Inimene on loodud selliselt, et kui mõni jäse on puudu, siis hakkavad teised jäsemed seda puudust korvama. Mina olen ühe käega elanud nüüd kaks nädalat – pärast parema õlaliigese oppi ei suuda isegi sõrmedega veel miskit teha – aga elu veereb nagu hernes ja tegelikult ei jää tegemata midagi.
Algas kõik sellest, et muretsesin kohutavalt kuidas näiteks hammaste pesemine, wc kasutamine jm hügieenilised tegevused tehtud saavad. Pole probleemi, tuleb tunnistada, mure asjatu.
Söömine tuleb ka vasaku käega välja ja teksti toksimine arvutisse. Riidesse saan hästi, isegi intiimseima pesu selgapanek pole probleem.
Täna sooritasin järgmise kangelasteo: otsustasin pilaffi teha ahjus, selle raske klassikalise ahju potiga. No mida kindlasti ühe käega ei tõsta, eriti kui see head paremat söögikraami täis on. Aga otse loomulikult, natuke mõtisklust ja asi tehtud.
Ainult seda pole ma veel proovinud, kuidas oleks vasaku käega kellelegi vastu lõugu anda? mitte et ma parema käega seda kogu aeg teeksin, aga no nii põhimõtte pärast tahaks teada, kui tugev mu vasak haak oleks?
Mu hää sõber ja õpetaja Anne parmasto soovitas kunagi üht raamatut parema ajupoolkera arendamiserks kunsti tegemise eesmärgil. Aga mulle tundub, et sel raamatul on ka väga praktiline igapäevaselt toimetulemise point sees.
ja mis siin inimestest rääkida, sügisel kohtasin Lahemaal üht armsat kutsat, kes oli oma ühest käpast ilma jäänud hullulja autojuhi abil… ja oli teine ikka rõõmus ja kraps, ning mis peamine, jooksis edasi ja haukus autosid 🙂
show must go on, ükskõik, mis moodi sa siis varustatud oled 🙂
Karuema Päevaraamat 