Karuema Päevaraamat Üksinda omade seas

Meil on olukord. Inimeste kakamine on nüüd üsna tsiviliseeritud moel ära organiseeritud, kuid mu terrassil, sisuliselt meie söögitoas on tekkinud korralik sitahunnik. Nimelt on meil sel aastal jälle pääsupesa terrassil ja pojakesed on kasvanud nii suureks, et kisavad kogu aeg, ja situvad. Ja nüüd on juba mu terrassi põrandale kogunenud järjekordselt korralik sitahunnik, sest vanemad ei jaksa enam poegade väljaheidet pesast välja kanda. Pojad on kasvanud nii suureks et muudkui söövad ja kisavad 🙂 On imearmas, et need linnukesed taas meie juures on ja ausalt, kannatan selle sitaralli ära. Kunagi olen selle väljaheitega isegi vastu pead saanud, ja söögilaud tuleb nüüd lagedana hoida. Aga ikkagi tore, eriti selles kontekstis, et linavästriku pere meie nädalavahetuse visiidi tõttu kevadel oma pesakonna hukkas….

Ma ei tea, mitu poega on tänavu pesas, aga möödunud aastatel on olnud nii kaks kolm pääsubeebit ikka. Ja loodan, et nad õpivad lendamist siis, kui ma nüüd vahepeal maalerdama siit ära käin – et ei segaks neid.

Vanasti öeldi, et need on õnnelikud majad, kus pääsupesad küljes. Ma arvan, et meil on õnnelik maja – sel ajal kui naabritel luusivad ja lõhuvad maju kurjamid, on meil kõik alles ja säilinud. Ja see jumalik rahu ja vaikus ja positiivne energia, mis igast rohukõrrest siin õues õhkub… No öelge mulle, miks ma peaksin tahtma minna siit ära, kasvõi näiteks Kuressaare ooperipäevadele, et kalli raha eest seal higistada ja ennast näidata? Kultuuriga pole minu arust nendel üritustel juba ammu enam midagi tegemist. On vaid raha sisse kasseerimine ja enese eksponeerimine.

Muuseas, mu humala peenar (tapuaed) on viimastel nädalatel läinud särama, tänud Gaidi ja Liilia ja Anu, et aitasite mul seal korda luua. Ja tänud Andres, et olid mulle nokitsenud niipalju ilusaid kaikaid…

Ja lavendel lõhnab siin täpselt sama hõrgutavalt kui Lõuna Prantsusmaal või Itaalias…