in emotsionaalne, isiklik, maailmavalu.

Täna on siis see päev, kui Väikesest Tüdrukust sai Suur Tüdruk…Jah, kuigi ma arvan, et oma hinges ja südames on ta ikka Väike Tüdruk…Me kõik, kes me oleme suured ja tublid Tüdrukud väliselt, oleme tegelikult ikka ja jäädavalt Väikesed Tüdrukud sisemuselt.

Meie Väike Tüdruk läks, sest tema Unistus tahab tegemist. Enam ei piisa vaid unistamisest…Nüüd on vaja minna ja püüda oma unistust…Suures Linnas, sest siis saab kinnipüütud unistus ka Suurem.
Maha jäime meie, Suured Tüdrukud, kes muretsevad. Kuid kes ei saa ja ei tohi seda välja näidata, sest suured ju kunagi ei näita oma nõrkust ja tegelikult Väikesed Tüdrukud ei salli, kui Suured Tüdrukud muretsevad…Väikesed Tüdrukud teavad, et tegelikult pole muretsemiseks põhjust. Sest Suured Tüdrukud on Väikseid Tüdrukuid Hästi Hästi Targaks õpetanud ja kombekaks kasvatanud. Ja Väikesed Tüdrukud tegelikult oskavad, ja saavad hakkama, ja seda kõike palju paremini, kui me ette kujutada oskamegi…
Väikesed Tüdrukud peavadki minema…Sest elu seadus on ikka nii, et kui ei lähe, siis Unistust kinni ei püüa…

4 sept.

Miks eestlased mujale kipuvad?

Posted by Karuema in eesti asi, isiklik, maailmavalu.


Ehk miks eestlased välismaale tööle, kooli, mehele, seiklema…lähevad? Mina olen üks nendest minejatest. Pole sellele küsimusele enne niimoodi üldse möelnud, sest see minemine oli kuidagi loomulik, see oli veres. Kuid mu eelmisele kirjutisele lisas keegi lehelugeja kommentaari, mis mind asjale sedamoodi vaatama ja asja üle mötisklema pani…Et Eestis on hea, mönes asjas isegi parem, kui mujal maailmas, aga ikkagi minnakse…
Kas eestlased on maailmas ringihulkumise kohapealt mingiks erandiks? Kas eestlased hülgavad oma kodumaa teistest rahvustest rohkem? Ei ole kuskil sellise statistika otsa sattunud, mis sellele küsimusele vastuse annaks. Aga Hemingway küll olevat kirjutanud, et igast sadamast maailmas vöib ühe eestlase leida…

Eestlaste välismaale minemine on viimasel ajal nii aktuaalne teema, et viimati parlamendivalimistegi kampaaniatesse sai see ära rakendatud…
Samas. Eestlased on kogu oma ajaloo maailmarändurid olnud. Ja kellelgi pole tulnud pähe neid vanal ajal Eestisse tagasi meelitada lihtsalt sellepärast, et Eestis vähe tööjöudu on…vöi et Eesti palgad on konkurentsivöimelised muu maailma palkadega – et miks siis väljamaal töötada, kui Eestis ka sama raha saab…

Minu vanaisa, kelle sünniaasta jäi üleeelmisesse sajandisse ja kelle kodune sünnikoht on Saaremaal kolkakülas, pidas iseenesest möistetavaks, et kooli mindi Riiga vöi Peterburgi…Samuti oli täiesti loomulik, et väljaöppinud meremehe, laevakapteni tööpöld on laiem kui Eestimaa kalapüügirand. Esimese ilmasöja ajal jäid osad Tsaari-Venemaa laevad Inglismaale söjapakku ja minu vanaisa sealhulgas, ja nii tuligi kaks aastat Liverpoolis elada – seal sai peregi soetatud…Kui Eesti sai iseseisvaks, tuli vanaisa koju tagasi, ja vanas eas oli aega kodukülas kalurgi olla…

Vanaisa ei läinud Eestist ära mitte sellepärast, et Eestis oleks halb, vaid sellepärast, et maailmas oli palju uut ja huvitavat avastada ja näha. Maailmas sai öppida keeli (mu vanaisa rääkis vabalt lisaks eesti keelele ka vene, läti, saksa, inglise, prantsuse ja hispaania keelt), sai öppida seda, kuidas hiljem ka Eestimaal oma elu moodsamalt ja paremini korraldada. Vaimu ja mötte ergutuseks mindi laia mailma rändama. Samal pöhjusel hulguvad mööda maailma ka paljud teised rahvused ja rahvad. Samal pöhjusel lähevad Eestist ära inimesed ka täna. See, et nad mujal ka tööd teevad ja raha teenivad, see, ma arvan, on ENAMUSELE lisaväärtuseks sellele unikaalsele uuele kogemusele. Raha tuleb ikka teenida, sest elama ju peab. Ja mujal küll teenid rohkem, kuid ka kulutused on suuuremad…

Mina arvan, et Eesti edu läbi sajandite ongi olnud selles, et on oldud avali mujalt maailmast kogemusi üle vötma, on oldud avali suhtlema ja elama ja öppima.

Ja löpuks tullakse ju ikka koju tagasi, alati on tuldud, ja tullaks edaspidigi, aga tullakse kogenenumana, targemana, tuuakse värsket vaatamist ja suhtumist kaasa…

See, et Nöukogude Liit meid oma piiridesse surus ja maailmaavastamise vaid suure ja laia punase kodumaaga piiras, see oli ajalooline paratamatus, nagu tänseks on selgeks saanud. Kuid see paratamatus on, vähemalt mulle tundub, meie mötlemist päris korralikult töödelnud, eriti selles osa, mis väljamaalt tulevat kogemust ja uut teavet puudutab…Olen seda nüüd kohanud, kui olen rääkinud paljudele körgharidusega tegelevatele inimestele, kuidas asjad mujal maailmas ülikoolihariduses seatud on ja kuidas raha ja ressursse mujalgi üritatakse ratsionaalsemalt kasutada ja …Paraku olen aga kohanud Eestis sellist suhtumist, et et kuigi on olukord raske ja rahaliselt ja inimressursiliselt priiskav korraldus ei ole köige parem – inimesed ise ägavad selle all, kuidas nad asja korraldanud on, siis süsteemi ikka muuta ka ei tahaks. Mis sest, et süsteem röömsalt nöuka-aegset süsteemi kopeerib, mis sellest, et süsteem on ebaefektiivne, laristav, stressitootev… mida iganes…

Vörreldes oma vanaisaaegse maailmakogemuse öppimisega, on üks asi täna teisti – eestlastes on säilinud kihk ja kirg kogeda ja öppida uut, on säilinud maailmaavastamise uudishimu. Muutunud aga on kodu, kuhu oma uute teadmiste ja kogemustega tulla. Kas see kodu vötab alati vastu seda mida mujale läinud koju tagasi kannavad? Teadmuse, kogemuse, oskuse….

Pildil: vana sadamakoht Saaremaa läänerannikul, kust mu vanaisa on sadu kordi teele läinud…Taamal on Läänemeri, ja selle kaudu avali suur maailm…

28 aug.

Möhk ja Tölpa ruulivad …

Posted by Karuema in emotsionaalne, filosoofiline, maailmavalu.

Aastaid tagasi olin pealtnägijaks stseenile, kus bussi tuli invaliidist nooruk, kellel ei olnud vasakut jalga…Istus see noormees siis bussis ukse vastas olevale toolile, nii et seda puuduvat jalga polnud näha… see oli invaliidide ja vanurite koht. Ja köik, kes samal ajal bussis olid, nägid, et poiss oli puudega ja köndis kepiga…Paar peatust edasi tuli bussi vanem daam, kes demonstratiivselt jäi seisma invaliidist nooruki körvale ja demonstratiivselt kehakeelega näitas välja, et tema on vana ja hädine ja ei jaksa seista (kusjuures osa tavaliste inimeste pinke olid bussis vabad, küsimus oli vaid nendes invaliidi ja vanuri kohtades, mis uksele hästi lähedal, ning daam tegelikult ei olnud väga vana ega ka eriti hädine mitte – tavaline ülekuuekümne eesti proua). Kui nooruk jonnakalt edasi istus ja daami ignoreeris, hakkas see bussis valju häälega rääkima, et kuidas ikka tänapäeva noored on nii kasvatamatud mühakad, et vanematele inimestele istet ei paku…Ja siis töusis see ühejalgne noormees sealt invaliidi toolilt ja pakkus häälekale daamile istet, jäädes ise seisma, kepi najale sinna samasse körvale…Vöite ette kujutada daami reakstiooni…Noormees oli vakka, ja väljus järgmises peatuses ja jäi ootama järgmist bussi…Temal oli paha sellest juhtumist. Loodan siiralt, et ka see daam end väga nigelasti tundis.

Töenäoliselt on igaüks meist kogenud olukordi, kus keegi, täiesti pahaaimamatult targutades vöi söna vöttes vöi seisukohti avaldades on kellelegi ülekohut teinud, kedagi solvanud…ise sellest aru saamata, ja ise sellest endale aru andmata. Need on sellised ”möhkjatölpa” tüüpi tegelased (kui te Nukitsameest mäletate) – südame poolest ehk isegi head, vahel, kuid sellised möhkamid…

Ma arvan, et selline möhklus oli, on ja jääb. Ning vöib olla ise me ka vahel satume nendeks möhkudeks, nii et ei teagi, et oleme möhkud olnud…Aga ühes asjas me saame küll seda tendentsi vähendada – kui me oma lapsi üritame kasvatada nii, et nad teisi inimesi ei kommenteeriks ja ei arvustaks ning et nad aktsepteeriksid erinevaid erinevusi – ratastooli inimesi, ilmselge füüsilise puudega inimesi, ülekaalulisi, alakaalulisi, pikki, lühikesi jne, lihtsalt teistmoodi olemisega inimesi…ja noh ise peaks ka püüdma ses möttes salliv ja möistev ja … intelligentne olla…et – kas ikka on vaja deklareerida seda, et MINA olen see öige ja normaalne, ja need, kes seda ei ole, pole nagu väärt olemagi…

Blogidesse satuvad ka vahel ”möhkjatölpa” tüüpi inimesed, önneks on blogikultuur Eestis siiski sellisel tasemel, et taolisi on vähe. Aga üks selline eksis minu blogisse ”Emad on emad…” lugu kommenteerima, anonüümselt. Argpüks ka siis köigele lisaks…

Ja üks asi, mis mulle Soomes elades oluliselt rohkem meeldib, kui Eestis – Soomes saan ma oma füüsilist puuet ilma piinlikust tundmata välja näidata, kui mul on raske, siis vötan kepi ja käin kepiga ja mitte üks titt ka ei näita näpuga, et vaata emme – paks ja lombakas läheb. Eestis on niimoodi öeldud. Soomes pigem töttab keegi appi ja aitab nii kuidas vähegi saab, muretseb, et kas ikka köik on hästi. Ka lapsed tänaval, muideks.

Erinev kultuur ja haritus, mis muud.

Newer Entries »