Archive for the ‘emotsionaalne’ Category

Eestlased ja vajadused

Eestlane on aastasadu pidanud palju kannatama ja leppima piskuga. Olgu siis ükskõik millise võimu või valitsuse ajal, kunagi pole olnud sellist ülevoolavat rahulolu elu ega iseendaga. Ja mulle tundub, et see on jätnud eestlase psüühikale tõsised armid, mis aeg ajalt hakkavad sügelema ja mingit väljundit või sisendit nõudma. No näiteks see, kuidas eestlane alati välismaalastelt küsib, et mis need Eestist ja eestlastest arvavad. Või siis näiteks see, kuidas võimalikult piinlikult täpselt aetakse näpuga järge, mida väljamaa meedia Eesti kohta kirjutab ja seda kindlasti refereeritakse Eesti meedias ja kindlasti ollakse kõrvust tõstetud, kui mingi positiivne asi ülemaailmsesse ruumi kerkib.

Sama on ka meie kangelastega, me identifitseerime ja laeme ennast positiivselt ja saame kompensatsiooni oma raskele minevikule nende kaudu. Ning me aeg ajalt tõestame ennast iseendale läbi massiliste mobiliseerimiste – laulupidu, inimkett, talgud… Me muidu nagu ei usuks, et me rahvus oleme, kui me ennast iseendale mingi regulaarsusega läbi massiettevõtmiste ei tõesta.

Nüüd siis on koos kaks asja – läbi kangelase identifitseerimine ja massiüritus. Kokku annab see inimketi Veerpalu toetuseks. Muidu igati kena ettevõtmine, aga kahjuks sellisel eetilisel platvormil, mis mind küll ei inspireeri selles osalema. Olgu kangelane või mitte, aga valetamise toetuseks ma küll ei suuda patriootiliselt eesti lippu lehvitama minna. Isegi suures armastuses Veerpalu vastu. Samuti ei aita see mind eestlasena identifitseerimisel. Pigem tekitab piinlikkust. Aga tundub, et nendes inimestes, kes täna Andruse toetuseks inimkette moodustasid, valetamine probleeme ei tekita. Mis on minu arust väga mõtlemapanev fakt eestlase kohta.

Kui mina oleksin Andrus Veerpalu ja oleks sellises halva maiguga loos peategelane, võtaksin sõna ja kutsuksin oma fänne üles valetamise propageerimisest loobuma, ükskõik kes siis kuipalju valetas ja kes kellega manipuleeris või kas Veerpalu on osaline või ohver. Kes tõesti on tõeline Veerpalu fänn, see on lihtsalt kurb ja sellest peaks piisama meie kangelase toetamiseks sel hetkel. Usun, et Andrusel endal on piinlik, et ta sellise kombinatsiooni sisse on sattunud ja usun, et ta pigem ei tahaks hetkel sellist teravdatud avalikku tähelepanu, seda on juba niigi liiga palju olnud ja liiga pikaks on see agoonia muutunud. Veel nõmedamaks saab asi aga minna siis, kui eestlased rahvusvahelise areenil kollektiivselt valetamise pooldajateks tembeldatakse.

Paha maiguga lugu

Erialaliselt pidin ma selle asja kohta sõna sekka ütlema. Inimesena ma ei oleks tahtnud seda öelda. Erialaliselt on tegemist tõesti ühe masendava ja äbardliku avaliku kommunikatsiooniga, mis muutub seda painavamaks ja alandavamaks osapooltele, mida kauem see kestab. Sestap olen ka inimesena veendunud, et aus ja kiire avalikustamine oleks agoonia lõpetanud.

Inimesena aga olen kurb, sest mulle ta ka meeldis, selline natuke nohik ja väga tubli. ma muidugi pole kunagi olnud veendunud selles, et suurt sporti saab teha ilma toetavate aineteta. Tehnikat saab lihvida ja kõvasti tööd teha, seda saab inimene ise teha, kuid panused on kõrgeks aetud ja tegelikult käib võitlus selle eest, et kuidas seda inimest toetada. Ja millega? Keelatuga või lubatuga. Sestap, usun, et enamus eesti inimesi on sisimas teadnud, et ega need suured mängud ikka kõige ausamad ei ole. Me oleme harjunud pisipattudega ja väheke suurematega. Me anname andeks valetamise, sest sisimas ta pattusid aiamtes me juba ette oleme talle andeks andnud võimaliku vale. Sest meil on vaja kangelast. Meie ensetunde jaoks on vaja kangelast ja see tahtmine on kangem kui hukkamõist valetamise eest.

Ja nüüd kui meie aimdused on tulnud avalikuks, me ikkagi raiume kui rauda, et vale ei olegi nii paha. Eriti kui kangelane valetab…

Tegelikult on see ohtlik. Kuhu me oleme jõudnud? Kas ausus tõepoolest jääb alla meie usule kangelasse?

Loomulikult ma kirjutan siin Andrus Veerpalust. Ja mul on selle loo pärast kurb. Ja kurb sellepärast, et mu kangelane ümbritseb end valega. Ning ma ei saa kindel olla, et ka mu kangelase enda sõnad on lõppude lõpuks olnud ikkagi vale… Paha maiguga on see lugu…

Seitse päeva seiklusi ja sekeldusi

Liini: Tallinn-Helsinki-Frankfurt-Casablanka-Marrakech-EsSmara-Marrakesh-Casablanka-Frankfurt-Helsinki-Tallinn

Eelmäng
See oli umbes kuu aega tagasi, kui mu õpilane Tartu Ülikoolist, Maarja-Liis, kes ka Eestis õpilasorganisatsiooni AIESEC asja ajab, minuga kontakteerus ja pakkus võimalust territoriaalse turunduse teemalisel konverentsil Marokos osaleda. 20 – 27 veebruarini, korraldajate kulul. No mis saab ühel inimesel sellise huvitava pakkumise vastu olla, seda enam, et ajakava suht lubav selles asjas oli – vaid üks Soome sõit oli vaja ümber tõsta.
Mida lähemale ärasõidu päev tuli, seda huvitavamaks asi läks. Omalt poolt sai kõik tehtud – ettekanne territoriaalsest turundusest Brand Estonia ja Saaremaa turundusprojekti näitel sai korraldajatele saadetud.
Korraldajate poolt pakuti niisiis professoritele tärnidega hotelli – algul viie tärni, päev enne sõitu oli juba jutt selline, et võib olla professorid saab majutatud neljatärni hotelli. Päev enne reisi ei olnud veel ka korraldatud pileteid, mis pidid tulema organisaatoritelt. Reedel enne põhapäevast ärasõitu hakkas muidugi piletite jutt korraldajatega peale – et tagasisõit võimalik alles 1 või teisel märtsil… ja et otse pileteid Tallinnast Marokosse ei saa – et kas meil oleks võimalik omal kulu sõita Tallinna eeslinnadesse Helsinkisse või Riiga… No andsin siin Maarja-Liisile, kes korraldajatega asju ajas, nõu, et Helsinki lennujaam on mugavam ja laevapileti üks ots 20 euri ringis…
Maarja-Liis saigi oma piletid sedasi kätte. Kuid minu pileteid ei kuskil. Olin ju alguses ise väitnud, et ei saa poole märtsini Marokosse passima jääda. Lõpuks siis laupäeva õhtuks, siis vähem kui 24 tundi enne väidetava reisi algust, leppisime reisi korraldajatega seda kokku, et ostan ise oma piletid ja nemad maksavad mulle kohapeal selle kenasti tagasi. Väike kahtluseuss muidugi jäi, sest kes see tark valge inimene enne araablast usaldanud on. Aga himu seiklema minna oli ka, ja nii need 800 eurosed piletid ostetud said.

Pühapäev 20. Veebruar 2011
Kuna pileteid internetist Nordea panga kliendid nii vähe aega enne reisi ja nädalavahetusel osta ei saa, tegin ainult bronneeringu ja sain Estravelist head infot, et tuleks natuke enne väljalendu nende Lennujaama kassast läbi tulla ja seal rahaasjad ära korraldada. Kindlustus ei teeks ka paha.

Pakkisin siis pühapäeva hommikul oma kohvri – tavalised konverentsi riided kaasa ja selle arvestusega, et suvi on meie mõistes sealmaal.

Kodus reisiks valmistudes oli mitmeid untsuminekuid – panin pluusi tagurpidi selga, välistrepi ees kukkusin pöntsti istukile kuna suvekingad ei olnud piisavalt tihked jää peal liikumiseks. Sain kõva matsu, lisaks käis seljakott koos arvuti ja kaameraga mütsti vastu kodumaist jääkamarat.
Siiski kondid jäid terveks, väike valu kuulus asja juurde ja peremehe auto hakkas lennujaama poole veerema, et mind siis Tallinn – Frankfurt – Casablanka lennule sätitada.

Lennujaama toimingud tehtud, piletid, kindlustus, väike sularaha varutud. Läksin tsekk-inni, Lufthansa omasse. Ja ebameeldiv üllatus tabas, et inimesega enam suhelda ei saanudki selle firma teenuseid tarbides. Vaja automaadis end tsekkida. Issakene, kuidas siis nüüd sedasi? Kuidas pagas ära anda, kuidas endale inva-abi Frankfurti ja Casablankasse tellida. Kassas istuvatel daamisel polnud esialgu muud nõu mulle anda, kui et seal automaadi juures pidada keegi nõuandja olema. Aga keda polnd, seda polnd. Seejärel, kui ma kurtsin invaabi tellimise soovi, letinaised mind siis siiski ära tsekkinnisid ja see moderniseering läks seekord minust veel õnnelikult mööda. Aga olge ettevaatlikud – Lufthansa on võtnud nõuks teiega nüüdsest vaid masinate kaudu suhelda. Allah aidaku sel maailmal ikka inimlikuna püsida (neid ridu Lääne Sahharas hotelli kongis kirjutades olen ka Allahisse uskuma hakanud nende päevadega?).
Seejärel seiklused mõneks ajaks lõppesid, igav lennukisseminek Tallinnas ja veel igavam Frankfurdis. Kõik korras ja korraldatud, asjad tuksuvad kui korras mootor…
Casablankas maandudes hakkas action jälle peale.
Frankfurdis muideks saime kokku ka Maarja-Liisiga, kes sinna siis Helsinkist oli jõudnud, ning edasi kulges meie teekond mõneks ajaks koos.
Casablankas seega pääsesime tänu minu ratastooli vajadusele hõlpsasti läbi igasugu passi ja pagasikontrollide. Piirivalve natuke mõtiskles mu passi juures – olin lolli peaga unustanud oma vana ajakirjaniku kaardi passi vahele. Väheke seletamist oli, et ma ajakirjanik pole, ainult et vahetevahel õpetan neid, ülikoolis, ja et me üldse läheme konverentsile. Kõhklused hajutas konverentsi kava väljatrüki näitamine.
Tere tulemast Casablanka, siin me oleme!
Korraldajad, kes pidid meile vastu tulema, olid kuhugi kadunud. Hakkas väike mure tekkima. Aga siis nagu nõiavitsa väel siiski poiss konverentsi tekstiga me kõrvale ilmus. Maarja Liisi nimi oli tal paberites, minu oma ei olnud. Aga ikkagi otsustati pärast väikest seletamist, et mina olen ikka ka olemas. Teisigi oli. Oma kümmekond inimest kogunes lõpuks bussi juurde. Noh selline lätlaste RAF bussi väheke uuem vend oli. Ja inimesi ning pagasit oli sellise veoki jaoks ilmselgelt liiga palju. Kuidagi siiski, pinkide ümbersättimise ja tahtejõu abil suruti seltskond bussi ja kahetunnine teekond Casablankast Marrakechi algas. Kell oli kohaliku aja järgi selleks ajaks juba peaaegu saanud kaks öösel. Saatsin koju sms-i et elus ja korraldjad leitud ja et buss on küll väheke väike selle seltskonna jaoks, aga siiski talutav. Peremees selle peale saatis teate vastu, et tundku me rõõmu, et me Indias ei ole, seal pandaks osad kindlasti katusele… Nojah, see oli tõesti hästi, sest, kuigi Aafrika, oleks öösel katusel sõitmine olnud väheke jahedavõitu, bussiski oli jahe. Niiske ookeanituul ja talvine kõrbekliima tegid olemise üsna jahedaks.
Esimeses bensukas tehti kohe tankimise ja pissipeatus ja peale seda läks sõit sujuvalt Marrakechi suunas.
Aeg Aafrikas lihtsalt veereb ja üsna sageli ongi nii, et selle aja jooksul sa mitte midagi ei tee. Hommikul kell viie paiku kohaliku aja järgi jõudsime linna kohale. Õpetajad viidi esimesena hotelli. Oli korralik ja hea hotell, stiilne ja mõnus. Seal lahkusin Maarja Liisist, sest tudengid viidi mujale. Hommikul õnneks oli aeg jälle voolamas omasoodu ja päevakavas ettenähtud asjad sinna voolamise sisse ei juhtunud ning saime kõik kenasti end välja magada – mina, Ukrainast ja Kroaatiast õpetajad seltsiks. Meie eilse bussiseltskonna dotseerivam pool niisiis.

Esmaspäev 21. Veebruar 2011
Pärast korralikku uinakut ja dushi kulgesin siis hotelli lobisse, et uurida, mis toimub. Puudus igasugune info selle kohta, kus teised on, mismoodi mujal olevate grupi liikmetega ühineme, ja mis üldse edasi juhtuma hakkab. Helistasin igaks juhuks ka MaarjaLiisile, et veenduda tema elus olemises. Noored olid juba Marrakechi turul ja väga elus ja väga rahul.

Hotelli lobis kohtasin Ukraina ja Kroaatia õpetajaid ja koos arutasime, et kuidas ja mida edasi. Aeg muudkui kulges.
Kroaatia mehel olid küpsised kaasas. Ostsin pudeli vett ja sõin kolleegi tervsilikke küpsiseid, et kompenseerida maha magatud hommikusöök. Ega ma väga millestki ilma ei jäänud – Kroaatia kolleeg oli söögiks end üles ajand ja oli väheke pettnud. Hommikusöök polnud väga söödav.
Siis mingil ajahetkel kui me olime oma eksistentsi üle seal hotelli lobis juba piisavalt juureldnu. Ja lisaks olime ära kuulnud eelmise päeva uudised, kus Marrakechis ka möllama oli hakatud ja kaks olla isegi surma saand – Kroaatia mehe kaasmaalased meie hotellist olid ka sattunud intsidenti, ja jutuainet oli turvalisuse teemadel. Kodused ka saatsid sms-e – rahvusvahelised uudised olid kohale jõudnud kiiremini, kui meie kohapeal asja omal nahal tundma saime.

Tegelikult oli hotelli terrasil päikese käes kena ja turvaline istuda, ainult et interentiga tekkis probleeme ja mobiililevi kadus mõneks ajaks. Aga see võis ka niisama olla. Aafrika värk.
Niisiis, mingi aja pärast saabus meie juurde eelmise õhtu poiss, Hussein, ja tegi ettepaneku, et ta viib meid sööma. Teiste juurde.
Läksimegi siis lõunale. Tutvusime kättpidi igasugu suurte ja oluliste meestega, ühel oli isegi naine kaasas. Sellel kõige tähtsamal presidendil. Ja seda rõhutati mitu korda, et tegemist on ülikooli presidendi naisega. Ma siis viskasin nalja, et jah naised on meie kultuuris ka olulised, neid peetakse mehe kaelaks. Mu nali tõlgiti prouale prantsuse keelde, ja ta isegi naeratas. Muidugi ma ei tea, kas ta naljale pihta sai, sest nalja olevat kultuuridevahelises suhtluses kõige keerulisem ära tunda.
Igatahse sõime ja jõime ja siis hakkas aeg jälle voolama nii, et keegi ei teadnud, mis toimub ja mis juhtub, ning ma palusin Husseinil end hotelli tagasi viia, sest eelmisest päevast oli veel väsimus kontides ja kodu ukse ees kukkumisel saadud trauma hakkas tunda andma. Hotellis otsustasin, et ei lähe ka õhtusöögile, kuigi Hussein pidi kaheksa paiku meid hotellist jälle sinna söögikohta viima. Mina lihtsalt magasin ja lakkusin haavu…

Teisipäev 23. Veebruar 2011
Järgmisel hommikul aga äratas telefonikõne mind 15 minutit enne kuut. Hea kolleeg Kroaatiast oli öösel mulle äratuse tellinud, sest info meie edasistest plaanidest oli vahepeal muutunud. Kui Hussein ütles, et ta tuleb meile Es Saidi (Lääne Sahhara) sõiduks järgi 9-ja poole kümne vahel, siis öösel selgus, et oleme hoopiski esimeses grupis ja lahkume lennuki peale juba kell pool seitse. Niisiis, tänud Mariole hoolimast. Ma oleks muidu lennukist maha jäänud… (huvitav, mis oleks juhtunud, kui ma poleks lennukile läinud, kas keegi oleks minu puudumist korraldajatest märganud?)
Natuke enne pool kuut tuli Väga Tähtsa Olemisega Mees meile hotelli järele. Selleks ajaks oli sinna kogunenud juba rohkem õppejõude – mõned neist näisid olusid tundvat meist kolmest (mina, ukrainlane ja kroaatia mees) palju paremini. Prantsusmaalt ühe naisega saime hästi tuttavaks ja ta aitas meid lennukile. Kuigi olime koos korraldajatega ja suure grupiga, oli teekond tsekkinist lennukini ikkagi huvitav, et mitte öelda imelik. Kuna olime sõitmas kohaliku liiniga ja nn sõjaväestatud territooriumile, siis oli meile kaks lennukit tellitud. Ja sõiduplaanis oli see märgitud sõnaga “kohalik”. Ei sõnagi Es Saidist. Ja loomulikult ei olnud ka selge, kust väravast ja kuidas üldse see lennukisse minek saab toimuma. Prantsuse kolleegi vaist ja kogemused aitasid meid lõppude lõpuks õigesse kohta. Lennukisse. Sõit Lääne Sahharasse, Es Saidi Maroko poolt annekteeritud suletud territooriumile võis hakata.
Lennuk oli meie mitmesajapealise konverentsi seltskonna päralt. Lisaks oli meie lõbustamiseks grupp muusikuid kaasa võetud, kes veel enne lennuki õhkutõusmist oma laulujoru lahti lasid.
Tund aega lendamist ja olimegi Lääne Sahharas. Kõrbe oli meie auks telkidest lennujaama vastuvõtu saal tehtud, lippudega ja Maroko kuninga piltidega kaunistatud, pakuti teed ja muud karastusjooki, ja ka siin olid muusikud meid lõbustama palutud. Ootasime, kuni meie pagas lennukilt kõrbeliivale laaditi ja ootasime busse, et edasi liikuda El Saidi linna. Bussiliiklus oli aeglane, kuigi tellitud… Meie pääsesime alles kolmanda satsiga liikvele, selleks ajaks oli ka teine lennukitäis Marrakechist saabunud.

Lipud langetati ja Suure Juhi portreed koristati ära juba enne, kui meie viiamne buss lennuväljalt liikuma hakkas. Selle aja jooksul sai meid paar korda ühest bussist teise ka tõstetud, mida ette rutates öelduna meiega sealmaal korduvalt juhtus.

Esimene peatuspaik oli telklinnak keset kõrbe, kuhu meie bussikaravan eskorditi vilkuva turvaauto ja mootorratturi saatel. Muidugi teepeal kõik patrullid lõid meile kulpi ja mõned teised autod, kes parajasti lambaid vedasid, pidid tee veerde seisma jääma ja meile teed andma. Et neist ometigi meile ohtu ei oleks. Lambad ja kitsed võivad ju ohtlikuks muutuda?

Niisiis lühikese bussisõidu järel keset kõrbe ehitatud ja rangelt valvatud telkilinnakusse jõudes oli päike juba kõrgel taevas ja kõrb näitas oma tõelist palet. Kuigi siinse mõiste järg talv, tõusis päikese käes temperatuur umbes 50 kraadini ja kangest külmast tulnud põhjamaalasele oli see hakatuseks mõnus, aga üsna pea päikesepõletuse märkidega klimaatiline shokk (lõppude lõpuks päiksespõletust ei tulnud – talvine kõrbepäike on nõrk!).
Lisaks oli lugu nii, et magamine pidigi toimuma telkides ja maas mattidel. Noortele muidugi see meeldis, aga mõned vanemad õpetajad tahtsid ikkagi hotelli. Korraldajad siis arvasid, et ongi võimalik hotelli minek. Aga et minnakse siis, kui on lõuna aeg.

Ootasime siis telklinnakus tunde – aeg ju teadupärast voolab siin Aafrikas ja kiiret pole ja midagi nagunii ei juhtu kohe. Sai joodud teed, tehtud pilte, muretsetud ja maha rahunetud…
Ja siis aeti meid taas bussidesse ja läksime linna, hotelli ja sööma. Seekord saime kohe õigesse bussi. Algul oli kokku lepitud, et õpetajad viiakse kõigepealt hotelli ära. Aga esimese öömaja võimaluse ukse tagant tulime sama targalt tagasi – see oli suletud. Või polnud me piisavalt prominentsed ööbimaks valitsuse külaliste majas.
Olukorra seedimiseks otsustati minna sööma – olime selleks ajaks juba päris pelmeenid – pea terve päev kõrbekuumuses reisinud, vetsu polnud saanud, ja muidu ka jama oma kodinate otsas kulgeda ja kohvreid liiva peale pandud vaipade peal järele vedada. Üha enam sai selgeks, et kaasavõetud riietega selles ekstreemolukorras ei ole küll miskit peale hakata. Ja internetti tõenäolislet siinkandis üldse veel pole. Mobiilid muidugi töötasid, nii et koju sain saata mms-i sellest, kuidas keset kõrbe telklinnakus püssimeeste saatel oma paremat tulevikku ootan.

Mingi hetk kamandati siis kõik sööma, konverentsi toimumise paiga juurde oli pandud telk söömiseks. Oli ropult palav ja õhku ei olnud. Aga tuju oli hea, ja toit oli hea. Millal sa siis ikka niiväga sellisesse paika satud… Tuleb olla uudishimulik ja maksmimaalselt nautida, otsustasin.

Peale sööki muidgi plaanid jälle muutusid – kavasse kirjutatud vaba aeg asendati sellega, et otsustati ikkagi konverentsiga alustada. Meie, kes me hotelli tahtsime, muidugi ajasime oma joru, sest tahtsime oma kolad ära panna.
Otsitigi siis meile hotell. Paar põiktänavat konverentsipaigast. Samas hakkasid levima jutud ka sellest, et on olnud kuuldusi, et Es Saidis turiste röövitakse…

Hotell on muidgi stiilne. Kõigepealt selgus, et meile kõigile kohti ei olegi – kuna olin kõige pikaldasem ja ei saanud turbokiirusel oma kohvriga trepist üles, jäin esialgu ilma toata, hotelli koridori tolknema. Asjalikud noored mehed muidugi jooksid edasi-tagasi ja üritasid mulle tuba leida. Aga mida polnd, seda polnd. Siis tahtis hotelli poiss mind oma tuppa elama panna, aga see oli nii segamini, et see polnud hea mõte. Ka tema arvates mitte. Lõpuks leiti mulle tuba – siiski, aga selline kongi moodi, ilma aknata ja pisem kui peldik mu kodus. Aga asi seegi, elekter oli olemas, ja voodi ka, ja mõnusalt jahe – hea alternatiiv päevale kõrbe telklinnakus.
Muidugi negatiivne pool on selles, et dushi võimalus on tänaval, vets on selline nagu lõunamaades ikka, kraanist tuleb külma vett. Ukraina kolleeg, nooreke selline, läks selle peale muidugi endast välja, ja nõudis, et teda tudengite telklinnakusse tagasi viidaks. Seal saab vähemalt dushi alla minna, mitte tänavale, vaid telkide vahel ühte majja…
Mina olin rahul olemasolevaga. Viskasin voodisse ja puhkasin. Päevakavaväliselt alustatud konverentsi avamisele ei jaksanud minna. Natuke oli juba siiber sellest korraldatud kaosest. Kahju oli sellest, et reisi kohta nii vale info oli, oleks hea meelega võtnud kaasa väikese käteräti ja mõned niisked salvrätid oleks ka kasuks tulnud. Aga otsustasin, et T-särk ajab käteräti asja ära ja kui see ka märjaks teha, saab sellega strateegilised kohad ihus värskendavalt üle käia.
Saatusekaaslased hajusid igaüks kuhu iganes.

Nüüd, pärast väikest tukastust ja värskendust ja vetsu, kirjutan siin seda kõike üles ja mõtlen, kas julgen nina välja pista. Ukse taga on kole lärmakaks läinud. Ja keegi koputas juba – läksin siis vaatama, et kes-mis? Mingid kummalised noormehed juba naeratasid seal. Panen vist ukse lukku ja täna enam kuskile ei lähe…
Laen oma kaamera ja arvuti täis ja puhkan. Ja loodan, et homme hommik on turvalisem välja uudistama minna. Pahad ju hängivad ikka õhtuti…

Kolmapäev 23. Veebruar 2011
Kuigi õhtul sain hilja magama – selle permanentse lärmi pärast, mis koridorist tuli, siis selleks ajaks kui imaam hommikul palvele kutsuma hakkas, olin juba virge. Jah, imaami palvekutsung on isegi mu kongi kuulda. See on ainus asi, mis regulaarselt ja ilmeksimatult kogu aeg samal ajal siinmaal juhtub.
Käisin vetsus – auku pissimine tuleb täitsa hästi välja ja vets on siin ka puhas – ämbrike veega kogu aeg valmis, et saab oma jäätmed august alla uhtuda.
Niisiis, ajasin end üles ja välja – esiteks tahtsin natuke ümbrust uurida enne kui palavaks läheb ja linn ärkab ning teiseks seepärast, et mul oli Soomes arsti helistamisaeg ja ma ei olnud päris kindel, mis kell on – ajalised probleemid on siis tõsised. Kui ma Marrakechis suutsin enam vähem aru saada sellest, mis kell on, siis siin sellist asja ei ole. Nojah, kongis oli mul levi telefonist millegipärast kadunud ja kui ma alla jõudsin, oli juba arsti helistanud. Vatsamata kõne oli näha. Helistasin tagasi, aga vestlust arstiga ei toimunud, sest tema aega oli juba ümber. Leppisime kokku uue helistamise aja.


Hotelli kõrval oli päris kena väike kohvik, siinses mõistes. Inimesi polnud, ainult üks sümpaatse olekuga naine toimetas midagi seal laudade vahel. Algul mulle tundus, et ta koristab. Hiljem tuli välja, et hakkas saiu küpsetama. Istusin ta juurde sinna vaatama ja mõtisklema. Tegelikult tahtsin midagi juua, et oma tabletid sisse võtta. Tellisin teed, seda jube kanget ja meeletu koguse suhkruga. Naine hõikas midagi tahatuppa. Jäin ootama. Mingi aja seal niimoodi kannatlikult oodates, kogunes mehi mulle seltsi. Mõned sõjaväe mundris tulid isegi kättpidi tervitama. Ja siis istusime seal juba kambakesi. Noh umbes tunni pärast, vöi ka poole tunni pärast – ajal ei ole siinmail mingit tähendust – tuli mu tee ja naisel hakkasid valmima saiad. Ta pakkus, kas ma ei tahaks. Ikka tahtsin. Kui meestele anti niisama sai, siis minule pakkus naine, et paneme ehk mett vahele. Olin nõus. Minu sain siis mee saia. Tegelikult see ei olnudki sai, nagu meie pannkoogi moodi natuke, aga ilma rasvata küpsetatud. Aga jube hea oli. Meievaheline kommunikatsioon toimus ilma konkreetse keeleta ja me mõistsime teineteist täielikult. Rahvusvaheline naiste keel?


Pärast paaritunnist kohvikus hängimist hakkasin vaikselt edasi jalutama, et otsida üles konverentsi koht ja vaadata, ehk saab kuskilt peakatteks mingi salli osta. Palja pea ja kaelaga tundus ilmselgelt ebasünnis selles keskkonnas ringi liikuda, kuigi mul oli pikkade varrukatega jakk ja pikad püksid. Ja päikese eet oli ka end vaja kaitsta.

Lonkisin tänavatel, trehvasin meie grupi inimesi, kes ka hotellis peatusid. Tegin mõned pildid, ja leidsin ka konverentsipaiga üles. Oli teine lihtsalt nurga taga, lühikese jalutuskäigu tee kaugusel. Kõrbes telkiv seltskond oli juba kohal ja maisutasid hommikusöögi lauas. Ega sellist infot ju ei olnud, et konverentsi paigas ka hommikust süüa saab, siin sa lihtsalt pead õigel ajal õiges kohas massiga kaasa minema ja siis saab ka osa ühistegevustest. Ausalt öelda, minu hommikune meesai oli palju parem, kui see konverentsi hommikusöök, nii et ma ei kahetsenud oma kulutust siin kohalikus kohvikus. Kaup oli aus.

Siis hakkas konverents peale. Nagu karta oligi, oli avamine juba eelmine päev ära olnud, ja selle öö jooksul oli ka konverentsi programm totaalselt muutunud. See kava, mis meile mailidega ette saadeti, ei olnud ammu enam jõus. Uus kava oli tekkinud. Ja selle järgi pidime siis täna kõige viimastena, peale aafriklasi, esinema. Vahepeal oli ka natuke kiireks läinud – Salimile oli vaja meie presentatsiooni usb pulga peal. Ja Maarja Liis oli mulle kohusetundlikult sms saatnud. Mul aga kongis levi polnud, nii et seda kiiret teadet ma kätte ei saanud. Aga ega siinmail polegi vaja muretseda. Asjad juhtuvad nagunii siis kui nad juhtuvad. Andsin siis seal hommikusöögi lauas oma pulga ettekandega Salimile, ja sinna see jäi. Konvernets hakkas peale, ja oli oma sisult hullem kui ükski kõige igavamate tudnegitööde kuulamise üritus kunagi on olnud. Õudus ruudus. Aga minna ka kuskile polnud, sest väljas oli põrgukuumus ja konverentsi ruum oli ainuke paik, kus normaalsel temperatuuril olla sai.

Lõunasöök oli jällegi meie söögisaalis, kus selle üritiuse kõik söömingud toimuvad ja see oli päikese käes prae ahjuks muutunud. Aga lõunasöögiks pakuti mereandide pirukat nuudlitega esimeseks roaks ja kaameli liha teiseks roaks. See viimane oli küll hea. Ja nagu hiljem räägiti – hästi toitev. Õhtuks polnd kõht veel tühjaks läinud – nii et õhtusöögilammast sain maitsta vaid ühe suutäie – rohkem lihtsalt kõhtu ei mahtunud. Söögist veel nii palju, et tegelikult on see siin maitsev. Esimene päev Saharas saime riisi suhkru ja mandlitega, täna saime meie niitnuudlite moodi asju kaneeli, rosinate ja suhkruga – selle õhtuse lambaprae juurde. Huvitaval kombel täiesti söödavad kombinatsioonid.

Niisiis, ega sel päeval muud juhtunudki, et massiliselt maksimaalselt igavaid oma maa esitlusi kõigilt osalejailt – konverentsi idee oli ju kuidas benchmarkida muude riikide kogemust regionaalse marketingi edendamiseks Marokos. Noh ega nendest esitustest küll palju õppida olnud – ehk Poola ja Austraalia etteasted olid sellised, mida oli hea kuulata ja kus oli iva ka sees. Muu oli küll aja raiskamine. Aga nagu Aafrikas kombeks, aega siis osatakse surnuks lüüa, nii et stiilne värk nii või teisiti.
Mingil hetkel pealelõunal hakkas mul mure oma esituse pärast. Seda ei olnud esituse arvutis ja teised esinejad kõik tulid oma usb pulgaga lavale. Ma ei saanud enam aru, miks mul oli vaja oma pulk Salimile anda? Mingi pausi ajal sain poisil nööbist kinni, ja ta ei mäletanudki, et hommikul oli mu presentatsiooniga tuline kiire ja et ma andsin oma usb pulga koos esitlusega talle. Oli selge, et ta oli selle kaotanud.

Kohvipausi ajal sattusin kultuurikeskuse ette orgunnitud turule (spetsiaalselt meie jaoks kohalik maffa, kes ka konverentsil osales, selle sinna orgunnis). Sellist ostmisväärset kaupa seal polnud – kaup oli kallis ja kvaliteet küsitav. Siiski tahtsin endale pea kaitseks salli ja hakkasin müüjaks pandud memmedega teemat ajama. Lõppes asi sellega, et mind mähiti rahvuslikku kostüümi, ja taheti seda mulle maha ärida. Kuna aga mul raha polnud, siis polnd nagunii millegiga maksta, sest eurosid nad ei tahtnud.  Samal ajal aga sattus Salim ka sinna, ja kuna ta mulle konverentsi korraldjate esindajana on umbes 900 euri võlgu – minu lennupiletite jagu, mis pidi saama kompenseeritud, siis oli hea võimalus elegantselt talle ta võlga meelde tuletada. Ja kuna Salim pidi mulle raha andma, siis võisin rahvusliku kanga endale üll jätta. Läksin siis sellega konverentsirahva sekka tagasi. Ja effekt oli muidugi suur. Isegi ülikooli president tõstis minu saali sisenedes oma kivistunud silmad imestusest minu poole. Ja kummaline küll, ma pole meestelt elus nii palju komplimente saanud, kui selles kostüümis ringi liikudes. Tule Allah appi, on ikka kummalised arengud siinmail.

Salim aga sai minu avalikust rahaküsimisest väga täpselt aru, mida ma tegelikult selle taktikalise sammuga mõtlesin, ja nägin, et oli tõsises vesluses oma suure pomoga. Veidi hiljem tuli ta minu tsekki küsima ja pileteid, ja teatas, et siin Sahharas ei ole neil raha, aga nii kui Marrakechi jõuame saan ma tseki, mille siis saab pangas rahaks vahetada. Siis veel natuke aega edasi tuli ta uuesti ja ütles, et kuna mu ärasõit on juba peaaegu kohe pärast Sahharast saabumist (tegelikult olin oma ärasõidu aega korraldajatele vähemalt 3 korda kommunikeerinud), siis tseki lahendus ikka välja ei mängi ja eks nad siis püüavad mulle pangaülekande teha. Noh eks siis näe. Aga sel hetkel oli kummaline, et korraldajad suutsid äkki ühele teemale nii pikalt ja järjekindlalt keskenduda. Aafrika võib ka üllatada. Salim muidugi on väheke teist masti ka. Kui keegi siinsest seltskonnast üldse Euroopast aru saab, siis on see tema. Kena noormees iseenesest ja teeb asja südamega ja oma parima oskuse järgi…

Õhtuhämaruses konverentsilt koos Kroaatia mehega koju jalutades (turvalisuse pärast soovitati ikkagi kellegiga koos liikuda, sest valgete turistide näppamise komme on pop), tuli tunnistada, et õhtul siin alles elu hakkab, sest tänavad olid rahvast täis, poed kõik töötasid. Isegi naised olid kodust välja lubatud.

Hotell oli lärmakas nagu eelmislegi õhtul Kolistamine, müdistamine, karjumine, ja mida kõike veel kestis hilise ööni, kui kõik nagu noaga lõigatult äkki vaikseks jäi. Kuni hommikuse imaami hüüuni…

Neljapäev 24. Veebruar 2011
Minu esinemine eelmisel õhtul oli rahvale meeldinud, paljud tulid patsutama ja tänama, ja kõik tahtsid pildistada ja tõepoolest, tänu sellele, et ma korraldajate juhiseid esituse tegemisel ei järginud (minuni jõudnud e-mailis lihtsalt seda osa polnud kirjas), siis kukkus lihtsalt hästi välja.

Mida kauem konverents kestis, seda prantsusekeelsemaks see läks, ja iga etteaste oli kui üllatus või loterii – et kas on kavas või ei ole. Enamasti ei olnud.


Neljapäeva otsustasin veeta oma hotelli kõrval kohvikus ja inimesi vaadata. Juua vett ja teed ja kohvi (see nende piimakohv oli muideks väga hea). Ja nii ma seal siis tunde istusin ja salaja pilte tegin. Kohviku rahvas hakkas minuga juba harjuma. Vahepeal tulid ka konverentsi inglisekeelsed noored minu juurde hängima, aga nende rahutu hing sundis neid peagi edasi minema. Jumal teab kuhu.

Mingil hetkel läksin ka konverentsi paika tagasi. Kaua sa ikka kohvikus istud ja inimesi vaatad.
Ja nii see aeg seal veeres ja kulges.

Konverentsi lõpp hakkas juba paistma, sest treppi hakati pühkima. Kuberner pidi tulema pidule punkti panema. Ja ega kuberneri tulekuks peab ikka trepi puhtaks pühkima ju.

Istusin siis konverentsi maja trepile ja hakkasin ka kuberneri ootama. Seal aega veeretades sain tuttavaks tütarlapsega kohalikust õukonnast. Lila. Hästi meeldiv ja tagasihoidlik tüdruk. Ema surnud ja isa elab uue naisega, aga hoolitseb esimese naisega saadud laste eest. Need saavad kõik, mis neil vaja. Isal raha olevat, ikkagi kuberneri õukonnas ametis. Lila las aga oma isapoolse vanaemaga koos õe ja vennaga. Tegelikult ta aga õppis Kairos juurat, aga sealsete sündmuste tõttu oli ajutiselt koju sõitnud. Ja ootas, millal rahutused lõppevad. Tal olid telefonis ka pildid – poseeritud koos tankidega Kairos.


Seal trepi peal Lilaga koos kuberneri oodates kleepis meile ka üks muidu libe mees külge. Lila ütles, et noormees teda igatsevat ja ei saa aru, et ta oma onupojaga kihlatud on ja järgmisel aastal abielluma peab. Oh armudraamat. Küsisin siis Lilat, et kas ta tahab oma onupojaga abielluda. Ta väitis seda väga tahtvat – kuna ta on juba päris vana – ligi 30, siis on see oluline… Nojah. Uurisin siis veel, te kus peika siis praegu – pidi Mauretaanias olema.
Uurisin ka natuke Lääne Sahhara poliitilise olukorra kohta. See pidi olema keeruline, aga positiivne selle asja juures on, et kuberner on omakandi mees – pärit umbes 200 km Es Smarast lõunas – ja seetõttu on ta kohalike seas ka populaarne. Lisaks pidi ta olema noor ja edumeelne. Nojah, eks see meie konverentsi sinna Es Samarasse toomine oli ju ka tõesti üks hull ja edumeelne ettevõtmine…

Ja siis ta lõuka tuli. Me läksime saali ja hakkasime konverentsi kokkuvõtteid tegema. Need olid kõik araabia keeles. Aga sest polnud häda, sest Lila tõlkis jutu mulle inglise keelde. Ta inglise keel olio tõesti väga hea. Ja siis see hakkas. Igas teises lauses räägiti Eestist. Rtte ja taha. Olin murelik, sest sellest, et Eestist räägiti, sain aru. Lila nägi mu kimbatust ja edastas juttude sisu. Tuli välja, et Eesti kogemus ja minu ettekanne oli üks kasulikemaid neile ja enim tähelepanuväärne õppevõimalus. Noh jummal tänatud, et midagigi head sellest kõigest tulemas. Kui nüüd päris ausalt oma hinge vaadata, siis mingit moodi see linnake keset suurt kõrbe oli südamesse läinud. See päev seal kohvikus aega veeretades ja elu hoomates oli teinud oma töö. Mul oli tõesti hea meel, et sain nendele midagigi anda. Ehk aitab see neid kuidagi?

Reede, 25.veebruar 2011
Turismi ja vaatamisväärsuste päev. Hakkas peale suure segadusega. Keegi ei teadnud jällegi mida ja kuidas teha. Olin hommikul oma kola kokku pakkinud ja alla tassinud. Noh tegelikult, sain rakendatud juba oma koridorikaaslasi – noored kutid tulid mulle meeleldi appi – pärast oma presentatsiooni polnud see enam mure, kõik tahtsid seda paksu ja porisevat eesti professorit aidata ☺
Istusin siis jälle oma kohvikusse ja tahtsin veel viimast korda kohaliku mee saia. Kuid minu prouat sel hommikul enam seal küpsetamas polnud. Aga kohviku perenaine (kes vist väga kohalik ei olnud, ainus euroopalikult riietuv naine linnas) orgunnis mulle mee ja koogi naabrite juurest. Seekord oli ka juustu meega koos koogi vahele pandud.
Pean veel ja veel seda rõhutama, et see oli mu elu üks parimaid hommikuhetki…
Muidugi ei jaksanud ma süüa kõike lõpuni ja pakkisin jäägid paberiss, et anda need poisile, keda ma ka juba paar päeva oli kohanud. Haigele poisile, kes regulaarselt seal iga päev kohalike käest kerjamas käis.
Kuna oli viimane päev ja mul ei olnud mõtet kohalikku raha väga säästa. Andsin talle sel hommikul koos koogi ülejäägiga ka natuke raha. Milline tänu oli selle noore mehe silmis. Kerjusel ja kerjusel on vahe, sellest sain sela väga selgelt aru. Eelmisel päeval hotellist konverentsipaika minnes ka mingi mees tuli raha küsima, selline kilavate silmadega ja nilbe. Sellele ei andnud ma midagi, sest tema jahtis meid, valgeid. Poiss aga käis kerjamas kohalike käest. Minust läks esmaslet mööda, ei tülitanud. Hakkasin ise temaga suhtlema ja pakkusin oma ülejääke.
Sama tegin ühe naisega, kes kahe lapsega mööda kohalikke käis ja sente korjas. Ilmselt lesknaine, keda siis kogukond sentidega kuidagi elus hoiab. Karm elu. Mu järele jäänud 100 dirhami läks, usun, väga sihtotstarbeliselt. Mul on sellest hea meel. Pole kunagi varem kellegi aitamisest nii head tunnet tundnud. Sest nende iniimeste pilk, sõnadeta pilk oli nii siiras ja aus ja täis tänu. Mõtlesin omakeskis, et huvitav, mitme päeva kerjamise raha ma neile andsin… Kui iga kohalik viskas vaid mündi…

Tol päeval ma nn linnaekskursioonist viilis, ja nagu hiljem kuulsin, ma ei jäänud ka millestki ilma. Kroaatia poiss vedas mu kohvri konveretsi paika. Pärast muidugi selgus, et see oli mõtetu korraldus järjekordselt, sest nagunii tuldi enne lennukile minekut veel korra hotellist läbi, kohvreid tooma. Kuid nii see kord oli. Kõigepealt üks juhis, ja siis kohe teine ja siis natuke ka kolmandat. Meie kohvrid reisisd iseseisvalt lennujaama samal ajal, kui me veel kõrbesse piknikule läksime. Kerget lõunat võtma ja arheoloogilisi leide vaatama. Meile oli ka sinna suur telk pandud ja oli päris mugav kõrbepiknik. Ja kõrb on ilus ja turvaline, kui silmapiiril hoomad sõdureid, kes sinu eest valvel seisavad…

Kuna aeg läks ja veeres omasoodu ja palavus ja tüdimus tulid ilule lisaks, siis otsustasime Kroaatia poisiga esimesse bussi, mis körbest ära sõidab. Aga võta näpust, emid aeti sealt välja teise bussi. Millegipärast olid korraldajad kindlad, et me peame kõrbepiknikult lahkuma bussiga, mis läks hotelli kaudu lennujaama. Ma ka ei mõistnud – emie kohvrid olid ju juba kuskil ees, igatahes mitte hotellis. Aga noh see selleks. See oli buss number kaks, ja igal juhul pääsesime liikuma. Vahepeal pidid kohalikud poisid bussis omavahel ka riidu minema, aga seekord jäi kaklus olemata.
Lõpusk saime lennujaama. Ja suur kohvrite hunnik ootas meid kõrbeliivasegusel lennujaama esiesel platsil.
Kroaatia professori kohver oli olemas, minu oma ei olnud. Pärast mõningast tuhnimist kohvrivirnas teatas keegi, et minu kott on lennujaama hoones sees. Trügisin siis sinna sisse ja olin juba üsna väsinud ja kuri. Õnneks mu kott oligi seal. Kuigi see koti sisu polnud väga väärtuslik – hunnik musta pesu, aga põhimõtteliselt ei tahtnud ma sellest ilma jääda.
Lennujaama hoones kohtasin ka seda juba varem kohatud ülikooli presidendi prouat. Kuna esimene lennuk oli ees, siis olid neil pardakaardid ja nad hakkasid just len nukile minema. Äkki presidendiproua pistis oma äriklassi pardakaardi mulle pihku ja ütles, et mine… Vaatasin teda kohmetult ja ütlesin, et ma olen selle Kroaatia mehega koos, et ma üksi ei lähe. Hetk mõtlemist (ma ei tea, kuidas ta must aru sai, sest tema inglise keelt ei mõistnud), haaras ta ülikooli presidendilt teise pardakaardi ja andis selel Kroaatia professorile… Ja lausa jõuga lükkas meid turvakontrolli ja õnneks ma taipasin teda tänada… Samal ajal kui mu kohver tagurpidi meetodil turvalindilt läbi käis, läksin naise juurde tagasi ja kallistasin teda… Noored mehed võtsid mu kohvri ja viisid lennukisse, ma tatasasin kiiresti sellele järgi, sest lennuk ootas minu järele. Äriklassi kohad olid mugavad ja ma ei saanud tükk aega aru, mis meiega siis lõpuks jutus. Kroaatia – Mario ka ei saanud. Vaatasime teineteisele otsa ja olime sõnatud. Me vist saime kogeda seda, et selles kultuuris tõesti naised määravad selle, kuidas asjad käivad…
Pilk lennukiaknast kõrbe oli hüvastijätuks selle kummaliselt koledalt kauni paigaga. Meie lennukit olid saatmas Maroko sõjaväe hävitajad. Alles Atlase mäestiku kohale jõudes nad kadusid kuhugi. Kõrb meie all oli täis huvitavaid maa mustreid. See on keskkond, kus elu käib omasoodu ja jumal vaid teab, mis või kes neid märke sinna maha jätab. Ja kes seal üldse on või ei ole. Müstiline kogemus igal juhul.
Ja õppetund.
Mida ma siis õppisin? Ühe olulise asja – kui meie siin Lääne tsivilistatsioonis kogu aeg jookseme elule järele ja kardame seda akotada, maha magada, mööda lasta, siis seal moslemireligioonil põhinevas kultuuris lasevad inimesed elul enda juurde tulla. Enda juurde voolata. Elule antakse aega. See on oluline erinevus minu arvates suhtumistes. Ja meie peaksime seda rohkem meeles pidama. Või ehk, me peaksime seda enda jaoks mõtestama. Igatahes, oli see reis raske mis ta oli – olmeliselt ja füüsiliselt ka, kuid positiivne kogemus kindlasti. Midagi hingele ja südamele.

Laupäev 26. Veebruar, 2011
Ma suudan asju juba väga rahulikult võtta. Mis sellest, et pean õhtul juba Casablanka lennujaamas olema, aga mul pole hommikul kell 9 veel õrna aimu, kuidas ma sinna saan ja kas keegi üldse korraldajatest mäletab, et mul see lend sedasi teistest varem on.
Aga oma uut elutarkust praktiseerides otsustasin mitte muretseda. Läksin alla hommikusöögile ja sattusin ühe oma uue sõbraga, Hispaanias elava araabia keele õpetajaga, moslemiga, koos einestama. Olime temaga eelnevate päevade jooksul palju koos olnud ja vestelnud elust ja asjadest. Tema oli sellel reisil nö korraldajate vana sõber ja suhtles vaid väga suurte ülemustega. Meie sümpaatia oli vastastikune. Kurtsin talle, et mul mure, et kuidas Marrakechist siis nüüd õhtul Casablankasse saan… Aga ega ma ei muretsenud. Sest see kannatlik ootamine, mis lõpuks elu ja lahendused su juurde toob, mulle tundus, et töötab. Lihtsalt oligi vaja vaid oodata, kannatlikult. Head inimesed soovitasid kohvri lihtsalt ära pakkida, et siis kui vaja minna, saab seda kohe teha.
Mu uus hispaania sõber lahkus korraks hommikusöögilauast ja tuli tagasi kingitusega – olin teda väga inspireerinud, jumal teab küll millega, aga nii ta väitis. Kingiks oli kallis ja kvaliteetne kashmiirist sall. Issakene, see on mu elus esimene kord, kui võõras mees mulle midagi sellist kingib. Olin hämmingus ja liigutatud. Tema väitis, et need meie koosoldud ajad ja vesteldud vestlused jätsid talle tugeva emotsiooni, et ma olla eriline inimene…
Kallistasime ja olime mõlemad liigutatud. Ja jätsime hüvasti.

Kell kolm peale lõunat tuli Hussein mind hotelli otsima, ma arvan, et Allah saatis ta minu juurde mu probleemi lahendama. Ta oli saanud ülesandeks mind rongi peale viia. Et ma siis rongiga saaksin Casablankasse lennujaama. Sõitsin esimeses klassis ja kõik oli ok. Tegelikult oligi kõik ok ja see mõttetu muretsemine sellepärast, et aeg lihtsalt voolab, oli tõesti mõttetu. Nädal lääne Sahharas muutis mu suhtumist. Ma ei peljanud üksi enam sellel maal lennujaama seigelda, ega tegelikult ei peljanud ega muretsenud ma enam millegi pärast.

Järellugu
Frankfurtis ei lastud meie lennukit parkima vaid jäeti keset lennujaama ja piirati politseiautodega – täiendav passikontroll, öeldi. Läbisime selle ja meid viidi lennujaama.
Helsinkis oli külm ja rahulik ja kõik toimis nagu kellavärk.
Kodu ootas ja ma tahtsin sinna niiväga. Tagasi vaadates sellele nädalale võin öelda, et see ei olnud väga turvaline reis, aga meie vastuvõtjad tegid oma parima. Ja see õnnestus vaatamata kõigele korraldamatusele (meie mõistes), mis seal oli.
Oma raha pole ma siiani saanud tagasi. Salim oli andnud mu originaalarve maarjaLiisile tagasi, aga nüüd vajas ta seda ikkagi ise, et saaks mulle ülekande teha. Ehk siis järgmisel nädalal ma hakkan mõtlema sellele, kuidas võimalikult lollikindlalt see arve originaal tagasi Marrakechi organiseerida.
Aga küll kõik asjad lahenevad.

Rohkem pilte vaata Flikeris, minu kontos.

Kes ärataks soomlased?

Koorberg Õhtulehest on oma südameasjaks võtnud Lotila abil eestlasi koomast äratama hakata. Aga minul hoopis mure, et kes neid soomlasi koomast siis äratab, kui Lotila eestlaste kallal nii palju vaeva näeb ja kogu oma energia Koorbergi ettevõtmisele on müünud? Kes soome bürokraatiale koha kätte näitab ja muud pahed parandada võtab?  Seega, ette panek tahapaneku mõttes, minu head ja armsad soome sõbrad, võtke see Lotila koju tagasi ja kasvatage tast inimene, kes külas käituda oskab. Võtke see rahvuslik paskapuhuja Lotila koju ja las harjutab väheke soomlasi koomast äratama, kõigepealt. Et siis kui nad omas kodus asjad jonksu on ajanud, ja kui ta selle kõige järel siis veel elus on, ehk siis kui teda kuskil surnuks pole pussitatud, vihast ja solvumisest, siis võib vahelduseks ka Eesti õuele taas ette panema tulla. Koorberg võiks taga muidugi Soome kaasa minna ja soome bürokraatiat omal nahal kogeda. See kogemus oleks temale ka äratav…

Tagasitulemise tunded

Olen sel sügisel juba peaaegu, et kogu aeg kodus. Veel möned sabaotsad teha, alustatud projektid löpetada ja siis ongi nii, et üks eluetapp on möödas. Mineviku vörra targem, tuleviku vörra rumalam. Nii nagu kogu aeg. Ses möttes ei ole midagi muutunud. Ainult, et minevik on mönede aastate vörra pikemaks saanud ja tuleviku pikkusest ei oska täna midagi tarka arvata… Olen viimastel nädalatel hakanud taasavastama ka Tallinna. Omamoodi huvitav kontrast Jyväskyläle. Eile aga tundsin äkki, et see kontrast on tegelikult nii suur, et seda kontrasti nagu polegi. Sest Tallinn on midagi niisugust, mida Soomes tegelikult ei olegi olemas, spirituaalselt. Sestap ei saa ka vörrelda. Jah Soomes on omamoodi hörk olemine, omad kohad aastatega välja kujunenud, mida armastan ja kuhu vabadel hetkedel vaikselt mötisklema end sätitan. Tallinn on omaette jutt. Pole sellest linnast siiani midagi sisulist arvanud, kuid nüüd tagasitulemise järel ja paaril öhtul esimeste sügiskülmade näpistatud sörmi Tallinna kohvikutesse soojendama sattudes adusin, et tegelikult need vanad linnamüürid elavad, hingavad ja annavad elus olemise tunde… Hämarates kohvikutes rahuliku muusika saatel tasakaalukalt vestlevad kaasmaalased, hörk kohvi ja konjaki löhn, julgelt ja söbralikult silma vaatavad teenindajatüdrikud. Köik see tundub uus, kuigi see on kogu aeg ju nii vist olnud? Kas töesti selleks, et hakata nägema, peab vahepeal pilgud hoopis mujale suunama… Otsustasin, et millaski lähen kaameraga vanalinna vaatama. Ehk läbi objektiivi fokusseerides tuleb seda oma tunnet veelgi juurde. See on ju hea tunne, miks mitte seda siis jahtida?

Eestis on ikka mehi merele saadetud

Vaatasin ja lugesin täna neid jutte Matvere ja Tätte maailmareisile minemisest ja pisar tuli silma. Ja mu omavanaisa tuli meelde. Just need vanaisa poolt vanaemale merelt kirjutatud kirjad, mida sel suvel esimest korda lugesin… Eesti mehi on ikka merele saadetud – olgu siis niisama seiklema, vöi tööle, vöi maid avastama. See ongi Eesti mehe eripära, et vahepeal peab kodust ära käima ja naised nutma/igatsema jätma.

Meile, maalejääjatele on selles mereleminekus hunnitu hulk romantikat ja idealiseerimist. Eriti kui jutt on ümbermaailma reisist, kuid tegelikult seal kesk merd oma paati raamituna loodusega tött vahtides on see köike muud kui romantiline. Lisaks koduigatsus. Mu vanaisa kirjades vanaemale oli vast seda köige rohkem. Ja siis kurbust lähedastest lahusolemise pärast ja muret. “Kuidas te seal ikka…Loodan, et saab parem… Tulen juba varsti koju käima, vaid möned nädalad veel…” on need lausekatked millega mu vanaisa oma noort naist lohutas. Lisaks hulgi kahtlusi ja köhklusi, et kas teda ikka oodatakse, kas kodused suhted ikka kestavad lahusolekut…

See on olnud rannarahva elu. Palju tulemisi, minemisi ja muret rohkem kui ehk möistlik oleks. Mu vanaisa elas üle ka laevahuku, kust meeskonnast ainsana pääses. Tasuks tösine südamehaigus, mis ta löpuks haudagi viis. Kuid ilusam pool olid need jutud kaugetest maadest ja teistmoodi inimestest. Ma ei mäleta enam, kas seda rääkis mulle vanaisa – töenäoliselt ei, sest olin siis liiga laps veel, kui tema mulle jutustas. Eks hiljem vanaema neid juttusid rääkis, et Peterburis olla prostituudi sadamakai ääres laevu oodanud, jalad harkis ja hargivahe igaühel eri värvi, et siis maale tulevad mehed saaks juba aegsasti endale sobiva välja valida …

Juttu oli ka sellest et vanaisal olla esimese ilmasöja ajal Inglismaal pere tekkinud – keegi kirikuöpetaja tütar olla lapse saanud mu vanaisaga. Aga see teema oli tabu ja sellest tegelikult ei räägitud. Aga midagi seal oli, sest mu vanaisa pildialbumis on pilt, kus vanaisa oli täis kaptenimundris ja pool pilti oli ära löigatud. Aastast 1919. Vene keeles taha kirjutatud pühendus ja tervitused kaugetelt maadelt… Ja miks see elu seal pooleli jäi ja miks vanaisa taas koju tuli ja mu vanaemaga abiellus? Hulk vastamata küsimusi ja töenäoliselt nii need lood vaid legendideks jäävadki, sest pole enam kelleltki küsida.

Selge on vaid see, et meremehe elu on hoopis miskit muud, kui meie, maalejääjad siin mötleme. Selles on palju rohkem valu, kui me aimata oskame ja palju rohkem muret ja igatsust, kui esmapilgul romantiliselt laeva mereleminekut jälgides tundub…

Vastupidamist teile, Nordeal ümber maailma üritavad mehed!

Juhuslikud avastused

Juba mönda aega olen vilksamisi tähele pannud Leedu kunstniku Ciurlionise näituse reklaame tänavate kohel kölkumas. Aga alles siis, kui mu hea blogisöber Iltaka facebookis möödaminnes mainis, et sel pühapäeval on see näitus viimast päeva avatud, otsustasin, et lähen vaatama.

Ausalt öelda on mul Leeduga kummaline suhe. Vene ajal sai seal möned korrad vanematega ekskurseerimas käidud – sellest ajast mäletan kuradite muuseumi ja sealt ostetud savist kuraditega viinakarahvini ja pitse, mis nüüd vist kuskile asjade maale tagasi on läinud ja mäletan ka juhust, kuidas mu isa sealsamas muuseumis furoori tekitas, aga sellest ehk kunagi hiljem. Mäletan ka kellamängu Kaunases… Vilnius on mu mälestustes kuidagi kaugem ja külmem, mäletan vaid tösiseid inimesi ja kirikuid. Leeduga seob mind ka mu pikaajaline hea söber Tiiu, kes on üks väheseid (kui mitte ainuke) leedu keele filoloog ja tölk Eestis. Kuid see side on pigem Leedu hea vaib Tiiu töttu.
Tavaeluliselt on Leedu minuga seotud totaalse transiidiga – Eestist Euroopasse ja tagasi, sadu kordi ehk? Ja selles kontekstis on Leedu suht igav. Aga see suhe ei ole süvenev. Nii et pealiskaudsus on selle arusaamise nimi ja nii kahjuks on. Sellist kultuuritust ja suhtumist on muidugi keeruline aktsepteerida, kuid paraku need asjad praegu just niimoodi on.

Täna aga hakkas avanema minu ees Leedu hoopis omamoodi. Nimelt Ciurlionise kaudu. Kuskilt iidamast-aadamast muusikaajaloo kursuselt mäletasin sama nimega heliloojat, ja mul polnud örna aimugi, et see sama mees on ka maalikunstnik. Vat selline on selle nöukaaegse hariduse sisu. Öpid ühe jupi selgeks ja tervikust pole mingit ettekujutust. Täna siis, nagu kombeks öelda – kakskümmend viis aastat hiljem, hakkas see vigade parandus ja tunnetuslike aukude lappimine.

Pean kohe alguses tunnistama, et ma vaat et armusin sellesse mehesse. Ehh, tema piltidesse ikka 🙂 Ja midagi ei ole öelda, meie KUMU oskab näitusi kokku panna. Mida iganes need näituse ülespanijad taotlenud on, igatahes möjus on see olnud. Nii ka täna. Filmiruumist imbus näitusesaali pidevalt Ciurlionise kirjutatud muusikat ja selles rütmis oli piltide vaatamine veelgi möjusam. Ma ei tea, mis oli näituse kokkupanijate tagamöte, kui nad need teised Leedu pildimeistrid sinna Ciurlionise taha üles riputasid, aga seekord möjusid nad halvasti. Mitte, et need halvad vöi inetud pildid oleks olnud. Ei. Need teised olid tavalised, traditsioonilised, sellised pildid, mida mitmeid kordi erinevates kunstisaalides olen näinud, erinevad nimed all, kuid sisult suht samad köik. Ciurlionis aga oli totaalselt erinev. Isegi nii erinev, et kohati tekkis neid pilte vaadates hirm, et kas autor ikka suutis seda müstikat oma hinges taluda, et äkki pani endale käe külge – jätsin tema eluloo lugemise meelega viimaseks. ja olin kgu näituse vaatamise aja murelik, et kuidas ta jaksas niimoodi möelda? Kas see on kuidagi seotud tema lühikeseks jäänud eluga. Suur kergendus oli, tobe öelda muidugi, see, et tema surma pöhjus oli kopsupöletik. Nii proosaline ja tavaline tolle aja intellektuaalile. Kuid neid pilte vaadates oleks vabalt vöinud peljata ka tema enesetappu, sest need teosed olid nii hörgud, kunstliselt nii tundlikud, et … Ses möttes on muidugi tema suhteliselt normaalne öpingutele ja tööle ja perekonnale pühendunud elu isegi ehk liiga proosaline?

Igatahes, mu esialgne plaan minna ka neoimpressioniste vaatama, jäi katki, sest ma ei suutnud peale Ciurlionist enam midagi muud vaatata…

Mis mulle siis köige rohkem meeldis?Siin need on:

Lilled

Fuuga.

Nii musikaalne, nii eriline, nii hurmav.

Paar törvatilka oli ka – kohvikus polnd vett müüa ja söögivalik oli kasin – kuigi maja oli vaatamata pühapäevale külastajaid täis. Garderoobis aga istus lausa kaks tädi ootamas, et kesk 30 kraadist suve keegi oma puhvaika neile hoida toob ja Ciurlionise näitusest ei olenud muuseumi poes isegi köige pisemat mälestuseks sobivat suveniiri, lemmikpildiga postkaardist vöi posterist rääkimata. Ka poe müüja ei mäletanud, et neid üldse oleks olnud… Nonsens. Kumu sisuline töö on nii suurepärane ja köik, mis peaks seda toetama ja looma külastajale selle löpliku täiuslikkuse tunde selle ümber, oli nii hale.

Eesriide langemise aegu

Lobisesin täna väheke oma kunagise klassiöega. Näoraamatus. Ta alles tuli sinna. Meie klassist on praegu minuga kokku vaid viis inimest Näoraamatus (kusjuures mu kogu söpruskond seal on üle 500). Muidugi, ega köik ei peagi seal olema ja passima, kuid siiski. Hoiakute ja ajaga kaasaskäimise küsimus… Omal ajal olime koolis väga eesrindlikud. Igast uuest ja huvitavast asjast sai kinni hakatud ja kaasa mindud ja eestvedajaks oldud jne. Ja nüüd?

Nüüd istume oma argipäeva rutiinides, vaaritame perele süüa, muretseme, teenime raha, hoolitseme, valutame südant, vötame vastutusi ja siis ägame oma koorma all. Juuksed on läinud halliks, turjale on tekkinud kühm suurest teiste murede kandmise koormast, näkku on siginenud esimesed kortsud ja hinges valitseb nukrus. Unistused on enamikul täitumata ja püüame veel päästa mis päästa annab, panustades oma järeltulijate unistustesse.

Eesriie on langenud, jäänud on vaid etenduse afterparty.

Ma ei tea, kas see on meie pölvkonna häda, vöi see pöhjus, et elan Eestist eemal, kuid mulle tundub, et minu pölvkond on kuidagi takerdunud ja kannatab oma mineviku, öndsa Nöuka aegse kasvatuse ja koolituse all. Me ei julge ennast avada ega väljendada. Ei julge öelda avalikult oma arvamust ega söna vötta. Kui siis vaid salaja ja valenimede all kuskil kommentaariumis. Meie sotsiaalne aktiivsus on olematu, meie söna jääb asjaajamise tasandile. Ja kas meil ongi üldse midagi öelda, äkki meil on lisaks vaikimisele ka tühjus peas? Me oleme nii rutiinidesse kinni jäänud ja igapäevamuredest lämmatatud? Vaikselt uutele pölvkondadele positsioone loovutav mass, minevikuvarjudest saadetud nostalgiaklubi? Ennast juba ette maha matnud oma aja ära elanud kibestunud kogukond? Äraaetud tööhobused, kes kuuluvad mahalaskmisele?

Miks nii, ja millest nii?

Mönda asja teed esimest korda alles 47me aastaselt…

Nii see on. Me elamine mingit elu ja loodame, et iga asi tuleb omal ajal… Nüüd alljärgnev aga on üks aastaid hinges kriipinud ülestunnistus…

Nimelt, olen nii kaua, kui ennast mäletan, väga joonistada tahtnud. Kui esimesse klassi läksin, siis surusin end ka tollasesse Kingissepa Linna Pioneeridemajja kunstiringi. See oli üks väga popp ring ja sinna oli raske löögile pääseda. Aga kuidagi ikkagi nii juhtus, et mul lubati tulla. Mäletan seda esimest ja ainukest korda siiamaani – kunstiringi juhendaja, Saaremaal kuulus pintseldaja Ants Vares oli seal öpetajaks. Härra Vares palus mul siis midagi joonistada. Ja minu sooritus tunnistati sealsamas andetuks. Sinnapaika siis jäi ka minu joonistamishuvi rakendamine. Sinna Pioneeridemaja teisele korrusele paremasse tiiba, kunstiklassi, kus oli eriline pliiatsite ja värvide löhn ja mis tundus tollal, 1970 aastal minu unistuste paigana…

Elu hakkas aga omasoodu edenema, ja joonistamine oli koolis töesti selline aine, mida ma harva sain maksimaalse sooritusena tunnistusele. Ainult gümnaasiumis trehvasin sellist joonestamisöpetajat, kes arvas, et mind vöiks isegi joonestamisolümpiaadile saata… Noh joonestmine pole joonistamine, aga siiski – silma vaja ja kätt vaja ja perspektiivitunnetust ja mida köike veel… Ja käisingi – aga aega oli vähe, vöi ma lihtsalt ise olin aeglane… aga sellegipoolest, enam ei mäleta, tulin vist isegi mingi viienda vöi kuuenda kohaga ära. Olin iseenda üle tookord juba üllatunud ja tagantjärele nüüd veelgi rohkem. Ja hämmastunud ka sellest öpetajast, Jurkatam vist oli ta nimi, et ta mind, sellist andetut, söandas saata. Selle juhtumini olin ma igati käeliselt ja kunstiliselt kölbmatuks tunnistatud.

Aga elu läks omasoodu, olin oma emotsionaalse ja eneseväljendusliku poole andnud muusikale ja köigega enam ei jöudnud tegeleda. Sügavale hingesoppi aga armastus kunsti vastu jäi ja realiseerus käsitöös ja maniakaalses kunstimuuseumide külastuste kollektsioneerimises ja mötetes oli see ikka ja jälle kuskil kalevi alt piilumas…

Kuni aastal 2003 septembris kaitsesin oma doktoritöö. Ja selsamal päikselisel päeval, kaitsmise järel oma elu üle Jyväskylä Ülikooli parklas järele möeldes, avastasin, et ühtäkki nagu olid köik asjad ära tehtud. Mitte millegi poole polnud enam püüelda, köik tundus tühi ja löppenud. Ja siis, et mingi edasiliikumine siiski taas hakkaks, otsustasin, et nüüd järgmise asjana öpin joonistama. Üksköik on mul siis annet vöi ei. Pole enam mingeid Ants Vareseid otsustamas, et kas mul on annet vöi ei ole. See ei olnud enam tähtis.

Läks veel väheke aega, kui 2008 aasta sügisel leidsin Jyväskyläst fantastilise joonistamisöpetaja, Lilia Fedorova, kes ise andekas ja armastatud kunstnik, ja veelgi rohkem hinnatud kui kunstiöpetaja. Sest – tema öpetamismetoodikaga on vist töepoolest vöimalik ÜKSKÖIK KES joonistama öpetada – Peterburi kunstiakadeemia koolkond. Ja sealt mu uus elu hakkas. Esimesel koolinädalavahetusel maalisin 2 x 8 tundi apelsini ja vahepeal kaheksa tunni jooksul ei lahkunud laua tagant, isegi mitte tualetti…

Ja sel kevadel on üks minu töö esimest korda ka kohalike amatöörkunstnike näitusel väljas. Oleks tahetud rohkemgi töid, kuid mu enesetsensuur lubas anda vaatamiseks vaid ühe pildi. Olen öppinud ennast väljendama visuaalselt ja olen selle üle ääretult önnelik. Ja olen absuluutselt seda usku, et igaüks vöib öppida joonistama, kui on olemas suurepärane öpetaja.

Sel suvel tulevad mu kunstikooli kaaslased meile Saaremaale külla ja me teeme joonistamislaagri. Saatuse iroonia on see, et mu suvekodu naaberkülas elab vana kunstnik Ants Vares…

Emad ja tütred

Köige parem tunne on hommikul ärgata, kui su tütar kaugel maal, kus parajasti täna on Emadepäev, on öösel Näoraamatusse kirjutanud sissekande, millega teatab, et tal on maailma parim ema … Kuigi juba täiskasvanud, aga ikkagi memmekas… Heas möttes. Ma ise olen ka selline, memmekas… Kui minu ema 2000ndal aastal suri, olin siis juba päris suur tüdruk, 37 aastat vana kindlasti, sain sellise trauma, et ei saanud oma emast möelda, ilma et nutt peale ei tuleks. Nii suur kurbus oli ema lahkumisest… Ja isegi täna veel mötlen ta peale pidevalt ja vesi valgub silma, et küll on kurb, et ta seda vöi teist  vöi kolmandat asja ei näe ja teada ei saa… ja seda ma ei saa temaga arutada ja seda asja tegi tema nii ja seepärast on see ainuöige viis seda vöi teist asja üldse teha… Jah, selline tühi tunne on peale ema lahkumist, vastik täiskasvanuks saamise tunne…

Kui ma olin veel väga väike tüdruk, siis saatuse tahtel olin sageli haiglas ja ema oli alati minuga koos ja minu juures. Meie omavaheline igapäevane dialoog sellest ajast ja nendest haiglaolukordadest, mis jäi käibele kogu eluks ja mille sügavamat tähendust teadsime vaid meie kaks, oli: “Emme ole ikka juures ka!”, “Emme on alati Kiisu juures!” Nimelt, ta kutsus mind Kiisuks ( ja mu vanemat öekest Rotuks, ta oli rotiaastal sundinud ja tal olid patsid nagu rotisabad :))… Mina kutsun oma tütart ka Kiisuks…

Kui emal oli diagnoositud vähk, siis mötlesime, et mida vöiks veel teha, kuniks elupäevi on antud. Arstid ei olnud mu ema paranemise suhtes väga optimistlikud… Otsustasime 2000 aasta maikuu löpus, et pooles juunis, kui mul puhkus algab, lähme kahekesi Itaaliasse. Itaalia oli mu memme eluaegne unistus… Aga see reis jäi tegemata, sest juuni keskpaigaks oli memm juba nii viletsaks jäänud, et reisimine ei olnud enam vöimalik. Oleks me siis kohe, maikuus selle asja ette vötnud, oleks olnud köik hästi ja vähemalt ühe ema soovi oleks ma saanud täita. Aga see läks nii ja teist vöimalust enam ei antud. Me peame alati arvestama sellega, et elada tuleb täna ja nüüd ja kohe ja praegu, sest homme ei pruugi see enam vöimalik olla. Homme on nagu kingitus, mis vöib olla tuleb, kuid vöib olla ka mitte. Meie memm läks 2000 aasta jaanipäeval. Miks ma küll ei teadnud seda tarkust siis, et miski pole igavene ja käest lastud unistused ei tule kunagi enam tagasi… Tavaliselt…

Aga minul on see önn, et saan Emadepäeva kaks korda aastas tähistada, ükskord siis kui UK-s on Emadepäev ja teine kord siis kui Eestis. Aga tegelt, iga päev on emadepäev, sest emad on meil kogu aeg, päevast päeva südames….

Ulemisel fotol on minu ema ja minu Kiisu. Ema on selle pildi paberversioonile taha kirjutanud:

“XXIII üldlaulupidu, juuli 1999. a. Oleme laulupeol. Ave 10. a, vanaema 70.a. Avele on see esimene üldlaulupidu. Vanaema oli esimest korda Tallinnas üldlaulupeol 1947. aasta suvel. See oli XII üldlaulupidu”

Keskmisel fotol on Minu Memme 1947nda aasta laulupeol Kingissepa rajooni laulupeorongkäigu sildiga. Memme seljas need Muhu rahvariided on tähendusega, isa meil ju muhulane…

Ja köige alumisel fotol olen mina oma Kiisuga, Suure Kanjoni kaldal kallistamas 🙂