Archive for the ‘elustiil’ Category

Kiuslikud valikud

Olla või mitte olla, küsis kunagi Hamlet. Inime peaks sama endalt küsima. Aastatega tõenäoliselt mõtled sellele rohkem, et mida sentimeeter lähemal surmale, hakkad muudkui mõtisklema ja endast hoolima. Ma olen viimasel ajal võllanalja heitnud, enne surma saab tervis nii korda, et ei saagi ära surra. Samas ligi 30 aastat oma kõige mõnusamast eluajast olin ebatervislik, stressis, kannatasin kroonilise iseendast mittehoolimise all – kokkuvõttes ropult ülekaaluline…

Nüüd juba kolmas aasta tuksub mu eluteel üha vähemate kilodega. Viimase 3 aasta langus on ligi 65 kilo.

Süüa või mitte süüa, on tegelikult küsimus. Minu vastus on süüa. Aga seda tuleb teha sageli (5-7 korda päevas), ports peab olema rusika suurune, juua ei tohi koos söögiga, ja proteiinid peavad olema su taldrikult ampsamise esimene valik. Nii lihtne see ongi.

Ja siis korra aastas käid ja paastud – puhastad soolikad ja teed ihule suurpuhastuse, nii nagu kodus kevadeti suurpuhastuse teed.

Kiuslikud valikud? Jah, aga pärast on nii hea olla. Täna tulin just paastumast ja oli küll keeruline ja raske ja vahepeal tudnud, et mis maendast siin kiusan, kuid lõpptulemuseks on hea olemise tunne, mida ei saa vahetada ühegi teise tunde vastu.

kuhu on kadunud inspiratsioon?

pole ammu enam kirjutanud, jälle kord pean seda tõdema. eestisse tagasijõudmine on mind muutnud kas laisaks, frustreerituks või lihtsalt on elu siin enda sisse siin nii hullusti mässinud, et vaba mõte enam ei lenda ja tekste ka ei sünni.

ja nüüd aeg ajalt ärkab minus taas see osa, mis nõuab kirjutamist, joonistamist, fotografeerimist… mis nõuab ilusat ja loomingulist tegemist, ja siis see kõik vajub jälle kuskile sohu. Mõtlen juba pikka aega, et ma teen valesid asju. Täna lugesin EPL LP-st soome akordionisti Kimmo Pohjose lugu (minu Ave kirjutatud muideks) ja sain jälle aru, et tuleb teha neid asju, millest sa ise rõõmu tunned. Aga mida sa rõõmustad, kui inspiratsiooni pole ja igapäevases elus juhtuvad kogu aeg olukorrad, mis panevad tundma, et Orwelli Loomade Farm on jälle ellu ärganud.

Jah, see viimane mõte on küll natuke üle võlli, aga eks elus ongi erinevad faasid ja perioodid ja tegelikult on nipp selles, kuidas edasi minna, mitte selles, et kuidas jääda. Ja üldse, mulle tundub, et eestlasi vaevab üks hirmus probleemi haigus, mille sümptomiteks on tavaliselt põhjuste ja süüdlaste leidmine, aga tegelikult tuleks keskenduda lahendustele.

Kui te arvate, et ma virisen, siis eksite. ma hoopiski analüüsin. Ja ma pole veel endale selgeks teinud, kas Eestisse tagasitulek oli viga? Igatahes need asjad, mida ma Eestis nüüd kogen, ei inspireeri, pigem frustreerivad. Ja ses mõttes ma olen aru saanud, et ega ma päris hästi ei sobitu. Aga teisalt – kuidagi fundamentaalselt turvaline on kodus tagasi olla, mis sest, et inspiratsioon sai ruttu otsa ja Loomade Farmi analoog heljub õhus. Peaks vist lohutusek Orwelli uuesti lugema, või siis Shveiki? Või ehk Kilplasi – meie eesti enda head huumorit? Äkki tuleb inspiratsioon tagasi?Pilt

Iseendaga hakkamasaamisest

Ootan und. Lõuna ajal magusasti siestat pidades tekkis juba eelaimus, et õhtul võib uinumisega raskusi tulla – Põhjamaalase ihu ei ole ikka programmeeritud nii massilisele magamisele, mis sest et olen juba kaks nädalat kindlalt puhkamise rezhiimil.

Uinumise edasilükkumist soodustavad ka mu ülevalt naabrid, kes aktiivselt ja häälekalt toiemtavad ning ei lase Vahemere uinutaval letargial mu pääle vajuda. Ei ei, naabrid pole süüdi, nad on igati sündsuse piires, kuid lihtsalt minu keskendumisega unele on probleeme. Tõenäoliselt üle maganud ja liiga puhanud.

Olen kaks nädalat tõepoolest puhanud – ei mäleta millal viimati selline tõeliselt puhkuste puhkus oli – ja seda lausa 10 päeva järjest… Omamoodi on see oluline, siiski. Saan aru, et me kõik peame ja tahame kogu aeg väga töökad ja tegusad olla ja justkui tunneme süüd, kui ilma tööta ja tegevuseta oleme, kuid see on vale hoiak. Sedasi pidevalt rahmeldades me tegelikult hakkame tasapisi loobuma iseendaga hakkamasaamisest. Me anname ohjad käest. Töö võtab võimu meie üle. Ja igasugune kohustus, sealhulgas päevatöö kõrval ka kodune muruniitmine ja saunapuude tegemine, rohimata peenar ja kodukoristus sinna otsa. Me muutume iseenda orjaks ja hakkamegi tegema asju, mida peab, aga mitte ei tee seda, mida vb olla tahaks. Puhkuse ajal hakkad aga mõtlema, et mida sa tegelikult tahad. Mida tahad elult, töölt, oma partnerilt? Miks sa üldse siin ilmas olemas oled? Selles kontekstis on üsna mitme inimese eksistents minu jaoks suur küsimärk. Sealhulgas mu enda oma. Loodan, et ikka leian selle vastuse ja õpin iseendaga paremini hakkma saamist. Sh iseenda paremat mõtestamist…

Äkki peaks ühe unerohu tableti võtma? Kuidagi ei suuda uinumisele keskenduda…

“Pervoje, vtaroje i kompot”

…need kes teavad, saavad aru; kes ei mõika, jätku pealkiri vahele ja lugegu edasi ilma selleta…

Hommik Moskvas algas traditsiooniliselt. Trammiga oli vaja saada ülikooli. Juhtus olema tipptund ja parajasti sinna suunda, kuhu ka minul ja mu tragil saatjal oli vaja jõuda. Pärast väikest külmetamist peatuses selgus, et trammid just sinna suunda ei sõida. Rahva seas peatuses aga levis kuulujutt, et kusagil on suur avarii ja tramme ei olegi lähiajal tulemas.

Kohalikud lahendasid asja praktiliselt: kõik see mass, mis Baumani metroojaama juures oleks pidanud trammidega laiali veetama, ja seda oli tipptunnil palju, mahutas end sujuvalt lups ja sops kiirelt ettevuravatesse kollastesse mikrobussidesse. No on sellised umbes 9 inimest või paar tükki rohkem mahutavad mikrobussid Venemaal veel väga ajakohased liiklusvahendid. Igasse bussi täna hommikul mahutus püsti, pikali, käpuli, üksteise otsa ja taha ja vahele no umbes 30+ inimest per mikrobuss. Mulle meenutas see kangesti seda uudist, mis paar päeva tagasi lehtedes oli, kuidas Hiinas koolilapsi vedanud buss õnnetusse sattus ja sealsed 60+ last kannatada said. Ja ma muidugi ei olnud valmis sel kaunil kolmapäeva hommikul Moskvas mikrobussi trügima – tundsin end trügimiskunstis tõsise diletandina, ning veel vähem tahtsin ma käpakil asendis selle bussiga sõita. Minu näost suhtumist selgelt välja lugenud saatjanna otsustas takso tellida. Aga see ka ei õnnestunud, sest taksodel pidada olema pahandusi miilitsaga (vabandust, Venemaal on nüüd ka politsei asja nimi).

Tegin ettepaneku jalgismatkaks, millega mu kaaslane kohe nõus oli. Tegelikult 4 trammipeatust oli vaid minna. MIna kepiga kuid suht kobe lombakas pärast mõningast kaalukaotust ja mu kaaslanna tikk-kontsadel pisike venelanna. Tip, tip, tap asusime mööda auklikku ja konarlikku teed ülikooli poole teele. Venelanna muidugi ka külmetas kõvasti, sest minu käimistempo oli ikka aeglane. Ma ei saa küll hästi aru sellest, kuidas need moekad venelannad oma kontsadel nii kiiresti edasi suudavad liikuda – tõenäoliselt on neil kõva trenn seljataga ja ilu ning moekuse nimel ollakse kõigeks valmis.

Tatsuda oli mõnus (mina tatsusin, tema tippis). Pool tundi nelja trammipeatuse vahe võtmiseks oli hea tulemus minu jaoks, veelgi parem oli aga see, et me hilinesime vaid 15 minutit, mida stiilselt võiks akadeemiliseks veerandiks pidada. Muidugi konverents ei hakanud ilma minuta peale, sest kui sind on ikka presiidiumi liigitatud, siis peab kõik muu maailms sinu järel lihtsalt ootama. Selline on Venemaa komme tänagi veel. Nii et presiidiumid ruulivad! Ja kõrged Eesti külalised samuti (Savisaar olla ka Moskva akadeemilistes sfäärides liikvel – ausalt mina teda näind ei ole ja õnneks ta selles ülikoolis ei kõnele, kus mina juhtumisi olin. Kes seda häbi jõuaks välja kannatada…)

Konverents ise väärib muidugi eraldi analüüsi ja ehk kunagi seda ka teen, kui olen asja üle järele mõelnud. Kuid sellest, mida seal ülikoolis kohtasin, on pajatada üht ja teist.

Esimene katsumus jalgsimatka järel oli ülikooli sisse pääsemine. Kaks mundris valvurit pluss administraator (kuri mees) kaitsesid kiivalt sissepääsu, lisaks neid toetamas raudne tõkkepuu. Pärast hoolikat isiku tuvastamist pääsesin sisse ja isegi lifti juurde juhatati. Lifti kõrval oli silt, et seda võivad vaid õppejõud ja ülikooli töötajad kasutada. Õnneks ma kvalifitseerusin ning pääsesin üsna lobedalt 7ndale konverentsi korrusele. Slava bogu (tänu jumalale, vene k), et ma enam tudeng ei ole, kes see oleks jaksand hommuku veel trepist 7ndale korrusele ronida?

Seal kõrgel ülikooli koridorides oli ka huvitav. Enne kui konverentsima sai hakata, suutis mind shokeerida koridor üles pandud näitus Stalinist. Mis siis sisaldas rohkeset pilte isakesest ja tsitaate teistelt tähtsatelt inimestelt, kes kunagi Stalinit kiitnud on – no näiteks Churchill jne… Kahes seinas Stalin üles rivistatud ja keskel karikate kohal Putini surmtõsine ja isegi ütleks kuri pilk. Oh jah… Nii räiget ideoloogilist propagandat pole juba ammu kohanud. Kõik uus on hästi meelde tuletatud vana, uues soustis ja ja uues interpretatsioonis. Kas tõesti ajalugu hakkab korduma? Kas tegelikult ongi nii, et Stalini vaim hõljub taas nüüd siis moodsa Venemaa kohal?

Kohvipausi ajal jagas kuri kitliga tädi kõigile teed ja pirukaid. Aga pirukad olid head, pole nuriseda. WC kasutamisel oli ka järjekord ning paber peab Venemaal alati igaks juhuks endal taskus olema, sest kunagi ei või teada, mis olukord sind vetsu kabiinis võid oodata.

Lõunat aga anti talongide eest. Nagu vanal heal Savisaare ja enne seda ajal. Peen värk oli muidugi see, et õppejõududel oli oma pisike kahveterija (kohvik, vene k.), kuhu tudengeid sisse ei lastud. Privileegid õppejõududele selleski tähtsas asjas. Muideks kevadel Peterburis oli õppejõududel ka oma wc, aga Moskvas nii pidulikuks asja polnud aetud. Kui ma siis seda õppejõudude söökla asja kohalikele kommenteerisin, ja rääkisin, et meie ülikoolis isegi rektor sööb tudengitega samas kohvikus ja sama suppi, mis nooredki, siis ei osatud selle peale muud kosta, et küsiti, kui suur meie ülikool on… No ma siis ütlesin kui suur, mille peale ei osatud kohe midagi enam kosta… Lõunaroog oli aga klassikaline “pervoje, vtoroje i kompot” (esiemene, teine ja kompott vene k.). Ja nii oligi. Nostalgia missugune. Vtoroje oli veel keedetud tatraga ja haises kõvasti posla masla järele…

Õhtul koju(hotelli) tatsudes põikasin tee peale ette juhtuvatesse poodidese sisse. Kuna elan rajoonis, mis ilmselgelt turismipiirkonnaks ei klassifitseeru, siis oli päris põnev vaadata, mida tavalisele moskvalasele siis ostmiseks pakutakse. Hiinas toodetud kunstnahast saapaid, millest enamus on UGG-si haledad koopiad ja päris nahast kasukaid (Venemaa oma todoang). Viimased olid küll shikid, spetsiaalselt töödeldud lambanahast ja ropult ilusad ja soojad. Hinna alandus kuni novembri lõpuni 30% kõigile toodetele. Ja valik oli tõesti suur ja soliidne. Hind 25000-40000 rubla vahemikus, olenevalt siis kauba kvaliteedist. Ausalt öelda, naiselik mina ja suur külmavares minus tahtsid võitu saada ja oleks endale vist ühe sellise eluaegse kasuka ostnudki, kui oleks see summa raha kaasas olnud. Õnneks ilma rahata osta ei saa, isegi head kaupa mitte. Ja polegi võib olla vaja. Eks elab sellegi külma talve odavamalt läbi. Kuigi asjatundjate arvates 800 eurot päris nahast kasuka eest polegi väga palju… Nojah, seekord siis sedasi vesise suuga ja natuke kurvalt see päev õhtusse jõudis. Muidugi ilus oli see, et ühest kohvikust õnnestus mul kausitäis pelmeene välja kaubelda (mida menüüs polnud) ja sellest lohutust saanud, kobin nüüd põhku, et homme Eesti suhtekorralduse lippu taas kõrgel hoida. Homme on mu ettekande pealkiri “PR Euroopas”. Täna rääkisin muideks PR trendidest uuel milleeniumil. Kuulati huviga ja oldi väga positiivsed. Loodan, et läheb hästi hommegi…

Moskva pisaraid ei usu…

Mulle tõesti meeldis see film aastaid tagasi, ja vaataks praegugi, kui keegi kuskil näitaks 🙂 Nostalgiline, ja ilusalt, õnneliku lõpuga melodramaatiline. Ja mulle meeldib selles filmis see üsna selge feministlik nõukogude super naise alatoon 🙂

Ja nüüd olen siis taas Moskvas, arvan, et viimasest käigust on umbes kolmkümmend aastat, võib olla ka natuke vähema, aga miskit sinna kanti. Mu elu emotsionaalsemad Moskva käigud on aga kaugest nooruspõlvest, kui olin 18 aastasena teel Irkutskist Tallinna ja vahepeal peatusime Moskvas, ja kuidas ma seal (siin Moskvas) siis oma elu esimsi banaane sõin… Olid ajad.

Nüüd olen Moskvas taas, kutsutud esinejaks Ülevenemaalisele Organisatsioonikommunikatsiooni konverentsile, mille korraldab Moskva Uus ülikool koostöös Venemaa Kommunikatsiooni Assotsiatsiooniga. Pidulik ja uhke tunne. Nagu peaesinejatega ikka, makstakse kõik kinni ja puha. Mis sest, et hotell on äärelinnas ja ilma sildita, aga puhas ja värskelt remonditud. Ja liftiga, mis on juba omaette saavutus. See, et mu hotellitoal aknaid pole, on pisiasi. Mul on seda viimasel ajal ikka juhtunud, kui konverentsi korraldajad mu hotelle maksavad, miskipärast siis raha akendega hotellitoaks enam ei jagu. Aga see selleks. peaasi on tasuta wifi, mida Euroopas muideks veel nii naljalt ei leia.

Palju põnevam on mõelda ja avastada, et mis siis nende aastatega Moskvas muutunud on? Esmapilgul mitte palju. Restoranis muidugi enam selliseid silte, et “sol jaitsami ja paltsami ne trogat” (soola sõrmede ja munadega mitte puutuda) pole, mis Nõuka ajal sotsialistlik kliendi käitumist korrigeeriv reaalsus oli. Aga kõik söögikohad haisevad endiselt päevalille õli ja tubakasuitsu järele. Ja restoranis on endiselt lipsustatud noormees uksel, kes sinu mantli kenasti garderoobi riidepuule riputab ja teatab, et mantliga sisse ei lubata. Menüüs on endiselt keedetud keel, pannkoogid ja rassolnik ning teised vanast ajast oma headuses tuntud supid. Ja nii see eluke veereb…

Uulitsad on endiselt auklikud, majad suures osas lagunenud ja välisilmelt nagu kirju koera saba. Endiselt on tänavanurkadel ebaseaduslike kaupade müüjad – no näiteks kuna hetkel hakkab talv tulema, siis on eriliselt nähtaval klaasipuhastusvedelikku müüvad kummalised mehed, kes konutavad kergest lumetuisust hoolimata kõige kummalisemates kohtades Moskva mitmerealiste sõiduteede ääres. Kas keegi ka ostab nende käest, pole teada.

Ja minu kodutänav siis selleks korraks kannab klassikaliselt ja stiilselt Friedrch Engelsi nime. Ei miskit uut siin päikese all.

Üka uus asi on siiski – duuma valimise propagandistid hakkasid silma, kollastes klu-klux-klani kostüümides propagandalehtede levitajad on midagi uut minu post-kommunistlikus ettekujutuses Venemaast. Ma küll ei ole aru saanud, kui suur see valikuvõimalus ja vabadus siis tegelikult ikkagi on, kuid hea algus seegi, et valimisi promotakse kollase värviga.

Homme elame ja avastame edasi. Homme mulle vist autojuhti ei anta, ja tuleb siis jalgsi ülikooli tatsuda. No posmotrim, shto budet!

Vsevo hororshovo tovarishi!

Euroopa Liidust ilma Euroopa Liiduta

Pildil: Genti vanalinn

Vana hea Belgia tervitas mind eile väheke pilves, kuid mitte väga külma ilmaga. Kümnes kord juba kevadeti siiamaile õpetama sõita.

Lennujaamas rahvamassid, kuid siiski sõbralikud, ka ilmselges ülerahavstuse olukorras, mis neil muud üle jääb, kui leppida. Kui nad juba ükskord sinna rahvaste paabelisse trüginud on.

Brüsseli lennujaama raudteejaamas oli pileti ostuks üüratu sabas – nojah, pühapäeva õhtu – inimesed reisivad ja inimesed ei tööta… Alternatiiv 9 minuti pärast väljuvale Genti rongile piletit saada oli pileti automaat, aga võta näpust – sellest ei saa piletit kätte ei rahvusvahelise pangakaardi, krediitkaardi ega ka mitte sularaha eest. No ilmselge oli, et kassajärjekorras seistes ma rongile ei oleks jõudnud. Belgia pangakaarti mul ka polnud – säh sulle Euroopa Liitu ja rahvusvahelist suhtumist – mõtlesin. Aga õnneks mu seljataga piletiautomaadile järjekorras olid kenad Belgia neiud, kes soostusid oma kaardiga mulle pileti ostma. Maksin neile sulas siis nõutud 12 eurot ja kaup oli koos. Jõudsin ilusti rongile ja kõik oli kena. Juhuslikud noormehed aitasid mu raske kohvri rongi, täiesti võõras inimene tegi pingile ruumi, et juba suht täis rongis ikka istuma saaksin. Kõik olid rahulikud, sõbralikud – lausa võõrale inimesele naeratavad – leppinud sellega, et nad alati ja igal pool masse kogevad.

Pildil: Genti kesklinn

Belgia ühiskondlik transport on muidugi jututeema omaette, rong sealhulgas. Peab tunnistama, et rongiga on Belgias palju mugavam liikuda, isegi kui sellel tekivad üüratud seisakud, nagu nad sageli tekivad, kui autoga. Lisaks on rongis veel vana aja hõngulised konduktorid, kelle mütsil on suur hõbedane B täht ja kellest õhkub ääretut ametiuhkust, kui nad reisijate pileteid kontrollivad ja sinna templeid löövad.

Lõpuks, kahe tunni loksumise järel – otse rong lennujaamast Genti peatub iga laternaposti ääres. Kiiremini pääseb kohale Brüsselis ümber istudes, aga kes see kohvritega siis seal Brüsseli jaamas seigelda tahab, sest pole seal lifte igal pool, ega ka mitte eskalaatoreid iga platvormi juures. Nii et kui ei vea, siis pead oma 20 kilose sumadaniga treppidest üles alla vudima nagu orav. Kõik ikka selleks, et kiiremini kohale jõuda. Pühapäeva õhtul aga pole ju inimestel tavaliselt kiiret kuskile. Nii minulgi oli aega see kaks tundi rongis loksuda ja inimesi vaadata ja mõelda. Sellist aega tuleb endale ikka võtta. Mõtlemise aega.

Minu hea ja kodune Varblase Pesa bed and breakfast oli ikka alles. Linda, perenaine, uksel rõõmsalt vastas. Mu tuba endiselt sama hea. Linda küll pakkus korrus kõrgemal sviiti – noh ma tal juba püsikunde ja muidu klapime ka kenasti – juttude ja mõtete poolest. Kuid mu vaevatud jalgadele on ka kolmas korrus juba piisav ronimine, mis siis veel neljandast rääkida. Siin nendes vanades majades ei tasu lifti eeldada. Kribavad teised niikui oravad mööda oma vanade majade kitsaid treppe mööda üles-alla…

Hommikul kella üheksaks tellisin hommikusöögi – Linda juures on see alati väga hea, lausa gurmee – alati värske sai, suurepärane delikatess lihavalik ja juustuvalik, väike moosipurk ka maiustamiseks, puuviljad, soe piim kohvi peale, väraskelt pressitud apelsinimahl…No mida sa hing veel igatsed? Ja muidugi klassikaline muusika taustaks. Ja Linda ise , viiekümnendates lesknaine, kelle elu mõte ja elustiil ongi külalistemaja pidamine. “No mis sa arvad Kaja, kuidas ma muidu inimestega suhelda saaksin, kui ma seda kohta siin ei peaks?”, küsib ta mõtlikult mulle otsa vaadates. “Kui lapsed iseseisvusid ja ma siia suurde majja üksi jäin, ei osanud ma muud teha, kui teiste eest hoolitseda – olin seda elu aeg teinud. Tuli siis samas vaimus jätkata,” tõdeb Linda, “ainult et nüüd siis võõrastele inimestele hoolitsust ja kodutunnet pakkudes.”

Linda Varblase Pesa nimeline külalistemaja on neljakordne kitsas eramaja Citadell laanil Gentis, teiste samasuguste majade rivis. Esimesel ja teisel korrusel elab Linda ise, kokku on tema käsutuses elutuba, magamistuba, köök koos söögitoaga ja vannituba. Kolmandal korrusel on kaks külaliste tuba, neljandal korrusel väike sviit, ühetoaline, kuid oma köögiga. Lisaks eriti ilus aed, mis on pärl omaette ja mida inimestele aeg ajalt näidatakse, kui Genti linnavalitsus linna ilusamates aedades ekskursioonituure korraldab.

Piltidel: Linda juures Varblasepesa külalistemajas

Nojah, Linda juures elamisest võiks ju lõputult rääkida, kuid tegemised vajasid tegemist. Esmaspäeva hommikupoolikul sain rahulikult kirjatöid teha, mida kodus hästi ei saa, sest siis on vaja kogu aeg ringi sahmerdada ja mingeid asju ajada.

Lõuna paiku pidime kokku saama Hildega, ja lõunat sööma ja asju arutama. Seegi oli tore jällekohtumine, aga lõunasöögi paiga leidmine oli probleemne, sest tuleb välja, et esmaspäeviti Belgias paljud poed ja restoranid on lihtsalt kinni. Nojah, olid Eestiski sellised ajad, kus tööinimesed vahepeal puhkasid, mitte ei pakkunud lõputult teenindust nagu tänapäeval asjad Eestis on…

Lõpuks leidsime kohviku, kus lõunatada – ettekandja kaugelt üle viiekümne vana, ülitugeva päevituse ja üliavara dekolteega. Selles ülivõrdes liidetega söögikohas saime ka üliviletsa teeninduse, aga lõunaks nahka pandud vorst oli päris hea. Saime ka vajalikud jutud räägitud ja pealelõunal jalutasin möödaminnes oma vanades armsates kohtades, eks neid ole kümne aasta jooksul juba tekkinud nii mõnedki. Mu lemmik juustupood – see kust sai ilge haisuga kohaliku kloostri õllejuustu – oli kinni pandud. Ju ei kannatnud pidada. Ka Tommi Hilfigerti pood oli uksed sulgenud. Mu lemmik Ulla Popkens oli kenasti alles ja kiusatusi pakkumas, samuti kohtu vastas väike pubi, kus iga kord ikka natuke istun ja inimesi vaatan.

Hea on taas olla Euroopas, Euroopa Liidu südames, ja aduda, et siin on tegelikult oluliselt vähem Euroopa Liitu, kui Eestis, näiteks. On äärmiselt sümpaatne, kuidas belglased oma identiteeti ja väärtusi ja olemist oskavad säilitada selles globaliseerumise ja euroopaliidustumise virr-varris.

Siia-sinna mitme identiteedi vahel

Olen nüüd paar postitust teinud vaid oma avalikuks minevasse blogisse, sellesse, mis lõpuks EPL blogidelehele välja jookseb. Varem olen ikka dubleerinud, nii nagu hea kaasblogija Larko kunagi peegeldas omi kirjatükke kahes blogis.

Nüüd olen hakanud tahtma nii, et oleksid minu mõtted, mis on natuke ühiskondlikuma jumega ja minu mõtted, mis on väheke isiklikuma jumega. Ehk siis Kaja ja Karuema identiteete tahaks kuidgaimoodi praegu lahus hoida. Aga kas see on üldse võimalik? Kas me saame oma erinevaid identiteete üksteisest eraldada? Kas me saame olla näiteks kell 9 hommikul õpetaja identiteediga, kell 12 lõuna ajal ühiskondlikult mõtleva kodaniku identiteediga, kell 15 ema identiteediga ja kell 18 abikaasa identiteediga? Jne, jne. Kuivõrd puhtana me saame hoida oma erinevad rollid, mida meil elu jooksul tuleb täita, ja erinevad olemised, mida elu jooksul tuleb kanda. Meie taak, ütleks selle kohta. Ja ega puhtaid lahendusi vist tegelikult ei ole.

Sestap paningi siia lingi neile mu blogi lugejatele, kes Karuema sõnumeid loevad, et heidaksite pilku mida siis Kaja ka kõneleb. Ja ehk ongi niimoodi hoopiski mõistlik, et ikka Kaja Karuema on see kõnetaja siin ja nüüd ja ehk edaspidigi, kui aega kirjutamiseks antakse…

Seitse päeva seiklusi ja sekeldusi

Liini: Tallinn-Helsinki-Frankfurt-Casablanka-Marrakech-EsSmara-Marrakesh-Casablanka-Frankfurt-Helsinki-Tallinn

Eelmäng
See oli umbes kuu aega tagasi, kui mu õpilane Tartu Ülikoolist, Maarja-Liis, kes ka Eestis õpilasorganisatsiooni AIESEC asja ajab, minuga kontakteerus ja pakkus võimalust territoriaalse turunduse teemalisel konverentsil Marokos osaleda. 20 – 27 veebruarini, korraldajate kulul. No mis saab ühel inimesel sellise huvitava pakkumise vastu olla, seda enam, et ajakava suht lubav selles asjas oli – vaid üks Soome sõit oli vaja ümber tõsta.
Mida lähemale ärasõidu päev tuli, seda huvitavamaks asi läks. Omalt poolt sai kõik tehtud – ettekanne territoriaalsest turundusest Brand Estonia ja Saaremaa turundusprojekti näitel sai korraldajatele saadetud.
Korraldajate poolt pakuti niisiis professoritele tärnidega hotelli – algul viie tärni, päev enne sõitu oli juba jutt selline, et võib olla professorid saab majutatud neljatärni hotelli. Päev enne reisi ei olnud veel ka korraldatud pileteid, mis pidid tulema organisaatoritelt. Reedel enne põhapäevast ärasõitu hakkas muidugi piletite jutt korraldajatega peale – et tagasisõit võimalik alles 1 või teisel märtsil… ja et otse pileteid Tallinnast Marokosse ei saa – et kas meil oleks võimalik omal kulu sõita Tallinna eeslinnadesse Helsinkisse või Riiga… No andsin siin Maarja-Liisile, kes korraldajatega asju ajas, nõu, et Helsinki lennujaam on mugavam ja laevapileti üks ots 20 euri ringis…
Maarja-Liis saigi oma piletid sedasi kätte. Kuid minu pileteid ei kuskil. Olin ju alguses ise väitnud, et ei saa poole märtsini Marokosse passima jääda. Lõpuks siis laupäeva õhtuks, siis vähem kui 24 tundi enne väidetava reisi algust, leppisime reisi korraldajatega seda kokku, et ostan ise oma piletid ja nemad maksavad mulle kohapeal selle kenasti tagasi. Väike kahtluseuss muidugi jäi, sest kes see tark valge inimene enne araablast usaldanud on. Aga himu seiklema minna oli ka, ja nii need 800 eurosed piletid ostetud said.

Pühapäev 20. Veebruar 2011
Kuna pileteid internetist Nordea panga kliendid nii vähe aega enne reisi ja nädalavahetusel osta ei saa, tegin ainult bronneeringu ja sain Estravelist head infot, et tuleks natuke enne väljalendu nende Lennujaama kassast läbi tulla ja seal rahaasjad ära korraldada. Kindlustus ei teeks ka paha.

Pakkisin siis pühapäeva hommikul oma kohvri – tavalised konverentsi riided kaasa ja selle arvestusega, et suvi on meie mõistes sealmaal.

Kodus reisiks valmistudes oli mitmeid untsuminekuid – panin pluusi tagurpidi selga, välistrepi ees kukkusin pöntsti istukile kuna suvekingad ei olnud piisavalt tihked jää peal liikumiseks. Sain kõva matsu, lisaks käis seljakott koos arvuti ja kaameraga mütsti vastu kodumaist jääkamarat.
Siiski kondid jäid terveks, väike valu kuulus asja juurde ja peremehe auto hakkas lennujaama poole veerema, et mind siis Tallinn – Frankfurt – Casablanka lennule sätitada.

Lennujaama toimingud tehtud, piletid, kindlustus, väike sularaha varutud. Läksin tsekk-inni, Lufthansa omasse. Ja ebameeldiv üllatus tabas, et inimesega enam suhelda ei saanudki selle firma teenuseid tarbides. Vaja automaadis end tsekkida. Issakene, kuidas siis nüüd sedasi? Kuidas pagas ära anda, kuidas endale inva-abi Frankfurti ja Casablankasse tellida. Kassas istuvatel daamisel polnud esialgu muud nõu mulle anda, kui et seal automaadi juures pidada keegi nõuandja olema. Aga keda polnd, seda polnd. Seejärel, kui ma kurtsin invaabi tellimise soovi, letinaised mind siis siiski ära tsekkinnisid ja see moderniseering läks seekord minust veel õnnelikult mööda. Aga olge ettevaatlikud – Lufthansa on võtnud nõuks teiega nüüdsest vaid masinate kaudu suhelda. Allah aidaku sel maailmal ikka inimlikuna püsida (neid ridu Lääne Sahharas hotelli kongis kirjutades olen ka Allahisse uskuma hakanud nende päevadega?).
Seejärel seiklused mõneks ajaks lõppesid, igav lennukisseminek Tallinnas ja veel igavam Frankfurdis. Kõik korras ja korraldatud, asjad tuksuvad kui korras mootor…
Casablankas maandudes hakkas action jälle peale.
Frankfurdis muideks saime kokku ka Maarja-Liisiga, kes sinna siis Helsinkist oli jõudnud, ning edasi kulges meie teekond mõneks ajaks koos.
Casablankas seega pääsesime tänu minu ratastooli vajadusele hõlpsasti läbi igasugu passi ja pagasikontrollide. Piirivalve natuke mõtiskles mu passi juures – olin lolli peaga unustanud oma vana ajakirjaniku kaardi passi vahele. Väheke seletamist oli, et ma ajakirjanik pole, ainult et vahetevahel õpetan neid, ülikoolis, ja et me üldse läheme konverentsile. Kõhklused hajutas konverentsi kava väljatrüki näitamine.
Tere tulemast Casablanka, siin me oleme!
Korraldajad, kes pidid meile vastu tulema, olid kuhugi kadunud. Hakkas väike mure tekkima. Aga siis nagu nõiavitsa väel siiski poiss konverentsi tekstiga me kõrvale ilmus. Maarja Liisi nimi oli tal paberites, minu oma ei olnud. Aga ikkagi otsustati pärast väikest seletamist, et mina olen ikka ka olemas. Teisigi oli. Oma kümmekond inimest kogunes lõpuks bussi juurde. Noh selline lätlaste RAF bussi väheke uuem vend oli. Ja inimesi ning pagasit oli sellise veoki jaoks ilmselgelt liiga palju. Kuidagi siiski, pinkide ümbersättimise ja tahtejõu abil suruti seltskond bussi ja kahetunnine teekond Casablankast Marrakechi algas. Kell oli kohaliku aja järgi selleks ajaks juba peaaegu saanud kaks öösel. Saatsin koju sms-i et elus ja korraldjad leitud ja et buss on küll väheke väike selle seltskonna jaoks, aga siiski talutav. Peremees selle peale saatis teate vastu, et tundku me rõõmu, et me Indias ei ole, seal pandaks osad kindlasti katusele… Nojah, see oli tõesti hästi, sest, kuigi Aafrika, oleks öösel katusel sõitmine olnud väheke jahedavõitu, bussiski oli jahe. Niiske ookeanituul ja talvine kõrbekliima tegid olemise üsna jahedaks.
Esimeses bensukas tehti kohe tankimise ja pissipeatus ja peale seda läks sõit sujuvalt Marrakechi suunas.
Aeg Aafrikas lihtsalt veereb ja üsna sageli ongi nii, et selle aja jooksul sa mitte midagi ei tee. Hommikul kell viie paiku kohaliku aja järgi jõudsime linna kohale. Õpetajad viidi esimesena hotelli. Oli korralik ja hea hotell, stiilne ja mõnus. Seal lahkusin Maarja Liisist, sest tudengid viidi mujale. Hommikul õnneks oli aeg jälle voolamas omasoodu ja päevakavas ettenähtud asjad sinna voolamise sisse ei juhtunud ning saime kõik kenasti end välja magada – mina, Ukrainast ja Kroaatiast õpetajad seltsiks. Meie eilse bussiseltskonna dotseerivam pool niisiis.

Esmaspäev 21. Veebruar 2011
Pärast korralikku uinakut ja dushi kulgesin siis hotelli lobisse, et uurida, mis toimub. Puudus igasugune info selle kohta, kus teised on, mismoodi mujal olevate grupi liikmetega ühineme, ja mis üldse edasi juhtuma hakkab. Helistasin igaks juhuks ka MaarjaLiisile, et veenduda tema elus olemises. Noored olid juba Marrakechi turul ja väga elus ja väga rahul.

Hotelli lobis kohtasin Ukraina ja Kroaatia õpetajaid ja koos arutasime, et kuidas ja mida edasi. Aeg muudkui kulges.
Kroaatia mehel olid küpsised kaasas. Ostsin pudeli vett ja sõin kolleegi tervsilikke küpsiseid, et kompenseerida maha magatud hommikusöök. Ega ma väga millestki ilma ei jäänud – Kroaatia kolleeg oli söögiks end üles ajand ja oli väheke pettnud. Hommikusöök polnud väga söödav.
Siis mingil ajahetkel kui me olime oma eksistentsi üle seal hotelli lobis juba piisavalt juureldnu. Ja lisaks olime ära kuulnud eelmise päeva uudised, kus Marrakechis ka möllama oli hakatud ja kaks olla isegi surma saand – Kroaatia mehe kaasmaalased meie hotellist olid ka sattunud intsidenti, ja jutuainet oli turvalisuse teemadel. Kodused ka saatsid sms-e – rahvusvahelised uudised olid kohale jõudnud kiiremini, kui meie kohapeal asja omal nahal tundma saime.

Tegelikult oli hotelli terrasil päikese käes kena ja turvaline istuda, ainult et interentiga tekkis probleeme ja mobiililevi kadus mõneks ajaks. Aga see võis ka niisama olla. Aafrika värk.
Niisiis, mingi aja pärast saabus meie juurde eelmise õhtu poiss, Hussein, ja tegi ettepaneku, et ta viib meid sööma. Teiste juurde.
Läksimegi siis lõunale. Tutvusime kättpidi igasugu suurte ja oluliste meestega, ühel oli isegi naine kaasas. Sellel kõige tähtsamal presidendil. Ja seda rõhutati mitu korda, et tegemist on ülikooli presidendi naisega. Ma siis viskasin nalja, et jah naised on meie kultuuris ka olulised, neid peetakse mehe kaelaks. Mu nali tõlgiti prouale prantsuse keelde, ja ta isegi naeratas. Muidugi ma ei tea, kas ta naljale pihta sai, sest nalja olevat kultuuridevahelises suhtluses kõige keerulisem ära tunda.
Igatahse sõime ja jõime ja siis hakkas aeg jälle voolama nii, et keegi ei teadnud, mis toimub ja mis juhtub, ning ma palusin Husseinil end hotelli tagasi viia, sest eelmisest päevast oli veel väsimus kontides ja kodu ukse ees kukkumisel saadud trauma hakkas tunda andma. Hotellis otsustasin, et ei lähe ka õhtusöögile, kuigi Hussein pidi kaheksa paiku meid hotellist jälle sinna söögikohta viima. Mina lihtsalt magasin ja lakkusin haavu…

Teisipäev 23. Veebruar 2011
Järgmisel hommikul aga äratas telefonikõne mind 15 minutit enne kuut. Hea kolleeg Kroaatiast oli öösel mulle äratuse tellinud, sest info meie edasistest plaanidest oli vahepeal muutunud. Kui Hussein ütles, et ta tuleb meile Es Saidi (Lääne Sahhara) sõiduks järgi 9-ja poole kümne vahel, siis öösel selgus, et oleme hoopiski esimeses grupis ja lahkume lennuki peale juba kell pool seitse. Niisiis, tänud Mariole hoolimast. Ma oleks muidu lennukist maha jäänud… (huvitav, mis oleks juhtunud, kui ma poleks lennukile läinud, kas keegi oleks minu puudumist korraldajatest märganud?)
Natuke enne pool kuut tuli Väga Tähtsa Olemisega Mees meile hotelli järele. Selleks ajaks oli sinna kogunenud juba rohkem õppejõude – mõned neist näisid olusid tundvat meist kolmest (mina, ukrainlane ja kroaatia mees) palju paremini. Prantsusmaalt ühe naisega saime hästi tuttavaks ja ta aitas meid lennukile. Kuigi olime koos korraldajatega ja suure grupiga, oli teekond tsekkinist lennukini ikkagi huvitav, et mitte öelda imelik. Kuna olime sõitmas kohaliku liiniga ja nn sõjaväestatud territooriumile, siis oli meile kaks lennukit tellitud. Ja sõiduplaanis oli see märgitud sõnaga “kohalik”. Ei sõnagi Es Saidist. Ja loomulikult ei olnud ka selge, kust väravast ja kuidas üldse see lennukisse minek saab toimuma. Prantsuse kolleegi vaist ja kogemused aitasid meid lõppude lõpuks õigesse kohta. Lennukisse. Sõit Lääne Sahharasse, Es Saidi Maroko poolt annekteeritud suletud territooriumile võis hakata.
Lennuk oli meie mitmesajapealise konverentsi seltskonna päralt. Lisaks oli meie lõbustamiseks grupp muusikuid kaasa võetud, kes veel enne lennuki õhkutõusmist oma laulujoru lahti lasid.
Tund aega lendamist ja olimegi Lääne Sahharas. Kõrbe oli meie auks telkidest lennujaama vastuvõtu saal tehtud, lippudega ja Maroko kuninga piltidega kaunistatud, pakuti teed ja muud karastusjooki, ja ka siin olid muusikud meid lõbustama palutud. Ootasime, kuni meie pagas lennukilt kõrbeliivale laaditi ja ootasime busse, et edasi liikuda El Saidi linna. Bussiliiklus oli aeglane, kuigi tellitud… Meie pääsesime alles kolmanda satsiga liikvele, selleks ajaks oli ka teine lennukitäis Marrakechist saabunud.

Lipud langetati ja Suure Juhi portreed koristati ära juba enne, kui meie viiamne buss lennuväljalt liikuma hakkas. Selle aja jooksul sai meid paar korda ühest bussist teise ka tõstetud, mida ette rutates öelduna meiega sealmaal korduvalt juhtus.

Esimene peatuspaik oli telklinnak keset kõrbe, kuhu meie bussikaravan eskorditi vilkuva turvaauto ja mootorratturi saatel. Muidugi teepeal kõik patrullid lõid meile kulpi ja mõned teised autod, kes parajasti lambaid vedasid, pidid tee veerde seisma jääma ja meile teed andma. Et neist ometigi meile ohtu ei oleks. Lambad ja kitsed võivad ju ohtlikuks muutuda?

Niisiis lühikese bussisõidu järel keset kõrbe ehitatud ja rangelt valvatud telkilinnakusse jõudes oli päike juba kõrgel taevas ja kõrb näitas oma tõelist palet. Kuigi siinse mõiste järg talv, tõusis päikese käes temperatuur umbes 50 kraadini ja kangest külmast tulnud põhjamaalasele oli see hakatuseks mõnus, aga üsna pea päikesepõletuse märkidega klimaatiline shokk (lõppude lõpuks päiksespõletust ei tulnud – talvine kõrbepäike on nõrk!).
Lisaks oli lugu nii, et magamine pidigi toimuma telkides ja maas mattidel. Noortele muidugi see meeldis, aga mõned vanemad õpetajad tahtsid ikkagi hotelli. Korraldajad siis arvasid, et ongi võimalik hotelli minek. Aga et minnakse siis, kui on lõuna aeg.

Ootasime siis telklinnakus tunde – aeg ju teadupärast voolab siin Aafrikas ja kiiret pole ja midagi nagunii ei juhtu kohe. Sai joodud teed, tehtud pilte, muretsetud ja maha rahunetud…
Ja siis aeti meid taas bussidesse ja läksime linna, hotelli ja sööma. Seekord saime kohe õigesse bussi. Algul oli kokku lepitud, et õpetajad viiakse kõigepealt hotelli ära. Aga esimese öömaja võimaluse ukse tagant tulime sama targalt tagasi – see oli suletud. Või polnud me piisavalt prominentsed ööbimaks valitsuse külaliste majas.
Olukorra seedimiseks otsustati minna sööma – olime selleks ajaks juba päris pelmeenid – pea terve päev kõrbekuumuses reisinud, vetsu polnud saanud, ja muidu ka jama oma kodinate otsas kulgeda ja kohvreid liiva peale pandud vaipade peal järele vedada. Üha enam sai selgeks, et kaasavõetud riietega selles ekstreemolukorras ei ole küll miskit peale hakata. Ja internetti tõenäolislet siinkandis üldse veel pole. Mobiilid muidugi töötasid, nii et koju sain saata mms-i sellest, kuidas keset kõrbe telklinnakus püssimeeste saatel oma paremat tulevikku ootan.

Mingi hetk kamandati siis kõik sööma, konverentsi toimumise paiga juurde oli pandud telk söömiseks. Oli ropult palav ja õhku ei olnud. Aga tuju oli hea, ja toit oli hea. Millal sa siis ikka niiväga sellisesse paika satud… Tuleb olla uudishimulik ja maksmimaalselt nautida, otsustasin.

Peale sööki muidgi plaanid jälle muutusid – kavasse kirjutatud vaba aeg asendati sellega, et otsustati ikkagi konverentsiga alustada. Meie, kes me hotelli tahtsime, muidugi ajasime oma joru, sest tahtsime oma kolad ära panna.
Otsitigi siis meile hotell. Paar põiktänavat konverentsipaigast. Samas hakkasid levima jutud ka sellest, et on olnud kuuldusi, et Es Saidis turiste röövitakse…

Hotell on muidgi stiilne. Kõigepealt selgus, et meile kõigile kohti ei olegi – kuna olin kõige pikaldasem ja ei saanud turbokiirusel oma kohvriga trepist üles, jäin esialgu ilma toata, hotelli koridori tolknema. Asjalikud noored mehed muidugi jooksid edasi-tagasi ja üritasid mulle tuba leida. Aga mida polnd, seda polnd. Siis tahtis hotelli poiss mind oma tuppa elama panna, aga see oli nii segamini, et see polnud hea mõte. Ka tema arvates mitte. Lõpuks leiti mulle tuba – siiski, aga selline kongi moodi, ilma aknata ja pisem kui peldik mu kodus. Aga asi seegi, elekter oli olemas, ja voodi ka, ja mõnusalt jahe – hea alternatiiv päevale kõrbe telklinnakus.
Muidugi negatiivne pool on selles, et dushi võimalus on tänaval, vets on selline nagu lõunamaades ikka, kraanist tuleb külma vett. Ukraina kolleeg, nooreke selline, läks selle peale muidugi endast välja, ja nõudis, et teda tudengite telklinnakusse tagasi viidaks. Seal saab vähemalt dushi alla minna, mitte tänavale, vaid telkide vahel ühte majja…
Mina olin rahul olemasolevaga. Viskasin voodisse ja puhkasin. Päevakavaväliselt alustatud konverentsi avamisele ei jaksanud minna. Natuke oli juba siiber sellest korraldatud kaosest. Kahju oli sellest, et reisi kohta nii vale info oli, oleks hea meelega võtnud kaasa väikese käteräti ja mõned niisked salvrätid oleks ka kasuks tulnud. Aga otsustasin, et T-särk ajab käteräti asja ära ja kui see ka märjaks teha, saab sellega strateegilised kohad ihus värskendavalt üle käia.
Saatusekaaslased hajusid igaüks kuhu iganes.

Nüüd, pärast väikest tukastust ja värskendust ja vetsu, kirjutan siin seda kõike üles ja mõtlen, kas julgen nina välja pista. Ukse taga on kole lärmakaks läinud. Ja keegi koputas juba – läksin siis vaatama, et kes-mis? Mingid kummalised noormehed juba naeratasid seal. Panen vist ukse lukku ja täna enam kuskile ei lähe…
Laen oma kaamera ja arvuti täis ja puhkan. Ja loodan, et homme hommik on turvalisem välja uudistama minna. Pahad ju hängivad ikka õhtuti…

Kolmapäev 23. Veebruar 2011
Kuigi õhtul sain hilja magama – selle permanentse lärmi pärast, mis koridorist tuli, siis selleks ajaks kui imaam hommikul palvele kutsuma hakkas, olin juba virge. Jah, imaami palvekutsung on isegi mu kongi kuulda. See on ainus asi, mis regulaarselt ja ilmeksimatult kogu aeg samal ajal siinmaal juhtub.
Käisin vetsus – auku pissimine tuleb täitsa hästi välja ja vets on siin ka puhas – ämbrike veega kogu aeg valmis, et saab oma jäätmed august alla uhtuda.
Niisiis, ajasin end üles ja välja – esiteks tahtsin natuke ümbrust uurida enne kui palavaks läheb ja linn ärkab ning teiseks seepärast, et mul oli Soomes arsti helistamisaeg ja ma ei olnud päris kindel, mis kell on – ajalised probleemid on siis tõsised. Kui ma Marrakechis suutsin enam vähem aru saada sellest, mis kell on, siis siin sellist asja ei ole. Nojah, kongis oli mul levi telefonist millegipärast kadunud ja kui ma alla jõudsin, oli juba arsti helistanud. Vatsamata kõne oli näha. Helistasin tagasi, aga vestlust arstiga ei toimunud, sest tema aega oli juba ümber. Leppisime kokku uue helistamise aja.


Hotelli kõrval oli päris kena väike kohvik, siinses mõistes. Inimesi polnud, ainult üks sümpaatse olekuga naine toimetas midagi seal laudade vahel. Algul mulle tundus, et ta koristab. Hiljem tuli välja, et hakkas saiu küpsetama. Istusin ta juurde sinna vaatama ja mõtisklema. Tegelikult tahtsin midagi juua, et oma tabletid sisse võtta. Tellisin teed, seda jube kanget ja meeletu koguse suhkruga. Naine hõikas midagi tahatuppa. Jäin ootama. Mingi aja seal niimoodi kannatlikult oodates, kogunes mehi mulle seltsi. Mõned sõjaväe mundris tulid isegi kättpidi tervitama. Ja siis istusime seal juba kambakesi. Noh umbes tunni pärast, vöi ka poole tunni pärast – ajal ei ole siinmail mingit tähendust – tuli mu tee ja naisel hakkasid valmima saiad. Ta pakkus, kas ma ei tahaks. Ikka tahtsin. Kui meestele anti niisama sai, siis minule pakkus naine, et paneme ehk mett vahele. Olin nõus. Minu sain siis mee saia. Tegelikult see ei olnudki sai, nagu meie pannkoogi moodi natuke, aga ilma rasvata küpsetatud. Aga jube hea oli. Meievaheline kommunikatsioon toimus ilma konkreetse keeleta ja me mõistsime teineteist täielikult. Rahvusvaheline naiste keel?


Pärast paaritunnist kohvikus hängimist hakkasin vaikselt edasi jalutama, et otsida üles konverentsi koht ja vaadata, ehk saab kuskilt peakatteks mingi salli osta. Palja pea ja kaelaga tundus ilmselgelt ebasünnis selles keskkonnas ringi liikuda, kuigi mul oli pikkade varrukatega jakk ja pikad püksid. Ja päikese eet oli ka end vaja kaitsta.

Lonkisin tänavatel, trehvasin meie grupi inimesi, kes ka hotellis peatusid. Tegin mõned pildid, ja leidsin ka konverentsipaiga üles. Oli teine lihtsalt nurga taga, lühikese jalutuskäigu tee kaugusel. Kõrbes telkiv seltskond oli juba kohal ja maisutasid hommikusöögi lauas. Ega sellist infot ju ei olnud, et konverentsi paigas ka hommikust süüa saab, siin sa lihtsalt pead õigel ajal õiges kohas massiga kaasa minema ja siis saab ka osa ühistegevustest. Ausalt öelda, minu hommikune meesai oli palju parem, kui see konverentsi hommikusöök, nii et ma ei kahetsenud oma kulutust siin kohalikus kohvikus. Kaup oli aus.

Siis hakkas konverents peale. Nagu karta oligi, oli avamine juba eelmine päev ära olnud, ja selle öö jooksul oli ka konverentsi programm totaalselt muutunud. See kava, mis meile mailidega ette saadeti, ei olnud ammu enam jõus. Uus kava oli tekkinud. Ja selle järgi pidime siis täna kõige viimastena, peale aafriklasi, esinema. Vahepeal oli ka natuke kiireks läinud – Salimile oli vaja meie presentatsiooni usb pulga peal. Ja Maarja Liis oli mulle kohusetundlikult sms saatnud. Mul aga kongis levi polnud, nii et seda kiiret teadet ma kätte ei saanud. Aga ega siinmail polegi vaja muretseda. Asjad juhtuvad nagunii siis kui nad juhtuvad. Andsin siis seal hommikusöögi lauas oma pulga ettekandega Salimile, ja sinna see jäi. Konvernets hakkas peale, ja oli oma sisult hullem kui ükski kõige igavamate tudnegitööde kuulamise üritus kunagi on olnud. Õudus ruudus. Aga minna ka kuskile polnud, sest väljas oli põrgukuumus ja konverentsi ruum oli ainuke paik, kus normaalsel temperatuuril olla sai.

Lõunasöök oli jällegi meie söögisaalis, kus selle üritiuse kõik söömingud toimuvad ja see oli päikese käes prae ahjuks muutunud. Aga lõunasöögiks pakuti mereandide pirukat nuudlitega esimeseks roaks ja kaameli liha teiseks roaks. See viimane oli küll hea. Ja nagu hiljem räägiti – hästi toitev. Õhtuks polnd kõht veel tühjaks läinud – nii et õhtusöögilammast sain maitsta vaid ühe suutäie – rohkem lihtsalt kõhtu ei mahtunud. Söögist veel nii palju, et tegelikult on see siin maitsev. Esimene päev Saharas saime riisi suhkru ja mandlitega, täna saime meie niitnuudlite moodi asju kaneeli, rosinate ja suhkruga – selle õhtuse lambaprae juurde. Huvitaval kombel täiesti söödavad kombinatsioonid.

Niisiis, ega sel päeval muud juhtunudki, et massiliselt maksimaalselt igavaid oma maa esitlusi kõigilt osalejailt – konverentsi idee oli ju kuidas benchmarkida muude riikide kogemust regionaalse marketingi edendamiseks Marokos. Noh ega nendest esitustest küll palju õppida olnud – ehk Poola ja Austraalia etteasted olid sellised, mida oli hea kuulata ja kus oli iva ka sees. Muu oli küll aja raiskamine. Aga nagu Aafrikas kombeks, aega siis osatakse surnuks lüüa, nii et stiilne värk nii või teisiti.
Mingil hetkel pealelõunal hakkas mul mure oma esituse pärast. Seda ei olnud esituse arvutis ja teised esinejad kõik tulid oma usb pulgaga lavale. Ma ei saanud enam aru, miks mul oli vaja oma pulk Salimile anda? Mingi pausi ajal sain poisil nööbist kinni, ja ta ei mäletanudki, et hommikul oli mu presentatsiooniga tuline kiire ja et ma andsin oma usb pulga koos esitlusega talle. Oli selge, et ta oli selle kaotanud.

Kohvipausi ajal sattusin kultuurikeskuse ette orgunnitud turule (spetsiaalselt meie jaoks kohalik maffa, kes ka konverentsil osales, selle sinna orgunnis). Sellist ostmisväärset kaupa seal polnud – kaup oli kallis ja kvaliteet küsitav. Siiski tahtsin endale pea kaitseks salli ja hakkasin müüjaks pandud memmedega teemat ajama. Lõppes asi sellega, et mind mähiti rahvuslikku kostüümi, ja taheti seda mulle maha ärida. Kuna aga mul raha polnud, siis polnd nagunii millegiga maksta, sest eurosid nad ei tahtnud.  Samal ajal aga sattus Salim ka sinna, ja kuna ta mulle konverentsi korraldjate esindajana on umbes 900 euri võlgu – minu lennupiletite jagu, mis pidi saama kompenseeritud, siis oli hea võimalus elegantselt talle ta võlga meelde tuletada. Ja kuna Salim pidi mulle raha andma, siis võisin rahvusliku kanga endale üll jätta. Läksin siis sellega konverentsirahva sekka tagasi. Ja effekt oli muidugi suur. Isegi ülikooli president tõstis minu saali sisenedes oma kivistunud silmad imestusest minu poole. Ja kummaline küll, ma pole meestelt elus nii palju komplimente saanud, kui selles kostüümis ringi liikudes. Tule Allah appi, on ikka kummalised arengud siinmail.

Salim aga sai minu avalikust rahaküsimisest väga täpselt aru, mida ma tegelikult selle taktikalise sammuga mõtlesin, ja nägin, et oli tõsises vesluses oma suure pomoga. Veidi hiljem tuli ta minu tsekki küsima ja pileteid, ja teatas, et siin Sahharas ei ole neil raha, aga nii kui Marrakechi jõuame saan ma tseki, mille siis saab pangas rahaks vahetada. Siis veel natuke aega edasi tuli ta uuesti ja ütles, et kuna mu ärasõit on juba peaaegu kohe pärast Sahharast saabumist (tegelikult olin oma ärasõidu aega korraldajatele vähemalt 3 korda kommunikeerinud), siis tseki lahendus ikka välja ei mängi ja eks nad siis püüavad mulle pangaülekande teha. Noh eks siis näe. Aga sel hetkel oli kummaline, et korraldajad suutsid äkki ühele teemale nii pikalt ja järjekindlalt keskenduda. Aafrika võib ka üllatada. Salim muidugi on väheke teist masti ka. Kui keegi siinsest seltskonnast üldse Euroopast aru saab, siis on see tema. Kena noormees iseenesest ja teeb asja südamega ja oma parima oskuse järgi…

Õhtuhämaruses konverentsilt koos Kroaatia mehega koju jalutades (turvalisuse pärast soovitati ikkagi kellegiga koos liikuda, sest valgete turistide näppamise komme on pop), tuli tunnistada, et õhtul siin alles elu hakkab, sest tänavad olid rahvast täis, poed kõik töötasid. Isegi naised olid kodust välja lubatud.

Hotell oli lärmakas nagu eelmislegi õhtul Kolistamine, müdistamine, karjumine, ja mida kõike veel kestis hilise ööni, kui kõik nagu noaga lõigatult äkki vaikseks jäi. Kuni hommikuse imaami hüüuni…

Neljapäev 24. Veebruar 2011
Minu esinemine eelmisel õhtul oli rahvale meeldinud, paljud tulid patsutama ja tänama, ja kõik tahtsid pildistada ja tõepoolest, tänu sellele, et ma korraldajate juhiseid esituse tegemisel ei järginud (minuni jõudnud e-mailis lihtsalt seda osa polnud kirjas), siis kukkus lihtsalt hästi välja.

Mida kauem konverents kestis, seda prantsusekeelsemaks see läks, ja iga etteaste oli kui üllatus või loterii – et kas on kavas või ei ole. Enamasti ei olnud.


Neljapäeva otsustasin veeta oma hotelli kõrval kohvikus ja inimesi vaadata. Juua vett ja teed ja kohvi (see nende piimakohv oli muideks väga hea). Ja nii ma seal siis tunde istusin ja salaja pilte tegin. Kohviku rahvas hakkas minuga juba harjuma. Vahepeal tulid ka konverentsi inglisekeelsed noored minu juurde hängima, aga nende rahutu hing sundis neid peagi edasi minema. Jumal teab kuhu.

Mingil hetkel läksin ka konverentsi paika tagasi. Kaua sa ikka kohvikus istud ja inimesi vaatad.
Ja nii see aeg seal veeres ja kulges.

Konverentsi lõpp hakkas juba paistma, sest treppi hakati pühkima. Kuberner pidi tulema pidule punkti panema. Ja ega kuberneri tulekuks peab ikka trepi puhtaks pühkima ju.

Istusin siis konverentsi maja trepile ja hakkasin ka kuberneri ootama. Seal aega veeretades sain tuttavaks tütarlapsega kohalikust õukonnast. Lila. Hästi meeldiv ja tagasihoidlik tüdruk. Ema surnud ja isa elab uue naisega, aga hoolitseb esimese naisega saadud laste eest. Need saavad kõik, mis neil vaja. Isal raha olevat, ikkagi kuberneri õukonnas ametis. Lila las aga oma isapoolse vanaemaga koos õe ja vennaga. Tegelikult ta aga õppis Kairos juurat, aga sealsete sündmuste tõttu oli ajutiselt koju sõitnud. Ja ootas, millal rahutused lõppevad. Tal olid telefonis ka pildid – poseeritud koos tankidega Kairos.


Seal trepi peal Lilaga koos kuberneri oodates kleepis meile ka üks muidu libe mees külge. Lila ütles, et noormees teda igatsevat ja ei saa aru, et ta oma onupojaga kihlatud on ja järgmisel aastal abielluma peab. Oh armudraamat. Küsisin siis Lilat, et kas ta tahab oma onupojaga abielluda. Ta väitis seda väga tahtvat – kuna ta on juba päris vana – ligi 30, siis on see oluline… Nojah. Uurisin siis veel, te kus peika siis praegu – pidi Mauretaanias olema.
Uurisin ka natuke Lääne Sahhara poliitilise olukorra kohta. See pidi olema keeruline, aga positiivne selle asja juures on, et kuberner on omakandi mees – pärit umbes 200 km Es Smarast lõunas – ja seetõttu on ta kohalike seas ka populaarne. Lisaks pidi ta olema noor ja edumeelne. Nojah, eks see meie konverentsi sinna Es Samarasse toomine oli ju ka tõesti üks hull ja edumeelne ettevõtmine…

Ja siis ta lõuka tuli. Me läksime saali ja hakkasime konverentsi kokkuvõtteid tegema. Need olid kõik araabia keeles. Aga sest polnud häda, sest Lila tõlkis jutu mulle inglise keelde. Ta inglise keel olio tõesti väga hea. Ja siis see hakkas. Igas teises lauses räägiti Eestist. Rtte ja taha. Olin murelik, sest sellest, et Eestist räägiti, sain aru. Lila nägi mu kimbatust ja edastas juttude sisu. Tuli välja, et Eesti kogemus ja minu ettekanne oli üks kasulikemaid neile ja enim tähelepanuväärne õppevõimalus. Noh jummal tänatud, et midagigi head sellest kõigest tulemas. Kui nüüd päris ausalt oma hinge vaadata, siis mingit moodi see linnake keset suurt kõrbe oli südamesse läinud. See päev seal kohvikus aega veeretades ja elu hoomates oli teinud oma töö. Mul oli tõesti hea meel, et sain nendele midagigi anda. Ehk aitab see neid kuidagi?

Reede, 25.veebruar 2011
Turismi ja vaatamisväärsuste päev. Hakkas peale suure segadusega. Keegi ei teadnud jällegi mida ja kuidas teha. Olin hommikul oma kola kokku pakkinud ja alla tassinud. Noh tegelikult, sain rakendatud juba oma koridorikaaslasi – noored kutid tulid mulle meeleldi appi – pärast oma presentatsiooni polnud see enam mure, kõik tahtsid seda paksu ja porisevat eesti professorit aidata ☺
Istusin siis jälle oma kohvikusse ja tahtsin veel viimast korda kohaliku mee saia. Kuid minu prouat sel hommikul enam seal küpsetamas polnud. Aga kohviku perenaine (kes vist väga kohalik ei olnud, ainus euroopalikult riietuv naine linnas) orgunnis mulle mee ja koogi naabrite juurest. Seekord oli ka juustu meega koos koogi vahele pandud.
Pean veel ja veel seda rõhutama, et see oli mu elu üks parimaid hommikuhetki…
Muidugi ei jaksanud ma süüa kõike lõpuni ja pakkisin jäägid paberiss, et anda need poisile, keda ma ka juba paar päeva oli kohanud. Haigele poisile, kes regulaarselt seal iga päev kohalike käest kerjamas käis.
Kuna oli viimane päev ja mul ei olnud mõtet kohalikku raha väga säästa. Andsin talle sel hommikul koos koogi ülejäägiga ka natuke raha. Milline tänu oli selle noore mehe silmis. Kerjusel ja kerjusel on vahe, sellest sain sela väga selgelt aru. Eelmisel päeval hotellist konverentsipaika minnes ka mingi mees tuli raha küsima, selline kilavate silmadega ja nilbe. Sellele ei andnud ma midagi, sest tema jahtis meid, valgeid. Poiss aga käis kerjamas kohalike käest. Minust läks esmaslet mööda, ei tülitanud. Hakkasin ise temaga suhtlema ja pakkusin oma ülejääke.
Sama tegin ühe naisega, kes kahe lapsega mööda kohalikke käis ja sente korjas. Ilmselt lesknaine, keda siis kogukond sentidega kuidagi elus hoiab. Karm elu. Mu järele jäänud 100 dirhami läks, usun, väga sihtotstarbeliselt. Mul on sellest hea meel. Pole kunagi varem kellegi aitamisest nii head tunnet tundnud. Sest nende iniimeste pilk, sõnadeta pilk oli nii siiras ja aus ja täis tänu. Mõtlesin omakeskis, et huvitav, mitme päeva kerjamise raha ma neile andsin… Kui iga kohalik viskas vaid mündi…

Tol päeval ma nn linnaekskursioonist viilis, ja nagu hiljem kuulsin, ma ei jäänud ka millestki ilma. Kroaatia poiss vedas mu kohvri konveretsi paika. Pärast muidugi selgus, et see oli mõtetu korraldus järjekordselt, sest nagunii tuldi enne lennukile minekut veel korra hotellist läbi, kohvreid tooma. Kuid nii see kord oli. Kõigepealt üks juhis, ja siis kohe teine ja siis natuke ka kolmandat. Meie kohvrid reisisd iseseisvalt lennujaama samal ajal, kui me veel kõrbesse piknikule läksime. Kerget lõunat võtma ja arheoloogilisi leide vaatama. Meile oli ka sinna suur telk pandud ja oli päris mugav kõrbepiknik. Ja kõrb on ilus ja turvaline, kui silmapiiril hoomad sõdureid, kes sinu eest valvel seisavad…

Kuna aeg läks ja veeres omasoodu ja palavus ja tüdimus tulid ilule lisaks, siis otsustasime Kroaatia poisiga esimesse bussi, mis körbest ära sõidab. Aga võta näpust, emid aeti sealt välja teise bussi. Millegipärast olid korraldajad kindlad, et me peame kõrbepiknikult lahkuma bussiga, mis läks hotelli kaudu lennujaama. Ma ka ei mõistnud – emie kohvrid olid ju juba kuskil ees, igatahes mitte hotellis. Aga noh see selleks. See oli buss number kaks, ja igal juhul pääsesime liikuma. Vahepeal pidid kohalikud poisid bussis omavahel ka riidu minema, aga seekord jäi kaklus olemata.
Lõpusk saime lennujaama. Ja suur kohvrite hunnik ootas meid kõrbeliivasegusel lennujaama esiesel platsil.
Kroaatia professori kohver oli olemas, minu oma ei olnud. Pärast mõningast tuhnimist kohvrivirnas teatas keegi, et minu kott on lennujaama hoones sees. Trügisin siis sinna sisse ja olin juba üsna väsinud ja kuri. Õnneks mu kott oligi seal. Kuigi see koti sisu polnud väga väärtuslik – hunnik musta pesu, aga põhimõtteliselt ei tahtnud ma sellest ilma jääda.
Lennujaama hoones kohtasin ka seda juba varem kohatud ülikooli presidendi prouat. Kuna esimene lennuk oli ees, siis olid neil pardakaardid ja nad hakkasid just len nukile minema. Äkki presidendiproua pistis oma äriklassi pardakaardi mulle pihku ja ütles, et mine… Vaatasin teda kohmetult ja ütlesin, et ma olen selle Kroaatia mehega koos, et ma üksi ei lähe. Hetk mõtlemist (ma ei tea, kuidas ta must aru sai, sest tema inglise keelt ei mõistnud), haaras ta ülikooli presidendilt teise pardakaardi ja andis selel Kroaatia professorile… Ja lausa jõuga lükkas meid turvakontrolli ja õnneks ma taipasin teda tänada… Samal ajal kui mu kohver tagurpidi meetodil turvalindilt läbi käis, läksin naise juurde tagasi ja kallistasin teda… Noored mehed võtsid mu kohvri ja viisid lennukisse, ma tatasasin kiiresti sellele järgi, sest lennuk ootas minu järele. Äriklassi kohad olid mugavad ja ma ei saanud tükk aega aru, mis meiega siis lõpuks jutus. Kroaatia – Mario ka ei saanud. Vaatasime teineteisele otsa ja olime sõnatud. Me vist saime kogeda seda, et selles kultuuris tõesti naised määravad selle, kuidas asjad käivad…
Pilk lennukiaknast kõrbe oli hüvastijätuks selle kummaliselt koledalt kauni paigaga. Meie lennukit olid saatmas Maroko sõjaväe hävitajad. Alles Atlase mäestiku kohale jõudes nad kadusid kuhugi. Kõrb meie all oli täis huvitavaid maa mustreid. See on keskkond, kus elu käib omasoodu ja jumal vaid teab, mis või kes neid märke sinna maha jätab. Ja kes seal üldse on või ei ole. Müstiline kogemus igal juhul.
Ja õppetund.
Mida ma siis õppisin? Ühe olulise asja – kui meie siin Lääne tsivilistatsioonis kogu aeg jookseme elule järele ja kardame seda akotada, maha magada, mööda lasta, siis seal moslemireligioonil põhinevas kultuuris lasevad inimesed elul enda juurde tulla. Enda juurde voolata. Elule antakse aega. See on oluline erinevus minu arvates suhtumistes. Ja meie peaksime seda rohkem meeles pidama. Või ehk, me peaksime seda enda jaoks mõtestama. Igatahes, oli see reis raske mis ta oli – olmeliselt ja füüsiliselt ka, kuid positiivne kogemus kindlasti. Midagi hingele ja südamele.

Laupäev 26. Veebruar, 2011
Ma suudan asju juba väga rahulikult võtta. Mis sellest, et pean õhtul juba Casablanka lennujaamas olema, aga mul pole hommikul kell 9 veel õrna aimu, kuidas ma sinna saan ja kas keegi üldse korraldajatest mäletab, et mul see lend sedasi teistest varem on.
Aga oma uut elutarkust praktiseerides otsustasin mitte muretseda. Läksin alla hommikusöögile ja sattusin ühe oma uue sõbraga, Hispaanias elava araabia keele õpetajaga, moslemiga, koos einestama. Olime temaga eelnevate päevade jooksul palju koos olnud ja vestelnud elust ja asjadest. Tema oli sellel reisil nö korraldajate vana sõber ja suhtles vaid väga suurte ülemustega. Meie sümpaatia oli vastastikune. Kurtsin talle, et mul mure, et kuidas Marrakechist siis nüüd õhtul Casablankasse saan… Aga ega ma ei muretsenud. Sest see kannatlik ootamine, mis lõpuks elu ja lahendused su juurde toob, mulle tundus, et töötab. Lihtsalt oligi vaja vaid oodata, kannatlikult. Head inimesed soovitasid kohvri lihtsalt ära pakkida, et siis kui vaja minna, saab seda kohe teha.
Mu uus hispaania sõber lahkus korraks hommikusöögilauast ja tuli tagasi kingitusega – olin teda väga inspireerinud, jumal teab küll millega, aga nii ta väitis. Kingiks oli kallis ja kvaliteetne kashmiirist sall. Issakene, see on mu elus esimene kord, kui võõras mees mulle midagi sellist kingib. Olin hämmingus ja liigutatud. Tema väitis, et need meie koosoldud ajad ja vesteldud vestlused jätsid talle tugeva emotsiooni, et ma olla eriline inimene…
Kallistasime ja olime mõlemad liigutatud. Ja jätsime hüvasti.

Kell kolm peale lõunat tuli Hussein mind hotelli otsima, ma arvan, et Allah saatis ta minu juurde mu probleemi lahendama. Ta oli saanud ülesandeks mind rongi peale viia. Et ma siis rongiga saaksin Casablankasse lennujaama. Sõitsin esimeses klassis ja kõik oli ok. Tegelikult oligi kõik ok ja see mõttetu muretsemine sellepärast, et aeg lihtsalt voolab, oli tõesti mõttetu. Nädal lääne Sahharas muutis mu suhtumist. Ma ei peljanud üksi enam sellel maal lennujaama seigelda, ega tegelikult ei peljanud ega muretsenud ma enam millegi pärast.

Järellugu
Frankfurtis ei lastud meie lennukit parkima vaid jäeti keset lennujaama ja piirati politseiautodega – täiendav passikontroll, öeldi. Läbisime selle ja meid viidi lennujaama.
Helsinkis oli külm ja rahulik ja kõik toimis nagu kellavärk.
Kodu ootas ja ma tahtsin sinna niiväga. Tagasi vaadates sellele nädalale võin öelda, et see ei olnud väga turvaline reis, aga meie vastuvõtjad tegid oma parima. Ja see õnnestus vaatamata kõigele korraldamatusele (meie mõistes), mis seal oli.
Oma raha pole ma siiani saanud tagasi. Salim oli andnud mu originaalarve maarjaLiisile tagasi, aga nüüd vajas ta seda ikkagi ise, et saaks mulle ülekande teha. Ehk siis järgmisel nädalal ma hakkan mõtlema sellele, kuidas võimalikult lollikindlalt see arve originaal tagasi Marrakechi organiseerida.
Aga küll kõik asjad lahenevad.

Rohkem pilte vaata Flikeris, minu kontos.

Kaklus pannkookide pärast

Sel nädalavahetusel on siin Kesk-Soomes tavapärane sügislaat (muideks laadakorraldaja kaasa on eestlane – tervitused sulle ja su perele Kaija, kui juhtud seda juttu siin lugema). Tuleb töde tunnistada, et see on mu lemmik üritus Soomes. Selles on hinge ja jöudu ja kestvust ja mida köike veel öhus nii palju, et sellest hakkab hea. Mis seal siis toimub? Köigepealt see, et inimesed lähiümbrusest ja ka kaugemalt tulevad kokku, naudivad Soome suve aia ja pöllusaadusi, söövad friteeritud rääbiseid ja tulel küpsetatud löhe, joovad kohvi, söövad pannkooke, ostavad oma talvekartuleid, mett, öunu… Ja ka müüvad oma kaupa, kes vähegi midagi toodab – aia ja pöllusaadusi vöi käsitööd vöi kunsti vöi mida iganes. Mönel aastal on väljamaalasi ka olnud – ühe korra mingid mustanahalised üritasid oma tingel-tangelit müüa, kuid rohkem pole neid nähtud. Tänavu kohtasin kahte eestlaste müügilauda ka – mulgid müüsid Saaremaa suitsujuustu (SIC!) ja meie kauni käsitöömaalinguga keraamika müük oli ka täitsa olemas, eelköige keraamik Helina Tilga mönusad kiisupiltidega kannud, kausid, tassid. Loodan, et eestalastel äri läks kenasti, sest see laat on selline, kust ikka ostetakse. Harva kui keegi ilma ühegi ostuta lahkub.

Naljakat oli ka. Savost üks selline Soomes tavaline pererestoran oli kohale tulnud ja pakkus pannkooke. Töesti aus kaup oli, vöiga küpsetati järjekorra silme all ja kogu protseduuri saatis selline mönus soomlaslik aasimine. Kusjuures koogipakkujad, perekond – ema, isa ja täisealine poeg, olid kogu aeg röömsad ja nende köne oli selgelt ja vägagi savomurdeline, mis nii mönegi jyväskylalase väheke muigama pani. Aga ei sest murdest miskit – järjekord oli nende välikohvikus kogu aeg, ja mitte lapsed ei vesistanud seal suud, vaid täiskasvanud – mehed ja naised selgelt üle 50ne. Ning mitte harvalt kas kepi toel vöi rollaatoriga edasi liikvad… Ning mis köige armsam, vahepeal läks suures koogihimus isegi väikeseks kaklemiseks, sest rollaatoriga liikujad arvasid, et nad peaks eelisega saama, kui muu järjekord teatas, et nad on ka väsind ja nii mönigi kepiga järjekorras kannatlikult ootav vanake vöiks ju siis ka eelisega endale pannkooki nöuda… Seal koogikohvikus, ja mujal söögikohtades ka, hakkas silma veel üks huvitav asi – soomlaste koonerlus. Abielupaarid tellisid tavaliselt kahe peale ühe koogi, sest pidasid 4 eurost hinda ühele suurele koogile liiga kalliks… Ja nii palju kui ma seal pool tundi järjekorras nende vestlusi pealt kuulasin, siis ikka perepea, mees, tegi selle ettepaneku, et vötame kahasse ühe koogi kahte taldrikusse. Samasugust vestlust kuuldus ka muikkurooga (friteeritud rääbist – ainult taldrikutäis kala maksis 7 euri ja koos kartulitega 9 euri ports) tellides – ikka üks ports kahasse… Et söömata ei tihatud jätta, aga kulutada ka ei raatsitud… Ehk see väike kooner ongi soomlased jöukaks teinud?

Ahjaa, trehvasin seal laadal ka ühte oma iidolit: mul on Soome nö kaasaegsete kunstnike seas kaks lemmikut – Minna Immonen ja Heli Pukki. Nad sellised meie Navitrolla ja Ave Nahkuri laadis tegijad. Ja siis oligi nii, et Heli Pukki oli ka tulnud Jyväskylä laadale oma joonistusi müüma. Selline tagasihoidlik ja armas inimene oli ning tundus väheke kohmetust, kui küsisin, et kas need on tema pildid, ja me saime hää jutu peale, sest mul on lausa neli tema pilti juba kodus, ja tänavused jöulukaardid ostsin ka juba tema piltidega. Ning nii see laadatiir otsa saigi. Üks kindel soov oli mul ostmiste osas ka – tahtsin osta seenepulbrit, mida ma kunagi Palokka kaubakeskuses ühelt seenevanamehelt ostsin – jube hea maitseaine kastmetele ja suppidele, tatikatest tehtud. Ning olin juba lootust kaotamas, et seda vanameest ja tema seenepulbrit ma enam kunagi ei kohta. Aga vöta näpust, päris laadaplatsitiiru löpuosas, ehk siis tegelikult sealsamas, kust ma oma päeva alustasin ta oma tati-letiga oligi… Päev sai selle kauaigatsetud ostuga päästetud ja üldse oli tore olemine. Soomlased on tegelikult mönusad suhtlejad, avali ja söbralikud ning oskavad väärtustada häid asju. Ning enamasti on nende kaup aus, ilma mööndusteta.

Fotol: Savo poiss pannkokke pakkumas

Vanemaid laadapilte saat vaadata selle lingi alt. Seekord eriti pilte teha ei viitsinud.

Kodu poolt vaadates

Mu lubadus iseendale, et iga päev ikka natuke kirjutan, on küll väga öhku täis lubadus. Aga pöhjendus on mul olemas, et miks ei kirjuta… Lihtsalt seepärast, et öues on nii palju muud teha – näiteks vaadata, kuidas mu kuldkalad öuetiigis mulistavad-sulistavad, nuusutada öitsvate toomingate ja lehtivate kaskede löhna, vahtida taevast ja soojendada talvest väsinud konte päikese käes. Ja vahelduseks muidugi löpetada ka kooliaastat ja hinnata veel viimaseid tudengite shedöövreid…

Ja siis muidugi see asi, et reisikirja tagantjärele on ikka jube jama kirjutada. Äkki jätan selle mötte sinnapaika – oli nii kuis oli ja järgmisel korral püüan olla ikka korralik reisikirjutaja…

No tegelikult natuke ma ju seal Belgias oleku ajal ikka blogisin ka. LOE SIIT.