Olla või mitte olla, küsis kunagi Hamlet. Inime peaks sama endalt küsima. Aastatega tõenäoliselt mõtled sellele rohkem, et mida sentimeeter lähemal surmale, hakkad muudkui mõtisklema ja endast hoolima. Ma olen viimasel ajal võllanalja heitnud, enne surma saab tervis nii korda, et ei saagi ära surra. Samas ligi 30 aastat oma kõige mõnusamast eluajast olin ebatervislik, stressis, kannatasin kroonilise iseendast mittehoolimise all – kokkuvõttes ropult ülekaaluline…
Nüüd juba kolmas aasta tuksub mu eluteel üha vähemate kilodega. Viimase 3 aasta langus on ligi 65 kilo.
Süüa või mitte süüa, on tegelikult küsimus. Minu vastus on süüa. Aga seda tuleb teha sageli (5-7 korda päevas), ports peab olema rusika suurune, juua ei tohi koos söögiga, ja proteiinid peavad olema su taldrikult ampsamise esimene valik. Nii lihtne see ongi.
Ja siis korra aastas käid ja paastud – puhastad soolikad ja teed ihule suurpuhastuse, nii nagu kodus kevadeti suurpuhastuse teed.
Kiuslikud valikud? Jah, aga pärast on nii hea olla. Täna tulin just paastumast ja oli küll keeruline ja raske ja vahepeal tudnud, et mis maendast siin kiusan, kuid lõpptulemuseks on hea olemise tunne, mida ei saa vahetada ühegi teise tunde vastu.
Karuema Päevaraamat 