Tänased uudised Belgia valitsuse kukkumisest ei ole head. Nii nagu igasugused valitsuste kukkumiste uudised üksköik kus maailma otsas. Iga muutus meid ümbritsevas maailmas toodab stressi. Isegi positiivne muutus. Rääkimata siis halbadest asjadest. Kuidas inimesed selles olukorras ennast tunnevad? Pean tödema, et kummaliselt rahulikult. Siin Gentis on inimesed kogu aeg kummaliselt rahulikult. Kui poliitikas köik keeb ja keerleb, siis igapäevases elus on köik selle vörra palju stabiilsem ja rahulikum. Belgia moodus hoida tasakaalu? Gent on Belgia flaamikeelne osa. Kuid ei mingit probleemi tavainimese tasandil ka prantsuse keele ja kultuuriga, prantslastega. Mu kolleeg siin Gentis just kohtus koolidirektoriga riigi prantsusekeelsest osast ja nad könelesid flaami keeles. Möni nädal tagasi kohtusid nad prantsusekeelses osas ja vestlus peeti loomulikult prantsuse keeles. Ühe riigi siseselt arendatakse trans-belgia programmi – Erasmus fond, mis rahastab teaduse ja hariduse vahetust Euroopas, pakub erilahendusi ka kahekeelse riigi siseselt. Igapäevane elu Gentis aga on täiesti äärmuslikult rahulik ja stabiilne. Ütleks isegi et paigalseisev. Olen siin öpetamas juba üheksandat aastat – ja ikka samad poed on alles ja müüvad sama kaupa, samad kohvikud ja restoranid, samad hinnad, samad ettekandjad… “Oo teie ka jälle siinmail käimas!”, tervitab mind mu lemmik ribirestorani naisettekandja, “teie lemmik laud seal akna all on vaba kella 9ni, kas soovite vötta väikese eine…?” Ja siis ma tellin oma pooliku grillitud kana hulga rohelise salatiga, ja see maksab endiselt 10 euro ringis… ja Krik ölu on sama hea nagu kogu aeg… Tundub, et elu Belgias töepoolest seisab. Positiivses möttes, turvatunde loomise möttes. Inimesed ei lase end poliitikast häirida. Igapäevaselt saadakse hakkama üksteisega, olenemata rassist ja rahvusest. Olulised on lihtsa elu lihtsad rutiinid, isegi vaid korra kohatud baaripidaja vöib sind järgmisel hommikul oma jooskutuuril ära tunda ja röömsalt tervitada, juhuslik körvalistuja alustab juttu ja avab end ning tema mure ei ole mitte poliitika pärast vaid sellepärast, et linn on üles kaevatud ja see on turistid eemale peletanud ja äri toppab, aga maksud ja rent tuleb ikkagi tasuda… Ja üleskaevatud linnas ei liigu enam ühistransport korralikult ja prognoos linn korda saada on alles 2013 aastal… Töepoolest, siin poole tunnise rongisöidu kaugusel Euroopa südamast oleks nagu hoopis teine ajastu. See vana hea aeg, kui inimestel oli aega ja tahtmist ja kui suhted inimeste vahel olid tähtsad. Need on tähtsad veel tänagi. Hoolimata sellest, mis toimub Belgia poliitikas.
Archive for the ‘elustiil’ Category
24 märts
Eesriide langemise aegu
Lobisesin täna väheke oma kunagise klassiöega. Näoraamatus. Ta alles tuli sinna. Meie klassist on praegu minuga kokku vaid viis inimest Näoraamatus (kusjuures mu kogu söpruskond seal on üle 500). Muidugi, ega köik ei peagi seal olema ja passima, kuid siiski. Hoiakute ja ajaga kaasaskäimise küsimus… Omal ajal olime koolis väga eesrindlikud. Igast uuest ja huvitavast asjast sai kinni hakatud ja kaasa mindud ja eestvedajaks oldud jne. Ja nüüd?
Nüüd istume oma argipäeva rutiinides, vaaritame perele süüa, muretseme, teenime raha, hoolitseme, valutame südant, vötame vastutusi ja siis ägame oma koorma all. Juuksed on läinud halliks, turjale on tekkinud kühm suurest teiste murede kandmise koormast, näkku on siginenud esimesed kortsud ja hinges valitseb nukrus. Unistused on enamikul täitumata ja püüame veel päästa mis päästa annab, panustades oma järeltulijate unistustesse.
Eesriie on langenud, jäänud on vaid etenduse afterparty.
Ma ei tea, kas see on meie pölvkonna häda, vöi see pöhjus, et elan Eestist eemal, kuid mulle tundub, et minu pölvkond on kuidagi takerdunud ja kannatab oma mineviku, öndsa Nöuka aegse kasvatuse ja koolituse all. Me ei julge ennast avada ega väljendada. Ei julge öelda avalikult oma arvamust ega söna vötta. Kui siis vaid salaja ja valenimede all kuskil kommentaariumis. Meie sotsiaalne aktiivsus on olematu, meie söna jääb asjaajamise tasandile. Ja kas meil ongi üldse midagi öelda, äkki meil on lisaks vaikimisele ka tühjus peas? Me oleme nii rutiinidesse kinni jäänud ja igapäevamuredest lämmatatud? Vaikselt uutele pölvkondadele positsioone loovutav mass, minevikuvarjudest saadetud nostalgiaklubi? Ennast juba ette maha matnud oma aja ära elanud kibestunud kogukond? Äraaetud tööhobused, kes kuuluvad mahalaskmisele?
Miks nii, ja millest nii?
6 märts
Kodustame soomlasi :)
Eile käisid meil külas Ari ja Tuija. Tegin neile pannkooke, eesti moodi – hakkliha ja juustuga siis soolaseks ning moosiga magusaks sinna peale. Vilma pannkoogipulbrist tegin taigna – ses möttes muidugi petukaup, et oleks oma vanaema retsepti järgi teinud, oleks väheke teine tera olnud. Aga kiireks läks ja väike laiskus oli ka peal… Ja siis me muudkui söime ja söime ning rääkisime igasugustest huvitavatest asjadest. Rääkisime Eestist ja Soomest ja reisimisest ja elamisest… Rääkisime ka sellest, kuidas minu raamatuesitluse pussnoateema ühe soomlase üles ärritas, lausa nii, et ta sellest blogima hakkas ning ennast soomluse kaitsjaks (minu rünnaku vastu) arvas…Ari ja Tuija arvasid ka, et ajad on muutunud ja pussnoa kultuur on küll vana ja soomlaslik, kuid tänapäevases koolitulistamiste ajastul selle avalik reklaamimine küll enam möistlik ei ole… Noh ja kui siis arvesse vötta veel seda, et Matti Nykänen oma naist iga natukese aja tagant pussitab ja möni teine avaliku elu tegelane ehk ka, lihtsatest napsitajatest rääkimata, siis…
Ari ja Tuija on ses möttes huvitav abielupaar, et nad on huvitatud teistest rahvustest – mölemad on öppinud vene keelt ja Tuija tahaks rongiga läbi Venemaa seigelda. Selle idee me muidugi laitsime kollektiivselt maha – turvalisuse pärast. Kuigi mine tea, ehk see ei olekski enam nii hull idee?
Ari öpib aga sügisest saadik eesti keelt ja on väga huvitatud igal vöimalikul juhul selle praktiseerimisest. Noh, me ikka räägime sellist segakeelt, kui kohtume. Kuid Ari eesti keel on väga korralik. Tema siinne öpetaja, Mari-Liis Lemmety on muidugi ka väga hea öpetaja ja Ari on ka vist andekas keeltele, arvestades tema eelnevaid keeleöppimise kogemusi ja huvi. Aktsenti tal juba praegu peaaegu et ei ole…
Igatahes, oli tore ja pannkooke teeme järgmine kord siis, kui lumi on sulanud ja saab välja terrassi peale istuma minna…
6 märts
Laupäevane sulla-mulla
Üks asi, mis mulle Soomes hirmsasti meeldib ja mis mind Eestis alati kohmetust tundma paneb, on igapäevane külastajaskond ujulates ja tervisekeskustes.
Tuleb tött tunnistada, mulle hirmsasti meeldib ujumas käia ja vesiaeroobikas ja vesijooksus, selline tunne et nagu oleks hülgeks sündimise asemel kogemata inimeseks saand. Üritasin ka Eestis olles oma vesiseid hobisid kuidagi harrastada, kuid sellega kaasnes ikka selliseid pikantseid olukordi, milles ennast alati hästi ei tundnud. Noh üritasin käia korra-paar nädalas Status Club’is vesiaeroobikas. Pean tött tunnistama, klubi on ilus ja mugav, ja sealsed (tollased) treenerid olid (on) fantastiliselt vahvad, eriti need vesiaeroobika treenerid. Aga seltskond, kellega riietusruumis ja klubi kohvikus ja koridorides kohtusin, oli selline… kuidas nüüd viisakalt väljenduda… ebamugavustunnet tekitav – endast väga heal arvamusel, üks rohkem VIP kui teine ja vastupidi, vöi siis väga muukeelne, rahakotikeskne seltskond. Mölemad kategooriad kaaskülastajaid minus kohmetust ja ebamugavust tekitavad. Soomes aga oled koos teiste ülekaaluliste, vanade, hallipäiste, haigete, lombakate, küürakate ja köveratega seal ujulas, ja selline kodune ja lihtne tunne on. Et me köik lihtsad ja tavalised issanda loomakesed ja meil köikidel öigus ennast laupäeviti mullivannides hellitada.
Kui saaks nüüd sedasi, et need Status Clubi treenerid ja Jyvaskyla kandi veekeskused kuidagi kokku saaksid…
Aga muidu ma olen tubli – täna tegin 45 minutit vesiaeroobikat – laupäeviti ongi köige parem treener siinses Peurunkaa keskuses. Ja siis veel 45 minutit vesijooksu peale ka. Ujulas valvav treener arvas, et ma vöiksin endale ka selle spets vöö peale tömmata, et on töhusam kogu treening – et kaua ma ikka niisama sulistan. Ja tösi ta oli, oli kohe tahedam olemine töesti.
20 veebr.
Pühapäev järvejääl…
ûksinda jääl…
jääle minek…
kallistused jääl…
perekondlik jääretk…
massid jääl ehk jää massidesse…
esimesed jääkogemused…
kahekesi jääga – test…
elustiil …
kohe saab jääle!
Sellised on talvised pühapäevad Jyväsjärvel, Kesk-Soomes. Jää valmimist jälgitakse hoolikalt alates esimestest külmadest ja järvejää kasutamiskölblikkuse kommentaarid ja infovahetus jää seisukorrast on sama oluline jututeema kogu talve kui pöud vöi viljasaak suvel… Elu keerleb järvede ümber, ja talvel seega siis järvejää ümber. Raske on leida hetke järvejää uisurajal kui see on tühi ja kasutuseta…
Teised jää asjatundjad on SIIN.
20 veebr.
Noored ja vanad…
ja seekord ei räägi ma mitte Vargamäe omadest. Vaid asjast enda jaoks hoopis teise kandi pealt. Nimelt paar päeva tagasi tabasin end möttelt, et mida see tähendab tegelikult vanadele, kui noored vanadega kokku kolivad…
Siiani on palju räägitud sellest, et kui noored ja vanad koos elavad, siis noored on see nn kannatav pool kes peab loobuma oma iseseisvusest ja vanadega koos olles kohanema sellise vanaaegses stiilis suurpere elamisega.
Mina aga arvan nii, et kui noored vanade juurde kolivad, siis on stress ka vanadele, sest ka nemad peavad loobuma oma vabadustest ja privaatsusest ja omapäi olemistest. Vötma tavaliselt suure pereema/isa rolli. Kandma vastutust, jälgima, et asjad sujuks, ja süsteemid toimiks, maksud oleks makstud ja köigil asukatel turvline olemine… Ehk siis ka täiskasvanud lastega säilib sisuliselt sama, mis väikeste lastega – kui nad elavad su juures, sa oled vastutav nende heaolu eest, sinult oodatakse hoolitsust, toetust, ka rahalises möttes. Ja tegelikult pead sa unustama oma mina ja oma elu ja anduma pere teenimise, löputult. Ka siis kui lapsed on täiskasvanud ja kuni nad ükskord taipavad omaette elada tahta. Ja siis on ka nii, et kuigi elatakse eraldi, visatakse sulle su lapselapsed ja unusta ära see, et tahtsid minna hoopiski väikesele nädalavahetuse reisile, vöi huviringi vöi söbrannaga kohvikusse… Rääkimata sellest, et saadad köik kuradile ja lihtsalt lähed mitmeks kuuks kuskile soojale maale, kus elamine on odav ja soe ja saad elada just sellist elu nagu sa ise tahad. Mitte sellist elu, mida noorpere sinult eeldab – läbi perekonna rollimallide. Millegipärast unustatkse ära tösiasi, et ka pensionile jäänud ema/isa on veel vöimeline elu nautima ja iseendast ja pika pereteenimise perioodi järel ka löbusast elust ja vabadusest lugu pidama …
4 veebr.
Radikaalsete muutuste aegu…
Ma vist vöin öelda, et täna algas minu uus elu. Hommikul leidsin ülikooli telefonist teate, et keegi naine palus kiiresti tagasi helistada… Helistasin. See oli minu arst, kes mind hakkab opereerima. Juba järgmise nädala teisipäeval. Plaanitud aprillikuine löikus niisiis paari päeva pärast. Ja hopsti ongi tehtud see 1,5 aastat ettevalmistatud asi. Mis asi, küsivad nüüd kindlasti need, kes seda postitust satuvad lugema… “Minu köige suurem probleem!” ütlen vastuseks. Ja sellega koos muutub kogu mu elu. Ette ei taha ennustada, aga eks elu näitab, mis tuleb. Igatahes – väheke närvis ja ka väheke ootusärev, positiivses möttes ja väheke murelik, kuidas ma sellest köigest läbi tulen…
14 jaan.
Väheke business juttu
Täna trehvasin siis järjekordselt ühe Soome ärimehega. Olen neid viimastel nädalatel kohanud mitmeid – meie peatselt algava kommunikatsioonistrateegia kursuse jaoks. Kiusame juba teist aastat tudengeid sellega, et nad töesti peavad tegema strateegia reaalsele kliendile – koos kogu kompotiga – alates kliendisuhte loomisest kuni kliendi probleemi lahendamiseni.
Eelmine aasta otsisid nad endale ise kliendid. Tänavu tuli ülikooli innovatsioonikeskus appi – on meil selline, kes vahendab suhteid akadeemikute ja praktikute vahel. Ja selles kontekstis siis kohtusin igaks juhuks ka ise enne nende päris klientideks tulevate firmadega. No nii usaldusväärsuse suurendamiseks ja turvatunde loomiseks.
Köik firmad, kellega olen siis asju siin ajanud, on eranditult väga väikesed firmad vöi perefirmad. Ja mulle on tekkinud mulje, et Soome elab ja toimibki suuresti just väikefirmade baasil. Inimene ise otsib endale väljakutse ja realiseerib selle. Huvitav lähenemine. Ja tundub, et kasulik – minu tänane kohatav igatahes söitis viimase peal bemariga ringi, mis siinkandis sugugi igapäevane asi pole (erinevalt Eestist).
Ja teine pönev avastus oli Soome ärilöunad – tänane kohting vihjas, et kui me kenasti toime tuleme, siis ootab meid kevadel korralik pikk ärilöuna. “Selline nagu vanasti ikka tehti, et kell 10 alustatkse ja kell 14 löpetatakse, et siis väikesele päevaunele koju minna!” No vöta sa nüüd kinni, oli see siis nali vöi tösine jutt. Eks me näe!
7 dets.
Vesijenkka, Saaremaa Valss ja muidu mehkeldamist
Nädalavahetusel olin sportlik. Vaatamata köikidest intellektuaalsetest pingututstest tekitatud stressile ja masendusele, tuleb ikka vahel ka ihu nuhelda. Et ähk hakkab stress kartma ja kobib minema….? Seekord siis jälle basseinis ja vesijumppas. Tore oli ja eriti hakkas südamesse kinni, et esimene (vöi oli see teine) lugu, mille järgi ennast baleriinina tundma hakkasin, oli Saaremaa Valss. No mida… Aga peab tunnistama, et selles valtseri taktis on end vees kena öötsutada küll.
Ja 45 minutit rasvasuretamist oli asja ette. Löppes kogu shov basseinis jenka taktis hüppamisega. No on need soomlased ikka naljahambad vahest…
p.s. muideks selle postituse auks tegin ka uue kategooria oma blogisse: sport… Kas midagi mu karvases karuajus on hakanud arenema? äkki väheke suhtumise muutust näha?
27 nov.
Mühkamlusest Soomes
Tavaliselt soomlased on väga tähelepanelikud. Näiteks kui söidad körvalteelt kiirteele, siis lastakse sind alati söidureale ja sa ei pea kunagi kiirendusrajal pidurdama, sest köik, kes samaaegselt esimesel real söidavad, reastavad end ümber teise söiduritta ja saad rahulikult liituda kiirteel kulgeva vooluga.
Eile aga juhtus nii, et üllatuslikult pidin kiirendusteel kiirteele söitmiseks pidurdama, sest lihtsalt körval esimeses reas junnis üks auto, ei läinud ise kiiremini eest ega lasknud mind vahele. Olin üllatusest keeletu, sest selline käitumine on soome liikluses ennekuulmatu. Mötlesin kurbusega, et ons töesti Eestis nii tavaline mühkamlus ka löpuks siiamaile jöudnud…
Löpuks pääsesin kiirteele ja jätkasin oma söitu selle mühaklikult käitunud auto sabas. Ja mis te arvate, mis mind veel rohkem üllatas, kui see laiamine ja minu kiirteelesöidu takistamine?
Üllatas see, vöi öigemini ei üllatanud, et see teepeal ees junninud auto oli EESTI numbrimärgiga auto: 042 TGA, kui nüüd öieti mäletan. Tartumaa mehed siis? Niimoodi seda eesti marki siin siis täis tehakse. Kui oled oma autojunniga siia kohale vuranud ja tahad siin olla ja tegutseda, siis vöta ka kohalikud kombed omaks, aga ära käitu nagu mingi “valge vares”! Tahtsin sellele pikap wolksvageni juhile karjuda…
Karuema Päevaraamat 
You must be logged in to post a comment.