Archive for the ‘akadeemiline’ Category

25 jaan.

Üks elu unistusi hakkab täituma…

Posted by Karuema in akadeemiline, isiklik, mujal maailmas, raha, reisimine, uus ja huvitav.

Meil kõigil on tõenäoliselt juba lapsepõlvest saadik hulk unistusi, mis meeli erutavad…ja salajasi vaikseid mõtisklushetki täidavad…

Minul on Üks Selline Suur Mõte olnud, et tahaks kunagi Hiinas ära käia. Ja nüüd see saabki teoks, osaliselt. Ülikool oli rõõmsalt valmis andma raha, sest mul on esitlus konverentsil Hiinas maikuu lõpus juunikuu algul.

Ja no kas te usute, meie suht kitsi osakonnajuhataja lubas mulle isegi ühe nn ekskursioonipäeva (muidu tavaliselt on selline reegel, et kui ka isiklikke asju ajad või puhkad, siis saad ülikoolilt vaid pool finantseeringut). Noh ega ühe päevaga Pekingit tundma ju ei õpi. Aga ma loodan ikka konverentsilt natuke popitada ka, et siiski rohkem ringi vaadata… Kuigi see konverents tõotab ka huvitav tulla. Eks siis tuleb leida kompromisse…

Peking/Beijing ise tundub kuidagi väga moodne. Käisin täna seal nende linna veebis kolamas, ja üllatus oli väga positiivne. Esiküljelt sai isegi kohe linnapeale kirja saata. Ja disain oli shikk ja maitsekas ja modernne…Olgu muud mis on, esmamulje on kena. Ja noh, ega ma päris Hiinat sealt vist ei leia. Aga ma arvan, et ma leian ühe huvitava üle oma varju hüpata püüdva Aasia linna. Ja ma arvan, et see õnnestub neil ka, see üle varju hüppamine selle olümpiaga…
Reisi eelarve:
lennukipiletid 650 dollarit – Helsinkist otselend;
hotell, viis ööd Grate Wall Hilton (või oli see Sheraton), 180 dollarit öö;
päevaraha 30 euro päev;
viisa 4o euri pluss veel midagi;
muud piskest pudi-padi. Konverentsi osalemistasu ka veel… Kokku umbes 2 200 euri. Vat sedasi. Vahel on lihtsalt kena olla ülikoolis tööl. Sest ennast tuleb ju täiendada ja ülikooli promoda. Ja nad oskavad neid konverentse huvitavatesse kohtadesse organiseerida.

23 jaan.

Revolutsioon Soome körgharidussüsteemis

Posted by Karuema in akadeemiline, soome eri.

No nii, kui raha on vähe, siis tuleb möelda, kuidas ökonoomsemalt hakkama saada…Soomlased on nüüd möelnud ja suure asja valmis möelnud…Suve löpul küsisid isegi igalt väiksemaltki ülikooli öppejöult nöu ja abi…
Ja ega siiani keegi veel päris täpselt ei tea, mis tegelikult juhtuma hakkab, aga möned asjad on selged küll.

Ülikoolid saavad järgmisel aastal uue seaduse, mis muudab selle institutsiooni avalik öiguslikuks…Mis annab ülikoolile rohkem autonoomiat riigist, öiguse minna konkurentsi jne, ja töenäoliselt saab otsa see ilus “kommunism”, et ka välismaalased saavad soome ülikoolides tasuta öppida, aga we will see…

Teine suur muutus on aastal 2010 – Tampere Ülikool, Tampere Tehniline Körgkool ja Jyväskylä Ülikool moodustavad nn ülikoolide alliansi – kulutuste ökonomiseerimiseks – juhtimine ja tugiteenused töenäoliselt ühtlustatakse…Rohkem vöimalusi ja valikuid tudengitele – saavad vötta aineid erinevatest koolidest ja pole välistatud, et vöib semestri öppida näiteks Tamperes ja siis jälle semestri Jyväskyläs….Isegi professuuride jagamist ja ühendamist on arutatud – möni vöib olla professor nii Jyväskyläs kui Tamperes…ja öppejöudude jagamist erinevate koolide vahel…
ja muidugi, köik see on alles arutelude tasandil, aga arutavad inimesed kohtadel, mitte ametnikud kabinettides…ja efekt on praegu selles, et inimesed on vaatamata möningatele ka negatiivsetele aspektidele selles alliansis – inimesed on suht optimistlikud ja positiivsed. Kui asi töesti önnestub, sünnib sellest kasu ja säästu nii sisuliselt kui rahaliselt…
Elame, näeme…

18 jaan.

Pole juba ammu nii kohmetunud olnud…

Posted by Karuema in akadeemiline, isiklik.

kui täna – meie tudengid esitasid mind ülikoolis iga aastaselt valitava Aasta Õpetaja konkursi nominendiks…Vat siis nüüd, kohe ei teagi mida teha või kuidas olla.
Eelmine aasta oli noor kolleeg Vilma samas olukorras ja tema tõi ka üleülikoolilise auhinna ära…Eks näis siis, kuidas mul see asi lõppkokkuvõttes kujuneb…Aga armas ja soe tunne on ikkagi oma tudengite suhtes.

13 dets.

Omast armsast konnatiigist välja?

Posted by Karuema in akadeemiline, õppetunnid, eesti asi, reisimine, soome eri.

Ma olen sageli möelnud seda, et iga eestlane peaks sunniviisiliselt kasvöi aastaks välismaale elama saadetama, sest nii me öpiksime köige kiiremini ja meie rahvuslik identiteet tugevneks märgatavalt…Eestlased ongi minu arvates nii vahvad ja tugevad ainult tänu sellele, et läbi aastasadade aktiivselt muu maailmaga suheldud on…(nöuka aeg oli suhtlus jälle ida poole, aga elukogemus ja öppetund seegi).
Nüüd on aeg selline, et maailma on lahti just noorte ees – et öppida ja saada paremaks.
Jaanuari löpuni on vöimus aplikeeruda Jyväskylä Ülikooli inglisekeelsetele magistriprogrammidele, täpsemalt loe siit.
Muideks, haridus on Soomes tasuta, ja elamine peaaegu et sama kallis kui Eestis.

9 dets.

Jälle üks kommunikatsiooniala doktor juures

Posted by Karuema in akadeemiline, õppimine, soome eri.


Meie väike Anu kaitses eile oma doktoritöö. Ja jälle üks kommunikatsioonivaldkonna doktor Soomes juures.

22 nov.

Sitapüti saaga ülikoolis

Posted by Karuema in akadeemiline, õppetunnid, soome eri.

No nüüd on meil kummaline olukord ülikoolis lahti. Ja kusjuures, ehtsoomlaslik, minu meelest.

Nimelt, meil oli mõni nädal tagasi rebaste retsimise pidu, selline igasügisene tudengite lausjooming – siinmail ekstreemsem, kuna alkoholi talumisega veitsa probleeme…

Nii, ja ehtsoomlaslikult, alguses tegutsesid ja laaberdasid nn ametliku osa kõik koos (ajakirjanikud, kõnekommunikaatorid ja prkad), seejärel aga mindi nn järelpeole. Iga õppetooli rahvas eraldi. PRkad olid rentinud linnas sauna ja lasid ülikoolist kell seitse jalga. Ajakirjanikud ja “puhujad” aga jäid salaja ülikooli ruumidesse pidutsema. Ja muidugi juhtus pahandus, alumise korruse vets pissiti-kakati-oksendati nii umbe, et tuli sibiauto tellida.

Muidugi, prkad distantseerisd end koheselt juhtumist – nemad olid ju linnas oma pidu pidamas. Sibipüti arve aga oli ligi 1000 Euri. Läksidki siis “puhujad” osakonnajuhatajale kaebama – see on nende professor hetkel. Ja loomulikult keegi PRkatega tegelikult sisuliselt ei rääkinud, aga osakonnajuhataja eestvedamisel kuulutati pahadeks hoopis prkad, kuna nemad ei taha ühisest vastutusest osa võtta ja keelduvad sitapüti arvet maksmast…Sellest, et teised ebaseaduslikult ülikoolis pidu pidasid, enam keegi ei räägi…Vat sedasi keeratakse ka asja vahel siinmail.

Noh ja nüüd siis prkad ongi õnnetud ja üritavad kuidagi maksmisest siiski hoiduda, sest nende lahkudes kell seitse oli vets veel korras, aga diplomaatia ja läbirääkimised, tundub, et ei toimi.

Käisid mullegi kurtmas, ja tegime ka õppetooli koosoleku – no mida sa oskad noortele selles olukorras soovitada, ja ega keegi osakonnajuhatajaga ju konflikti minna ka ei taha…Lohutasime siis pr tudengeid, et asja tuleb võtta kui õppetundi ja kas head suhted on seda välja antavat raha väärt…Või et kas heade suhete rikkumine… Aga selline veidi sitane maitse on asjast suus siiski. Prkad peaksid maksma kolmandiku arvest, natuke üle 300 Euri siis.

10 okt.

Tüdrukud, kes kunagi ei nuta…avalikult

Posted by Karuema in akadeemiline, emotsionaalne, inimene, soome eri.

Oma Laurast ma kunagi juba natuke kirjutasin.
Aga mul on teine südameke siin ülikoolis veel. Tema nimi on Tiina.
Ma ei tea, kui palju on Eestis ülikoolides inimesi, kes teevad sotsioloogilisi uuringuid, kuid liiguvad ratastoolis vöi kirjutavad magistritöid teoreetilise kirjanduse analüüsina, kuid ise on pimedad…
Jah, meie osakonnas on selliseid kaks. Kuid ega meil ei ole siin vahet, milline on sinu füüsis, peaasi, et “nupp nokiks”.(Repliigina: Tänastes Eesti lehtedes lühikasvulise tüdruku juhtum on lihtsalt häbiväärne).
Ülikoolis on köik ruumid ka ratastooli inimestele kasutatavad ja ligipääsetavad, muust linnaruumist rääkimata…

Kuid rohkem, kui füüsiline koosolemise vöimaldamine, on tähtis vaimne keskkond kus olla. Kuidas me suhtume nendesse, kes väliselt ei ole päris samasugused kui suurem osa inimesi?Kuid vaatamata sellele mötlevad ja tunnevad ikka samamoodi nagu köik inimesed…
Tiina jutustas mulle natuke oma elust – kui ta oma magistritööga alustas, siis ei tahetud tal lubada uuringut teha seal kus ta uuringut teha tahtis – arvati, et kuna tal on füüsiline häda, siis on ka mentaalne häda…Aga pole ju.
Tiina rääkis ka sellest, kuidas nn terved inimesed ei oska tegelikult haigetega käituda. Enamasti pakutakse abi nii, et seda on piinlik vastu vötta, pakutakse nii, et see abi vajaja tunneb end alaväärselt, alandatult. Eks jah, need inimesed on ehk tundlikumad. Ja aitamine on üldse üks väga delikaatne teema.
Igatahes mind hämmastas nendes lugudes see, et siin Soomes füüsiliselt natuke teistmoodi inimesed end halvasti tunnevad. Vöiks ju arvata, välise järgi otsustades, et siin on hoopis teised vöimalused ja suhtumised…Aga tuleb välja, et kui süveneda ja minna sisulisemaks, siis ei ole…Ja ma ei kujuta ette, mis siis Eestis veel toimub?
Ja Laura ja Tiina pärast mulle ei meeldi ka sönad: puudega, erivajadustega…
Sest minu Laura ja Tiina ei ole puudega ega erivajadustega. Nad on täiesti tavaliste vajadustega, ja täiesti normaalsed. Tiina isegi abiellus hiljuti…Nad on noored naised, kes tahavad elada täisväärtuslikku elu, tahavad armastust ja hoolimist, tahavad löbutseda ja vallatleda…muudest elementaarsematest asjadest rääkimata… Neil tüdrukutel ei ole midagi puudu, vaid raske haigus on neist üle käinud…
Minu Laura ja Tiina, kui nüüd vörrelda neid teiste öpilastega, on teistest ehk vaid natuke sitkemad, kannatlikumad, siiramad, vahetumad, nad ei kurda, nad ei virise, nad ei protesteeri, ega nad ka ei nuta kunagi… avalikult …Ja minu jaoks on nad vaid sellepärast teistest veidi erinevad.

6 okt.

Laupäevane suurpuhastus Castellsi valguses

Posted by Karuema in akadeemiline, filosoofiline, isiklik.

Lugesin Ramloffi blogist nii mitu head mõtet, et lausa päike hakkas nagu sügises halluses paistma…ja siis lugesin Sirje blogi ka. Ja siis lugesin Inno ja Irja blogist inimsuhetest, just Irja isa surmaga seoses(kuigi ma neid sageli ei külasta, aga vahel on seal armsad ja südamlikud teemad jutuks) ning sain aru, et veel paljud teised inimesed saavad vihaseks nõmedate, alatute, edevate, rumalate, manipuleerivate, spekuleerivate avalduste peale avalikus ja ka isiklikus ruumis…

Blogid on isiklikud ruumid avalikus ruumis, nagu wild targalt oma mulle jäetud kommentaaris ütles, elad oma elu nagu kaubamaja vaateakna peal…Tegelikult on siin veel üks lisanüanss. Kuna me elame nn võrguühiskonnas (loe Manuel Castellsi), siis on suhted ühiskonnas muutunudki võrgustikusuheteks. Mida see tähendab? See tähendab seda, et me lävime ja suhtleme teatud gruppides, rühmades, kogukondades ja nendes suhetes puudub hierarhia. Ehk siis võim on ülevalt bossidelt läinud alla tegijate, võrgustiku liikmete kätte. Aga koos võimuga tuleb ka vastutus. Ehk siis need inimesed, kes võtavad omale võimu vallata sõna ja tegu võrgustikus, peavad omama ka vastutust selle sõna ja teoga ringikäimisel. Võrgustikud eeldavad oma olemuselt ka sõbralikke, kopereeruvaid, integreeruvaid, analüütilisi suhteid, sest oma loomult ei saa võrgustikud eksisteerida konfliktis…Ja blogimaailm on just klassikaline näide nendest võrgustikest, millest Castells räägib.

EHK SIIS. Blogimaailma ei sobi konflikt, labane, lame, ahne (ja kõik muud inetud omadussõnad) lahmerdamine, kusemine(ei kaevu ega mujale), sittumine, ega tatistamine teise blogisse või teise blogija vastu/peale. Blogimaailm on vaba demokraatliku sõna maailm, kus kohtumõistmist ei tohiks olla, (sest kuni kohus pole kedagi süüdi mõistnud, siis kedagi süüdi ei ole), ega alatut ärakasutamist… Ja ma ei ole üldsegi originaalne tõenäoliselt, kui väidan, et osad inimesed lihtsalt ei ole veel arenenud võrguühiskonna tasandile. Sest nad ei tunneta oma sõna võimu koos vastutusega, nad tegelikult ei oskagi vastutada…, nad ei suuda aktepteerida teise inimese soove ja mõtteid eelarvamusteta, siiralt…Ja kui ei oska ja ei suuda, siis pole ju neil tegelikult ka võrguühiskonda asja. Elagu seal omas ruumis, kus nende tegevus on loomulik, kuhu sobib konflikt ja paha…Või veelgi parem, olgu lihtsalt omaette.

Ja siis leidsin, et üks minu lugemas ja mõtisklemas käimise lemmikkohti on hädas inetult tema blogimaterjale kasutavate inimestega. Ja siis igatsen taga Katrinit, kes hoopiski oma blogi kinni pani, ja igatsen Nirtit, kes kuskile on kadunud…

What is going on?

Tundub, et head inimesed pagevad kurja käest?

Mina ei page, kuigi ka kurjust siin juba maitsta olen saanud. Hoopiski tegin täna suurpuhastuse ja kustutasin paska ja paha ja kurbust ja valu genereerivad kirjutised, ja ei tee enam oma blogi kaudu promo neile, kes minu blogisse ülbitsema on tulnud, kes ei ole veel kasvanud võrguühiskonna kodanikeks…

Kuna olukord on selline nagu on, siis tuleb senisest hoolikamalt muretseda oma blogikodu puhtuse eest. Ja seda ma edaspidi ka teen. Ja kutsun üles ka teisi blogitr-i kuuluvaid blogijaid seda tegema. Võiks ju proovida aretada midagi, mis maailma paremaks muudab, puhtamaks ja nauditavamaks… Ehk siis tsiteerides Larkot, kõigi maade ajaveebnikud ühinege…puhta ja esteetilise blogiruumi eest, lisaks omalt poolt juurde. Mis muidugi ei tähenda, et me omi kurbi ja pahasid mõtteid ise oma blogis ei tohiks avaldada – kui me soovime oma muret kurta, siis just blogi ongi see koht, kus tavaline kodanik seda teha saab…Aga valet ei tohi levitada ega spekuleerida alatult, labaselt…Inimeseks võiks ju jääda?Või mida teie arvate?

Selleks laupäevaks suurpuhastuse lõpetanud ja igavesti rõõmus jätkuvalt mulle juba omaseks saanud külaliste ja ka uute sõbralike blogituttavate üle. (Natuke vist ka uue lambi mõju, et masendus polegi peale suurpuhastust enam nii suur masendus, pigem mõtisklus)

24 sept.

Kuulsatest külalistest ja omadest poistest

Posted by Karuema in akadeemiline, soome eri, uus ja huvitav.

Veidikene ka akadeemilisest elust.

Kolmapäeval on ülikoolis eriti huvitav külaline, Millennium Technology Prize winner 2006, Professor Shuji Nakamura. Ta on Soomes Tehnoloogia ja innovatsiooni seminariga seoses…Diskussiooni juhib rektoriproua isiklikult.

Ürituse alguseks on ka muusikaline tervitus, jälle…Helsinki konverentsil oli ka. Tundub, et see ongi tõesti soome stiil konverentse avada…eriti pidulikke konverentse…

Ega see Jyväskylä tegelt nii pärapõrgu pole ka. Meie ülikooli Agora keskus on Soome üks vingemaid tehnoloogia uurimise ja arendamise keskusi ja igasugu imelikke võõraid satub siia käima pidevalt. Isegi rouva president oli hiljuti külas…

Ja üks kolleg kaitses laupäeval oma doktoritööd, Marko. Kena ja tore inimene ja nutikas poiss. Töö teema oli ”Social Interaction in Online Multiplayer Communities” . Väga suur meediakajastus oli taga. Siin on üldse kombeks meedias pikalt ja laialt sellest rääkida, mida uut teaduse vallas tehtud on, ja omi soome uurijaid ja analüütikuid hinnatakse väga. Olin ka Marko üritusele kutsustud, aga pidin vabandma, sest olin oma erasmusvahetuse belglasega rakkes…

Ja internetis kauplemisest tuleb konverents nädala teisel poolel…Tõenäoliselt huvitav üritus, aga kuna sõidan ise Roskildesse konverentsile, siis seekord sedasi, et ei saa kuulama minna….

P.S. Muideks kui te nendele akadeemiliste uudiste linkidele klikkisite ja neid lugesite, siis kas ei olnud Eestist teistmoodi see, kuidas akadeemilisi igavaid uudiseid serveeritakse Soomes?

5 sept.

Tasuta eined on olemas…

Posted by Karuema in akadeemiline, elustiil, soome eri.

Tasuta kõhutäis millest täna ilma jäin, on tõenäoliselt muidugi muljetavaldav. Võib arvata ja oletada. Sest ta on olnud muljetavaldav igal aastal. Nimelt, kooliaasta alguses teeb ülikooli rektor välja (muidugi ülikooli rahade eest) kõikidele töötajatele…Söögid rootsi lauas heast paremani ja vastupidi. Ja kõik kolleegid, kellel vähegi hing sees ja jalg tatsub, tulevad sinna kokku, ja pugivad kered täis – sest tasuta ju antakse – ja pärast saab veel tantsida ka, kui peale suurt söömaaega jaksad…

Huvitav on aga siinjuures see, kuivõrd oluline on soomlastele see, et antakse tasuta sööki…Meil osakonnas on juba nädala algusest miski paha haiguse-saraasa, ja suurem osa hädised, tatised ja palavikus…aga rehtori tasuta söömaajale lähevad kõik, kes veel vähegi hingavad ja liiguvad – ning see teema, et kes jaksab minna, on olnud nädala puhkeruumi arutluse teema.

Mina ei jaksanud ja ka tasuta söök ei meelitanud kohale – no mida sa seal sööd kui tatt tilgub, kõrvad kumisevad ja palavik ajab mõistust taga…Eestlased vist on priiskavamad tõesti – kui vähegi jaksad ise endale sööki osta, siis kõiki tasuta söögi pidusid ikka läbi ei tatsuta…ja vahest pakutakse ka naabritele süüa, või näiteks – kui mu tütre sõbrad meile siin Soomes külla tulevad ja me sööme, siis ikka ja alati kutsun ka nemad sööma…ja sommid on siis nii kohmetud ja ei oska kuidagi olla, sest siin pole see kombeks. Söögiga ollakse koonrid, teistele ei pakuta oma pala kunagi, kui sa just kutsutuna külla söömapeole ei lähe…ja tasuta söögiüritustest võetakse ka poolsurnuna osa.

Head isu, kallid kolleegid. Loodan, et rehtorirouva pakutud tasuta õhtusöök teeb teie olemise ilusaks 🙂
« Older Entries
Newer Entries »