No juba oma paar kuud veedan ma öhtud ja ööd patoloogiliselt arvutis: loen oma tudnegite blogisid. Kes sul käskis neid blogima panna, võtaksid nüüd sõna pragmaatikud, ise olid loll, et sellise ülesande neile välja mõtlesid…
Aga teisalt, kuidas ma oleks neid kõiki muidu tundma õppinud ja kuidas need noorekesed oleksid oma tähelepanu, järjepidevust, sõnumi formuleerimist, mõtlemisoskust ja kõike muud siis treeninud? minu kui õppejõu süda poleks olnud rahul tavalise massiloenguga, mul oleks olnud häbi sedasi oma tööd teha.
Ja nüüd ma siis kommenteerin ja annan tagasisidet ja tegelikult naudin seda. Ainus küsimus, et mis kell öösel võiks lõunapausi teha? ja kohvipausi võiks vist veinipausiga asendada? või siis ka mitte?
Igatahes, olen sellest masstagasisidestamisest ka oma parmea käe valusamaks saanud (see on mul kinkadi konkadi juba suvest saati), ja käisin sellega üleeile ka arstil – tulebki välja, et parem käsi tilpneb mul niisama küljes, et kõõlused kõik rebebnenud ja noa alla minek kindel (Pere küll lohutas, et mängukarudel ikka vahepeal käpad küljest kukuvad, ja uus nööp tuleb paremaks väljavaatamiseks ette õmmelda…). No vot nüüd on siis ka veel selline töötrauma siin otsas. Katsun enne ikka blogidega järjekordse tiiru peale saada, lapsekesed ju ootavad, et mis ja kuidas.
Nad on mul nii nunnud sel aastal 🙂
Karuema Päevaraamat 